Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ühe artikli tõlkimine Postimehele. Sain muu hulgas ka teada, et üks varasem tõlge, mis mu arvestuste kohaselt oleks võinud ilmuda eelmisel laupäeval, jõudis tegelikult alles esmaspäevasesse lehte. Postimehe enda otsing muidugi neid artikleid ei leia, mis ei ole internetis kättesaadavad, aga väikese mõttepingutusega suutsin siiski meelde tuletada, et rahvusbibliograafia raames koostatakse ka artiklite andmebaasi ja sealt õnnestus ka need "rikastele ja ilusatele" elik ainult Postimehe lugemise eest raha maksjatele mõeldud artiklid kenasti üles leida. Tõsi, tasuliseks läinud väljaannete artikleid seal enam lugeda ei saa, igatahes mitte n-ö lihtne inimene, aga vähemalt on võimalik kas või tagantjärele teada saada, millal lugu on lehes olnud.

Täna tuli teade, et sakslaste aastaid töötanud ajalookomisjon on oma töö lõpetanud ning saanud valmis aruande Dresdeni 1945. aasta suurpommitamise kohta. Põhjalik töö: vahest mitte päris "sissejuhatus elevanditeadusse", aga siiski nii mastaapne ja kõikehõlmav, et igasugused spekulatsioonid ohvrite arvu ja muude faktiliste küsimuste ümber peaksid nüüd olema lahendatud. Vahest kõige olulisem on just see ohvrite arvu väljaselgitamine, mida on ju püütud ajada müstilistesse sadadesse tuhandetesse: komisjoni hinnangul oli neid vähemalt 18000, aga mitte üle 25000. Aruanne kummutab teisigi levinud müüte või selgitab, et need ei olnud nii mastaapsed, aga need, kes ei suuda kogu pikka aruannet läbi lugeda, võivad väga lühikese kokkuvõttega tutvuda näiteks Wikipedias või siis veidi pikemaga Dresdeni koduleheküljel (seal leiab ka viite komisjoni spetsiaalsele saidile, kus on materjali rohkem kui küllalt).

Täna tõi postikuller kenasti koju ka SERKi raamatupakikese, mille sisu olgu siin ka ära mainitud:

• P. Furtado. 1001 päeva, mis muutsid maailma
• A, Hussey. Pariis. Salajane ajalugu
• Kõige taga oli hirm. Koostajad S. Oksanen, I, Paju
• P. Blom. Pöörased aastad. Euroopa 1900-1914

Õhtul sattusin Nezavisimaja Gazetast lugema huvitavat arutelu selle ümber ja üle, kes on või keda peetakse venemaalaseks (россиянин). Artikli lõpus olid venemaalaste enda vastused küsimusele, millest kõige andekam oli ka loo pealkirja kandunud: "Raske vastata. See on diagnoos." Iseenesest on hea, et sellest teemast Venemaal kuigi mitte just palju, aga siiski tundub et üha rohkem kõneldakse. Pärast pikemat, nii paarikümneaastast pausi on ju venestamine vähema või suurema survega ja paari, rohkem oludest tingitud lühikese pausiga II maailmasõja ajal ja NSVL-i lagunemise järel, ju kestnud juba seitsekümmend aastat - muutudes seejuures üha jõhkramaks: kui veel 1970. aastatel üritati seda kõlavate loosungite taha varjatult ajada, siis 1990. aastatel võeti juba vastu selgelt venestamisele suunatud põhiseaduski -, nii et venelaste ja venemaalaste segiajamine ehk samastamine pole sugugi enam välismaailma vähese teadlikkuse ilming, vaid üsna levinud ka Venemaal endal.

Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: oma arvamus tähendab elamist (Postimees, 18.03.2010)