Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lausa nauding on väljas liikuda nii ilusa ilmaga, kui kenasti vihma tibab ja temperatuurgi on normaalsetes piirides...

Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...

Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.

Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.

Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.


Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)