Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.
Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.
Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!
Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.
Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.
Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).
Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.
Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:
panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.
Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.
Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.
Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.
Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...
Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)
Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.
Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!
Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)
Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)
No comments:
Post a Comment