Nagu ma oma ajaveebis juba mainisin, oli mul möödunud laupäeval iseenesest kavatsus minna Vabaduse väljakule ACTA vastu meelt avaldama, mis aga jäi ära - kõige peamiselt seepärast, et ma lihtlabaselt magasin minu jaoks kohutavalt vara alanud ürituse maha. Aga et ma tean, et ma olen võimeline vajaduse korral ennast mobiliseerima ka lausa "südaööl", vaid paaritunnise une järel tõusma või isegi ilma uneta läbi ajama, siis see polnud nähtavasti ainuke põhjus. Ja see teine põhjus, miks mobilisatsioonifanfaar kõrvulukustavalt kiledalt puhuma ei hakanud, seisab asjaolus, et ACTA on mind tublisti segadusse ajanud ja mõnevõrra kahandanud protestisoovi.
Järgnevalt püüan natuke selgitada seda segadust - või siis juurde tekitada, sest nojah, need mõtted on sellised segased ju. Eelnevalt tuleks kindlasti ära öelda, et ma ei ole jurist, õigusteadlane ega midagi sinnapoolegi, mistõttu ma ei pruugi paljudest asjadest õigesti aru saada või õigesti tõlgendada. Küll olen ma hästi pisut seadustega (kõige laiemas tähenduses) ka tõlkijana kokku puutunud ja mõnel juhul üritanud ka jälgida nendega kaasnevaid seletuskirju ja muud sellist, nii et juriidiline keelepruuk täiesti tume maa ka ei ole, isegi kui sellest läbinärimine nõuab tublisti vaeva.
Samuti tasuks kohe ära öelda, et veendunud anarhisti-stirneriaanina - vähemalt senikaua, kuni kellegi teise tegu või kavandatav tegu ei kipu mind "riivama", et kasutada üht mulle alati lõbu pakkuvat õiguskeele elementi - ei kavatse ma pöörata olulist tähelepanu sellele, kuidas ACTAt ja sellega seonduvat on esitlenud ja käsitlenud kohalik või mõni muu riigivõim: olgu see nende mure, kas nad soodustavad kohalikke või mõningaid muid seemnekasvatajaid, fooliumitootjaid ja nii edasi...
Kõigepealt tuleks öelda seda, et valdavas osas jätavad ACTAga reguleeritavad küsimused mind üsna külmaks: see leping käsitleb eelkõige ja ennekõike kaubamärkidega seonduvat, mille osas mul muud arvamust pole kui see kõige põhilisem: võltsimine kasusaamise eesmärgil on tõepoolest kurjast. Ent paraku on selle lepingu objekt siiski üks äraütlemata laialivalguv, mu arvates juba olemuslikult nurisünnituslik mõiste "intellektuaalomand" (selle kohta võib lugeda näiteks auväärse Stallmani Richardi arvamusavaldust), mis lisaks muule hõlmab ka mulle huvipakkuvamat teemat, nimelt autoriõiguseid.
Ka mina julgen ennast väikest viisi autoriks pidada, ehkki ma annan hästi aru, et tõlkijana on mu "looming" mõnevõrra teist laadi kui originaalide loojatel. Aga võib-olla seepärast ACTA teema nii väga hinge lähebki, et tõlkija on mingis mõttes kopeerija, vahest mitte päris palju kõneldud remiksi-kultuuri osapool (ehkki luuletõlked võivad mõnikord ehk isegi selle alla mahtuda), aga siiski isik, kes võtab ette originaali ja taasloob selle nii enda parema äranägemise kui ka kultuuritausta järgi, millesse taasloome sobituma peaks.
Sellisena julgeksin esitada ka oma arusaama autoriõigustest ja "vargusest". Kui ma midagi kirjutan, joonistan või mis tahes muul moel loon ja keegi selle varastab, on kahtlemata tegemist vargusega, isegi sõltumata sellest, kas varas seda kuidagi levitab või kaubastab, nii või teisiti kuulutab ta enda omaks (kas või ainult iseenda teada) midagi, mis seda ei ole. Samad sõnad kehtivad selle kohta, kui keegi teeb koopia ja asub seda levitama enda nime all - ka see on kahtlemata vargus (plagiaat on üks vana hea sõna selle kohta).
Küsitavamaks muutub asi aga siis, kui valmistatakse koopia ja seda levitatakse autori nime säilitades. Siin on kaks aspekti. Esiteks, kui levitaja teeb seda ärilistel eesmärkidel, ja teiseks, kui levitatakse ilma ärilise eesmärgita. Esimesel juhul võiks ju algne autor samuti mingi protsendi saada, vähemalt oleks nii viisakas - ja enamasti seadused seda ka ette näevad, tõsi, küll pigem karistusmeetmena (mille juures, kui taas kitsamaks minna, on probleemne proportsionaalsuse küsimus, aga selle lahkamine viiks mind liigselt juriidilistesse üksikasjadesse ehk juba täiesti selgelt ebakompetentsuse tasandile).
Teine juhtum, mis vahest tänases veebimaailmas kõige levinum, on veelgi problemaatilisem. Kindlasti võib väita, et autor (antud juhul ei ole ilmselt mõttekas eristada autorit ja autoriõiguste omanikku - kui see eristus üldse väga mõttekas on) jääb sellisel juhul eeldatavast tasust oma loomingu eest ilma. Teiselt poolt levitatakse midagi üldiselt juhul, kui see levitajale vähegi korda läheb ja levitamine teenib muu hulgas ka autori fame'i, nagu moodsas keeles öeldakse, suurendamise eesmärki, mille suhtes arvatavasti ükski autor ükskõikne ei ole. Ma ise ilmselt suhtuks sellistesse juhtudesse pigem positiivselt, aga ma saan täiesti ka aru, kui autor soovib levitamist ise kontrollida, olgu rahateenimise või mis tahes muul eesmärgil.
