Tänane Sirp oli minu jaoks suhteliselt tühi, aga nii ei pruugi see mitte kõigile olla: nimelt oli tegu, võiks öelda, Viljandi erinumbriga (sellele linnale üht- või teistpidi pühendatud lood moodustasid lehe mahust ligikaudu 57 protsenti ehk umbes 26 lehekülge 45 (sisu)leheküljest). Ja kuigi ma neidki lugusid põgusalt silmasin, ei saa öelda, et need eriti oleksid haakinud, lihtsalt piisavalt ebahuvitav on mu jaoks see linn. Isegi kui on tegu lapsepõlve ainsa vähegi suurema linnaga, mida ma nii suht-koht tundsin (Tartusse ja Pärnusse olin sattunud ju vaid mõne korra ja Tallinnassegi päris harva). Aga kellele Viljandi asjad rohkem korda lähevad, see leiab tänasest numbrist kahtlemata palju põnevat lugeda ja kaasa mõtelda.
Ega Viljandi-välinegi leheosa palju millegagi hiilanud, siingi oli õige mitu sellist pinnapealset huvi pakkuvat lugu (näiteks intervjuu väga vinge šokker-jõuluvanafilmi tegija Helanderi Jalmariga või tõlkelugu filmitsensuurist, eriti seoses Türgiga, mis üldse viimasel ajal mitmesuguste tsensuuriteemadega esile on kerkinud), lisaks veel lausa lahtise kämblaga lajatavat raamatukriitikat (näiteks Märka Veiko punkluulekogumiku kohta või Oja Arno Dalist ja sürrealismist kõneleva raamatu kohta).
Kuid siiski leidus selles tagapooles ka mõndagi päris põnevat. Kõigepealt näiteks Sova Henriku äärmiselt põnevalt kirja pandud arvustus Schrödingeri Erwini hiljuti eestindatud raamatust "Mis on elu?". Raske oleks siin kokkuvõtvalt selle loo kohta midagi öelda, sestap jääb üle soovitada seda vaid lugeda - ja muidugi ka Schrödingeri ennast, kelle mõtted selle artikli kriitikast hoolimata või ka just sellepärast kahtlemata uurimist ja läbimõtlemist väärivad - arvestades muidugi, et tema tööd on kirja pandud nii oma seitsekümmend aastat tagasi, pärast mida on nii mõndagi muutunud nii teaduslikes kui ka muudes arusaamades.
Minu teatava erihuvi tõttu köitis mõistagi tähelepanu üks näitusetutvustus, mis muu hulgas kajastab öökulle. Rääkimata sellest, et alati on mõnus lugeda midagi nende imetabaste tiivuliste kohta, panin loost mõistagi kõrva taha vajaduse taas külastada loodusmuuseumi, kus see näitus avatud on.
Kronbergi Janika oli avaldanud Sirbi veergudel oma Anatoolia-reisikirja teise osa (vähemalt minu teada; esimene ilmus mõne kuu eest Diplomaatias), mis sisult sobib hästi ajastuma just praegu mälestamist leidva kurva sündmusega, sajandi eest armeenlastele kaela langenud häda ja viletsusega, mida enamjaolt genotsiidiks nimetatakse. Seda masendavat hingust õhkus piisavalt ka loost endast, ehkki halamine pole kahtlemata selle loo peamine sisu. Igatahes kindlasti lugu, mida tasub lugeda soovitada.
Ja ühtlasi, võib-olla nende mustade toonide kõrvale pisut humoorikamas võtmes, tasub ehk mainida sedagi, et kui autori arvates on Armeenia kunagine pealinn Ani siinmail vähetuntud, siis on Eestis kindlasti vähemalt üks seltskond inimesi, kes seda linna une pealt teab - need on ristsõnalahendajad (sest Ani koosneb nii armsatest tähtedest levinud tähtedest, mida on, tundub, ristsõnakoostajatel lausa lust ruudustikku paigutada).
Numbri lõpetas aga taas Leete Arti nagu alati vaimustav pilguheit soomeugrilaste maailma, seekord kitsamalt keskendunud, jah, lausa nii suurele asjale nagu tõde. Ja võib-olla olekski hea lõpetada tsitaadiga loost, mis võtab ilusasti kokku tõsi(teadus)liku maailmapildi soomeugrilaste vaatevinklist:
[S]oome-ugri tõde [on] kätketud faktide ja ebamäärasuse esteetilisse mängu. Ilma arusaamatust loova hämata ei ole ka tõde selle soomeugrilikus mõttes. Otsesõnu räägitut [...] ei pea keegi tõeks, vaid uhkustamiseks.
Loetud: Sirp, 24.04.2015
Vaadatud: Pulmapilt (ETV2), Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)
No comments:
Post a Comment