Tänasesse päeva jäi mõistagi traditsiooniline väljaskäik ema ja ta poiss-sõbra külastamiseks. Ilm oli üsna kehvapoolne küll: vahepeal jõudis juba ära harjuda, et sajab ja on niiske ja temperatuurgi hakkab normaalsemaks muutuma, täna ent oli mõistagi otsegu mu väljaskäigu puhuks kõik see kadunud ning kui varjus olles veel tundus asi suhtkoht korras, siis varjust väljudes tabas nagu nuiaga lagipähe küll ehk mitte enam päris suviselt rabav, aga siiski võigas päikesemalakas. Mõnevõrra aitas sellest küll üle saada poole tee peal nähtud hinge rõõmustav ja nägu muhelusele kiskuv vaatepilt: ühe auto tagaklaasil asetses suur kleeps, millele oli pisikeselt, aga siiski loetavalt kirjutatud telefoninumber, selle kohale aga suurte tähtedega maalitud sõnad "OLEN MÜÜDAV".
Ema juures ootas mõistagi ees maitsev lõunasöök kehakosutuseks ja õige mitu ristsõnavihikut vaimukosutuseks. Ta palus ka mu abi ühe arvutiga seotud probleemi juures, millega ma aga hätta jäin ega osanud midagi tarka arvata. Ta kasutab piltide töötlemiseks mingit Picasa nimelist rakendust, millega püüab ka kollaaže teha, aga miskipärast ei kipu need mõnigi kord tal välja tulema- või õigemini, kollaaži saab teha küll, aga vaat salvestada kuidagi ei saa. Nähtavasti on selle rakenduse juures midagi viga, sest ma ei suutnudki mõista, kuhu või kuidas see oma asju üldse salvestab. Olen küll emale soovitanud kasutada digiKami, millel ka juba pikemat aega kollaaži loomise ja veel väga rohkelt igasugu muid töötlemisvõimalusi man, aga see talle miskipärast üldse ei meeldinud. Nojah, eks ta peab siis üritama selle Picasa-nikerdisega kuidagi hakkama saada ...
Pärast viimaste päevade tõmblusi ja äravajumisi jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Ja lugeda oli seal suhteliselt palju, tuleb öelda. Ajalugu õppinuna köitsid mõistagi tervelt kaks Karjahärmi Toomase vististi viimasele raamatule "Vene impeerium ja rahvuslus" pühendatud artiklit. Kui Tannbergi Tõnu kirjutis oli valdavalt kiitev, siis Brüggemanni Karsten leidis selle juures ka vaieldavamaid aspekte, jäädes üldtoonilt küll samuti pigem kiitvaks. Kuigi "venestamise" (jutumärkides nende artiklite eeskujul) temaatika mind hirmsasti pole huvitanud, on siiski neid viimaste aastate diskussioone nii eesti- kui ka eriti venekeelses ajalookirjanduses olnud päris huvitav jälgida: juba suhteliselt kauge minevikuna ei tõmba see teema enda ümber enam nii suuri kirgi kui, ütleme, Teine maailmasõda või Nõukogude võimu aeg pärast (ja teataval määral ka enne) seda, mistõttu sellega saavad üsna rahulikult tegelda peamiselt ajaloolased ise, isegi sellest hoolimata, et nende järeldused sageli ulatuvad tänapäeva, just selle "rahvusluse" ja "rahvuslikkuse" mõtestamise kaudu.
Päris mõtlemapanev oli lugeda Harro-Loidi Halliki pikka lugu teaduspoliitika teemal. Nojah, eks mõistagi suurel määral taandub see rahaküsimustele, aga mitte ainult: nagu autor leiab, on ehk olulisemgi see, et asju kiputakse aetama suhteliselt vargsi, rohkem nelja seina vahel ja mõnigi kord lausa vaikimisvannet võttes. Kuigi mul puudub otsene side (institutsionaliseeritud) teadusega, siis, kui selles loos esile toodud suundumused ja hoiatused tegelikkusele vastavad või vastama hakkavad, ei ole see midagi väga head kohe kindlasti. Ehkki selle kõige sidumine demokraatiaga üldiselt ja üldise autoritarismi eet hoiatamine tundub ehk pisut utreerituna - mida muidugi hoiatavale artiklile ei saa kuidagi pahaks panna. Sest lõpusõnad on akuutsed sellest hoolimata täna ja alati:
Ühiskond, kus suurem osa valijatest pole mitte üksnes parteides pettunud, vaid ei suuda ka esitada kriitilisi küsimusi, kannab vaid demokraatliku riigi silti. Kui selles riigis võimu teostajatel ja kultuurikandjatel kaob moraalne tundlikkus, siis … tulebki „loomade farm”.Sellega haakus nähtavasti numbri tugevaim lugu, milleks oli intervjuu-vestlus Kerge Kristaga lööva pealkirja all "Lollus läheb müügiks isikupära sildi all". Seda võib kindlasti soovitada kõigil hoolikalt ja tähelepanelikult lugeda ja siis selle üle mõelda. Toon siinkohal ainult mõned mulle enim silma torganud ja meelde sööbinud lõigud:
Tuleb tõesti möönda, et individualism kasvab ja lollust pole enam kombeks peita: seda müüakse isikupära sildi all. Ka hakati koolis koostöösuutmatust umbes 40 aasta eest ja lohakust 20 aastat tagasi isikupäraks nimetama: klassis ei pea töörahu olema, ei ole vaja vihikupabereid, ei ole vaja ainevihikuidki, kirjuta kuskile kraaksjalgadega märkmeid (sest igaühe käekiri ongi isikupärane) ja sodi sinna igavusest vahele ...
Või ajalookirjaoskus kui kooliaine eesmärk: ei saa ajaloo teemadel kaasa rääkida, kui ajaloo kulgu ei tunne ega tea fakte vähemalt niisuguse täpsusega, mis aitaks täppisdaatumid oma nutiseadme ekraanile saada.
Korilane jäi ellu, sest tundis taimi. Veebikorilane peab ka teadma, mis kõlbab süüa ja kus see kasvab.
Ega ilma internetita saa enam elada, kas me seal kommenteerime ja suhtleme või ei. On ka väga palju eri kvaliteediga kirjastajaid ja raamatuid, kuid poes ja raamatukogus valib inimene ise, milleks ja mida. Mina ei suuda Kroonikat lugeda ei veebis ega paberil, kuigi trüki- ja kirjavigu seal pole. Mis seal võrgus teisiti kui mujal – kes usub kommentaari, kes guugeldab Saareste kohta kõikvõimaliku ise silma ette.Päris huvitav pisipala oli teadusloolase Müürsepa Peetri sulest küsimuse kohta, kas ikka Tartu oli esimene koht, kus asuti tutvustama loodusteadustes murrangulisi Newtoni mõtteid, või mitte. Paistab, et mitte, kuigi lahtisi otsi selle "esimese" au tuvastamisel tundub olevat veel küllaga.
Ja last but not least tuleb seekord pahameelega ära märkida meediakommentaari. Kui tavaliselt on Märka Veiko selleteemalised kirjutised üsna loetavad, mõnikord isegi nauditavad, siis seekord oli ta täiesti arusaamatul kombel paistab et siiralt rõõmus selle üle, et "Kuldvillak" on ekraanile tagasi jõudnud. Kuidas keegi saab seda mälumängu ja mälumängijaid otse mõnitavas ja labastavas telemögas midagi positiivset näha, jääb mulle küll üdini arusaamatuks ...
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2012; Sirp, 14.09.2012; Akadeemia 9/2012
Vaadatud: Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Avatar (TV3)
No comments:
Post a Comment