Põhitööga seotud suur mure langes ära või õigemini muutus tublisti pisemaks, mistõttu tänane päev oli selline suhteliselt tavalise tööpäeva moodi, koosnedes eelkõige toimetatud teksti ülevaatamisest (mis tekitas omakorda kurbust, aga sellest võib-olla kunagi hiljem). Siiski tegin päeva ka pisikese pausi väljaskäigu kujul sihiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Tänane Sirp oli taas rohkelt lugemisväärset materjali täis. Üllataval kombel oli seekord - eriti üle-eelmise nädala omaga võrreldes - isegi juhtkiri suhteliselt mõistlik ega jooksnud, nagu tavaliselt, kohinal lati alt läbi, kuigi, nojah, keskendus valdavalt ainult ühele ja ilmselt sugugi mitte kõige tähtsamale aspektile.
Juhtkirjaga seotud, aga sellest palju selgemini väljendatud seisukohaga oli Merilai Mattiase lausa programmiline artikkel, mis küll lähtus kurikuulsast ACTAst, ent keskendus selles lepingus tegelikult üpris tagaplaanil olevale autoriõiguste teemale. Ma võin päris nõustuda mõttega "Postitõld protestis telegraafi vastu, telegraafi telefoni vastu. Telefon protestib meie oma armsa Skype'i vastu. Kas me arvame, et põletikus rudimendid on väärt muud erikohtlemist kui pimesoolelõikus?"
On muidugi täiesti selge, et autoriõiguste muutmisega kulub veel rohkelt aega, enne kui nähakse ja mõistetakse, kui absurdne on see, et näiteks e-raamat saab raamatukogus otsa (äsjane näide meie enda laenutusmudelist). Ja kahtlemata ei ole selle asja korraldamine ainuke asi, mis vajab muutmist... Sama selge on muidugi ka see, et võib-olla "raamatutööstus" veidi vähem, aga seda rohkem filmi- ja muusikatööstus paneb igasugustele muutustele äärmiselt tugevalt vastu - seda isegi siis, kui põhimõtteliselt inimesed ei kulutaks vähem, küll aga jaotuksid nood kulud mõnevõrra teisiti kui praegu.
Nojah, ei usu mina seda, et autorid kui sellised kunagi hakkaksid ülihästi elama (kui just ei saabu mõnda suursugusemat kataklüsmi, revolutsiooni, mis senise elukorralduse põhjalikult teistsuguseks muudaks), isegi kui toda "vaheliha", mis praegu nende ja "tarbijate" vahel on õige paksuks kasvanud, tublisti vähemaks jääks. Küll aga on sel vahelihal karta, et autoriõiguste süsteemi ümberkorraldamine jätab neid rammusatest viilakatest ilma või vähemalt vähendab nende rammusust...
Väga kena kriitilise arvustuse oli kirjutanud Adamsi Jüri Eesti lähema ajaloo kohta kahtlemata olulisele teosele, nimelt Korneli Eenoki mälestusteraamatule. Igatahes paistab, et tegemist on väga huvitava teosega, mis, tõsi küll, arvustuseski osutatud "segavate asjaolude" tõttu võib kergesti kahe silma vahele jääda (nojah, õigupoolest on küll ka arvustuse enda pealkiri selline, et ei tõmba just tingimata ligi...).
Äärmiselt huvitav oli lugeda Tamme Mareki tehtud intervjuud ühe tõsise ajaloolasega, viimase paarisaja aasta kohaliku mandri kultuuriajalugu mitme tahu pealt kaardistanud Sassooni Donaldiga. Selles leidus hulk häid ja huvitavaid mõtteid, kõige enam vahest idee, et parim lahendus hea ja halva maitse, kõrg- ja madalkultuuri ja muude selliste vastanduste lahendamiseks on lihtsalt "eliiti" laiendada, eelkõige hariduse kaudu. Ehk nagu Sassoon ütleb: "Pikas perspektiivis on haritud ühiskond parem kui kirjaoskamatute ühiskond." Raske oleks sellega mitte nõustuda...
