Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendas väljaskäik, mis teiseks viis mind elukohajärgsesse universaalmagasini eesmärgiga täiendada koduseid toidutagavarasid ja esiteks veidi kaugemale linna poole superhüpermegagigakaubabakeskusse, kus mind ootas ees SERKi läkitatud raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära toodud:

• J. K. Rowling. Ootamatu võimalus
• Ajaloo 100 suurkuju

Konföderatsioonide karika tänases teises poolfinaalis, nagu eile arvatud, üllatusi selles mõttes ei tulnud, et Hispaania ja Itaalia heitlusest väljus võitjana esimene, mida ma olin ka arvanud ja mis seal salata, lootnud samuti. Ent mäng ise jättis sellise mõrupoolse maitse: põhimänguaeg möödus pärast paari esimest minutit, mille jooksul hispaanlased üsna tavapäraselt surve peale panid ja ka mõned head võimalused said, millest siiski midagi välja ei tulnud, äärmiselt igavalt: mõlemad tõmbusid põhiliselt kaitsesse ja mängisid nii ettevaatlikult, et lasksid aina praaki läbi. Sõnaga, mingi tohutu sahmimine, aga nii kobav, et peaaegu pidi silm kinni vajuma (millele muidugi on aidanud kaasa ka viimaste ööpäevade taas napivõitu uneaeg). Võimalik, et põhjuseks oli väidetavalt staadionil valitsenud suur kuumus: seal olla olnud üle kolmekümne kraadi. Mis on ka vähemalt ühe põhjusena usutav, sest kuigi oli tegu vist selle turniiri esimese mänguga, mille ajal ei sadanud, olid mehed õige ruttu nähtavalt läbimärjad ja mängu lõpuks liikusid isegi vahetusest sisse tulnud mängijad küllaltki vaevaliselt. (Muide, omamoodi paradoksina võib lisada, et Brasiilia mängukohad asuvad ju lõunapoolusel, nii et ametlikult on seal praegu talv - 30 plusskraadiga! :-) ) Lisaaeg oli siiski pisut elavam, aga tulemust ei andnud seegi. Ja siis tulid penaltid, mida mõni nimetab jalgpalli maiuspalaks, aga mis pahatihti on suhteliselt igavad vaadata. Seekord olid need siiski põnevad kas või juba selle poolest, et nendeks, kelle selja taha palle üritati lüüa, olid kaks maailma paremate väravavahtide hulka kuuluvat meest. Ja ometi ei suutnudki nad pingelise lõpuni ühtegi palli kinni püüda, nii et otsustavaks sai hoopis ühe itaallase möödalöök.

Igatahes pühapäevast finaali Brasiilia ja Hispaania vahel silmas pidades jättis tänane Hispaania mäng küll sisse tunde, et neil võib õige raskeks minna võita - isegi kui varasemate mängude põhjal oleks pigem julgenud isegi ennustada just nende võitu. Aga noh, mine tea, päevad pole vennad ja kindlasti oli "naabrite" mängudes see miski, mis andis neile erilise teravuse, mis ühtaegu võib mängu äärmiselt huvitavaks teha, nagu juhtus Brasiilia-Uruguay mänguga, või ka äärmiselt igavaks, nagu juhtus täna. Igatahes selget eelistust ei finaalis, kus vastakuti Brasiilia ja Hispaania, ega kolmanda koha mängus, kus jõudu katsuvad Itaalia ja Uruguay, ei oska küll ühele ega teisele anda. Loodetavasti tõstab see vaid põnevust, mitte ei surma täielikult mängu.

Veel üks uitmõte samuse turniiri teemal. Mingil mulle pisut arusaamatul põhjusel on Eesti ajakirjanduses, eriti teleajakirjanduses, hakatud seda nimetama maailmajagude karikaturniiriks, mis kõlab muidugi kenamini kui konföderatsioonide karikaturniir, aga ei ole mu arust sugugi õige. Eesti keeles on nagunii erinevalt mõnestki keelest omapärane see, et maailmajagusid ja mandreid liigitatakse erinevalt, aga et selgitada, kuidas asjad on, olgu siin üks pisike tabel eestikeelsete nimetustega (tähestikulises järjekorras)

Maailmajaod	Mandrid	FIFA konföderatsioonid
Aafrika	Aafrika	Aafrika (CAF)
Aasia	Antarktis	Aasia, k.a. Austraalia (AFC)
Ameerika	Austraalia	Euroopa (UEFA)
Antarktika	Euraasia	Lõuna-Ameerika (CONMEBOL)
Austraalia ja Okeaania	Lõuna-Ameerika	Okeaania (OFC)
Euroopa	Põhja-Ameerika	Põhja-Ameerika (CONCACAF)

Nagu tabelist selgelt näha, on jalgpallikonföderatsioonid meie mõttes peaaegu täpselt mandrite ja maailmajagude omamoodi hübriid: Antarktikat/Antarktist mõistagi ei ole, küll on aga lahus nii Euroopa ja Aasia kui ka Lõuna- ja Põhja-Ameerika. (Eripära on muidugi ka Austraalia kuulumine Aasia konföderatsiooni, aga sel on omad põhjused, nagu ka Venemaa, Kasahstani, Türgi ja Iisraeli kuulumisel UEFAsse.) Sestap oleks mu meelest pigem õigem kõnelda ikka konföderatsioonide karikaturniirist, et mitte ajada eesti keeles niigi segast maailmajagude ja mandrite erisugust eristamist veel segasemaks.


Loetud: Akadeemia 6/2013
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), jalgpalli konföderatsioonide karikas: Hispaania-Itaalia (ETV)