Teisibased mõtted

Tänane päev möödus kui ka mitte täieliselt füüsiliselt, siis vaimus põhijoontes Tartus. Nimelt toimus seal üritus, mille kohta ma tänapäeva moodsaid trende elik visuaalsuse esiletõstmist igasuguste muude väljendusvahendite ees järgides esitaksin pigem eelneva kuulutuse, kui vaevuksin pikalt ja laialt kirjeldama hakkama, mis üritus see täpselt oli:

Aga kui ma ka nii lihtsalt selgitusest mööda hiilin, siis mõne sõna võib ürituse enda kohta ikka öelda. Esiteks seda, et lausa üllatav oli, et Kirjanduse Maja saal oli puu- ja lausa ihupungil inimesi täis, nii et mõnedki, rohkem küll vabast tahtest kui tingimata võimaluse puudumisest, pidasid paremaks avatud ukse taga seista ja toimuvat sealt jälgida. Eks oma osa oli mõistagi sellel, et ühe esitletud raamatu, tolle antoloogia, puhul olid kohale kutsutud kõik tõlkijad, keda oli oma veerandsada, ja hulk, kui mitte lausa enamus oli ka kohale jõudnud. (Aga noh, kurjad keeled kõnelesid, et mõnegi oli kohale meelitanud teadmine, et ürituse kõrval või ajal või järel pakutakse ka veini, mida tõepoolest pakutigi - kas see nüüd tingimata rohkem inimesi kohale tõi, kui oleks toonud siivas ja karske üritus, on mul muidugi raske öelda, aga pigem mitte.)

Teine sõna, väga hea loomulikult, käib Lepajõe Marju kohta, kes üritust juhatas ehk dirigeeris ehk modereeris. Ja tegi seda ikka talle iseloomulikus laadis, mis saalis mitmelgi korral naerulahtisust tekitas. Eks muidugi ole see hea sõna mõeldud ka selleks, et just tema kaudu jõudis ka minu pisike panus tollesse antoloogiasse, sest vaevalt oleks muidu kellelgi enam meeles, et oli kunagi üks ajalootudeng, kes Pühast Patrickust kursusetöö kirjutas ja selle raames ka ainukesed enam-vähem kindlalt talle omistatavad kirjatükid ära tõlkis, kui too tudeng poleks alandlikult ja omajagu hirmunult tähtsa ja targa õppejõu poole pöördunud palvega tõlget kas või pisut kaeda ja öelda, kas see üldse võiks kõlvata. (Ja rõõmustas üliväga, kui sai pisut hiljem omajagu ootamatult kuulda hoopis kiitvaid sõnu.)

Aga eks see ole nüüd juba ajalugu ja hea, et niigi läks - raamatusse jõudnud (tõlgitud) tekst oleks võinud mõistagi olla parem, ülevaadatum, täpsustatum ja nii edasi, selles ma ei kahtlegi, vähimalgi määral, aga eks ta ole, kui ma seda ise millalgi ette ei võta (milline ahvatlus ju olemas on, sest Püha Patricku tegutsemise ja üldse tollase Iirimaa teema on mulle seniajani hingelähedane), küll võtab selle kunagi keegi ikka, sest huvi Püha Patricku ja tema tegemiste ja sealhulgas ka kirjutiste vastu vaevalt märkimisväärselt vaibub.

Loomulikult oli üritusel veel õige mitmeid tuttavaid inimesi ja ka mõningaid, kellega avanes võimalus tutvuda, olgugi üsna põgusalt, sest peagi oli taas aeg sõiduvahendi peale suunduda, et koju tagasi sõita. Nagu poolteise nädala eest, kasutasin seegi kord rongi ja seekordne sõit oli pisut teistsugune, nii et sellestki paar sõna. Esiteks oli tegu nädalasisese päevaga, mis tähendas seda, et nii Tartusse kui ka sealt tagasi sõites oli ruumi ohtralt - kui tol reedel võis ehk juhtuda, et ühe peatusevahe pidi mõni üksik inimene isegi püsti seisma, siis täna kindlasti mitte. Teiseks aga - võib-olla sellest tingituna, et rahvast oli vähem ja sestap ka suminat ja muud sellist, võib-olla ka millestki muust, näiteks enda ülitundlikkusest põhjustatuna - ei tundunud täna see rong enam nii päris vaiksena, rattakolkse oli aegajalt päris selgelt kuulda. Aga siiski võrreldes vanade rongidega nii vähe, et segama see küll ei hakanud ega isegi mingit tibatillukest nostalgiapoega nonde vanade rongide järele ei tekitanud.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester City - Barcelona (TV6), Kaunitar ja koletis (TV3)