Haruharva leian ma kunstilehekülgedelt midagi, mis pälviks rohkem kui silmade ülelaskmist pealkirjast, parimal juhul ka esimese lõigu lugemist või diagonaalis kiiret seiret. Seekord oli aga lehes intervjuu Saki Ivariga, kes on koostanud raamatu kirjakunsti ajaloost - et ma ise olen kindlalt ja lausa ainiti kirjainimene, siis paratamatult puudutab ka mind see, millises kirjas tekstid ilmuvad, vähemalt need, mis mu silme ette jõuavad (samal ajal kui kunstiline kujundus laiemas plaanis jätab mind suhteliselt külmaks). Ka siit lõi läbi teatav põlvkondade vastandamine ja tundus, et nähtavasti märksa õigustatumalt. Mõneti on muidugi hea see, et nagu intervjueeritav ütleb, "kui võrrelda Tallinna Euroopa teiste pealinnadega, on tunne, nagu oleks saabunud Antslasse - kõik on paigas, korralik, pisike, selge ning vaikne". Mõnelgi korral olen välismaalt raamatuid tellides sattunud selliste peale, kus eelkõige kiri on omaette väärtuseks - negatiivseks siis enamasti, kuigi on ka erandeid. Eestis on kahtlemata ka erinevusi, kuid mind huvitavate raamatute puhul on seda päris harva ette tulnud, peaaegu alati võib samuti öelda, et kõik on "paigas, korralik ja selge".
Huvitav oli lugeda Sirkeli Mati "Repliiki Spengleri asjus". See on ikka üsna harukordne, kus iseenesest ja teenitult nimekas inimene võtab heaks suures ja väärt töös enda osa vähendada ja tõsta esile kedagi teist, aga repliik on ka muidu kenasti kirjutatud ja jõuab suhteliselt väheste sõnadega kõnelda palju ka tõlgitud teosest (konkreetsemalt siis Spengleri suurteosest "Õhtumaa allakäik").
Samamoodi huvitav ja samamoodi kirjandusega seotud, aga sootuks teise kandi pealt oli Märka Veiko arvamus rahvusringhäälingu äsjase veebiprojekti Loetud Read kohta. Nojah, ma ei hakka siin selle arvamuse kohta arvamust avaldama, igaüks võib seda ise lugeda ja oma arvamuse kujundada...
Loetud: Sirp, 17.02.2012
Vaadatud: Heroes (TV6), Generation P (PBK)
See Merilai artikkel on tõesti hea. Sellega seoses tuli pähe üks asi, mis kogu viimase aja ACTA meediadiskussiooni juures häirinud on. Nimelt on väga paljud ajakirjanikud pidanud vajalikuks rõhutada, et ega ju ometi ACTA ei saanud olla see tegelik põhjus, miks inimesed Tallinnas ja Tartus meeleavaldustele tulid. Ühe näitena olgu toodud Ainar Ruussaar Keskpäevatunni saates, kuid neid on olnud tunduvalt rohkem.
ReplyDeleteJah, tõepoolest võib erinevatel inimestel olla ka mitmeid muid põhjusi Eesti elu ja eriti poliitikaga mitte rahul olla, kuid nendele miitingutele tuldi valdavalt välja ikka päris tõesti just nimelt ACTA tõttu. Algul võis isegi oletada, et kas ei ole tegu teatavat sorti "arvamuskujundusega", kuid päris nii paljusid ajakirjanikke nüüd ka nn õukonnameedia hulka kuuluvaks ei arvaks. Paistab, et neile inimestele tõepoolest lihtsalt ei mahu pähe, kuivõrd oluline põhimõte internetivabadus nooremale põlvkonnale (ja muidugi mitte ainult neile) tegelikult on.
Halenaljakas on see, et mitmed neist samadest ajakirjanikest ühtlasi peavad millegipärast ennast ACTA küsimuses suuremateks asjatundjateks kui rahvakogunemistest osavõtjad, kuna on oma sõnul ACTA korra läbi lugenud ja pole sealt justkui midagi erilist leidnud. Neid võiks vägagi üllatada, kui paljud internetirahva seast on tegelikult ACTA ettevalmistamist juba aastaid jälginud ja kõiki sellega seotud inetuid nõkse pealt näinud. Selleks ei pea sugugi olema seemnesööja - tegelikult on seda teemat olnud üsna raske märkamata jätta, kuna ta on tehnoloogiauudistest üsna järjekindlalt läbi käinud.
Nii et selles osas on küll tekkinud (süvenenud?) pettumus suures osas meie meediast. Poliitikute sarnastest sõnavõttudest saab paremini aru, sest neil on ju vaja kas ACTA läbimineku tagamiseks vastupanu põhjusi hägustada või siis vastupidi rõhutada ACTA kõrval ka kõiki muid valitsuse ebapopulaarseid liigutusi.