Kohutavalt pikale veninud avalausete, et mitte öelda -lõikude järel siis ka ACTA enda juurde. See on kindlasti olnud mu "lemmikseadus" viimase kuu jooksul ja arvatavasti on selleks isegi pikema aja jooksul - vist ei ole ma ühtegi teist juriidilist teksti peale Eesti Vabariigi põhiseaduse nii palju lugenud. Loed korra, mõtled, vaatad uuesti paar kohta üle, jälle mõtled, võtad taas täies mahus ette ja nii edasi. Kõige selle põhjal julgen ma arvata, et täielikult on õigus neil, kes kinnitavad, et see leping ei too kaasa vajadust muuta seniseid seadusi - ehkki selles osas on ka eriarvamusi, kuid, nagu ma aru suudan saada, nõustuvad ka need pigem sellega, et praeguseid seadusi ei ole vaja muuta, küll aga annab leping eeldused, alused ja võimalused selle tegemiseks tulevikus.
Mis ei tähenda, et ka praeguses tekstis - asjatundjad, kes erinevalt minust selle lepingu olemasolu ja potentsiaalset ohtu juba aastate eest tajusid, kinnitavad, et praegune tekst on algselt kavandatuga suhteliselt leebe - poleks, kuidas öelda, kahtlase väärtusega kohti. Esiteks palju viidatud "kaubanduslik ulatus", mis kahtlemata erineb praegu levinud vormelist "ärilisel/kaubanduslikul eesmärgil" ja mida, kui ma õigesti olen aru saanud, ei ole rahuldavalt defineeritud. Teine vähemalt mu arvates tugevalt kahtlase väärtusega punkt on kurikuulsa artikli 27 lõige 6, mis kõneleb sellise seadme, toote või teenuse turustamist, mis võimaldab tehnilistest kaitsevahenditest mööda hiilida. Seal leidub küll täpsustus, et see seade, toode või teenus peab olema "esmaselt" mõeldud möödahiilimiseks või sellel peab puuduma "muu märkimisväärne kaubanduslik väärtus" peale möödahiilimise, aga siin on mu meelest siiski potentsiaal tõlgendamiseks olemas.
Ma olen juba paar korda maininud "potentsiaali" ja see on ka peamine põhjus, miks ACTA mind äärmiselt ettevaatlikuks teeb. Jah, vähemalt mu arusaamist mööda ei muuda see ("õieti" sobiks vist sissejuhatava täpsustusena) midagi senises olukorras. Jah, õiguste kaitsele ja autorite vajadusele tõendada enda õiguste rikkumist on praeguses versioonis pööratud päris suurt tähelepanu, nii et hirmud "omavoli" ees on nähtavasti alusetud. Jah, on täiesti usutav, et see aitab lausa senisest pareminigi kaitsta autorite või kaubamärkide või patentide omanike õigusi mujal maailmas. Ent kogu selle ažiotaažiga lepingu ümber on selle tekst muutunud nii umbmääraseks ja laialivalguvaks, et see sisaldab väga suuri tõlgendamisvõimalusi. Olles ise oma varased, tõsi küll, valdavalt veel ebateadlikud eluaastad veetnud stalinliku konstitutsiooniga - mida üpris õigustatult nimetati kõige demokraatlikumaks maailmas (brežnevlik konstitutsioon, mis oli tunduvalt piiravam (kas või too kurikuulus kuues paragrahv), tuli alles hiljem) - riigis, julgen ma hinnata, et tean üsna hästi, kuidas on võimalik asju tõlgendada, olgu kasuks või kahjuks. Ei saa küll päriselt nõustuda nendega, kelle arvates ACTA kõneluste protokollide salastatus tähendab automaatselt seda, et vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile võetakse need tingimata lepingu tõlgendamisel aluseks (Viini konventsioon, mille Eestigi on ratifitseerinud, näeb oma 32. artiklis selle küll ette, aga alles viimase võimalusena, kui kõik muud tõlgendamisvõimalused on ammendatud), aga selline oht eelkõige just mainitud üldsõnalisuse tõttu on mõistagi olemas.
Ja just see potentsiaal mind hirmutabki ja on muutnud pigem ACTA-vastaseks. Minimaalne, mida oleks vaja ACTA jõustamiseks, oleks selge ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas seostub see Eesti praeguse õigusega (seda ei ole ma seni näinud ei pooldajate ega vastaste poolt - aga võib-olla on ka probleemi seni veel liiga vähe teadvustatud ja homme või ülehomme on see analüüs juba olemas - lõppeks on meil võimekaid "seadustenärijaid" nii ministeeriumides kui ka väljaspool neid). Ja sugugi paha ei teeks - et mitte öelda, oleks samuti hädavajalik - ka Kelli Aleksei välja käidud mõte, et ACTAga seonduvalt peaks Eesti valitsus, veel parem parlament ühemõtteliselt ja kivvi raiutult kinnitama, et see ei muuda senist õiguskorda - nagu pooldajate leeris ju seni väidetud ongi. Mitte et deklaratsioonidest ei saaks hiljem loobuda, eriti kui ümbritsev keskkond ja olud peaksid muutuma, aga see annaks vähemalt esialgu mõningase kindlustunde ja rahustaks ka minusuguste hirme.
Pikk jutt, sitt jutt, kaldusid ütlema vanemad eestlased, enne kui nad ära surid, sestap olgu siinkohal punkt pandud, kuigi mõtteid jaguks ehk veel...
No comments:
Post a Comment