Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tänased jalgpallilahingud EMil olid enne vaatamist väga põnevad ja üks neist ka pärast vaatamist. Ukraina näitas end Rootsi vastu väga heast küljest ja võis oodata, et ka Prantsusmaal saab nendega raske olema, ehkki Prantsusmaa mäng tõotas kahtlemata üle olla. Ja oligi. Ka ukrainlaste mäng ei olnud just halbade killast, aga prantslaste kaks väga väikese vahega tulnud väravat teise poolaja algul paistsid neid täiesti halvavat, nii et mängu lõpp oli rohkem nagu halastussurma pealtvaatamine: paeluv küll, aga samal ajal ka selline, et tahaks kogu aeg pead ära keerata ...

Rootsi, kes oli Ukrainalt lüüa saanud, ja Inglismaa, kes oli suutnud Prantsusmaalt viigi välja võidelda, olid mõlemad palju rohkem täkku täis ja vähemalt võitluslikkuse mõttes oli see kindlasti senise turniiri üks tähthetki. Kui rootslased olid pressi alt ja üheväravalisest kaotusseisust välja tulnud ning ise 2:1 juhtima asunud, tundus isegi korraks, et inglasi saadab järjekordselt see häda, mis neid ikka on kippunud saatma: häid mehi on väljakul palju, aga meeskonnana ei suuda nad kuidagi hästi esineda (toodagu selle põhjuseks siis Inglise jalgpalliliiga hooaegade iseärasusi või mida tahes). Aga ponnistamist nad ei jätnud ja lõpuks olid tablool numbrid 3:2 inglaste kasuks. Rootslastest oli isegi selle mängu põhjal mõnevõrra kahju, sest nüüd on nende ainuke tee veel koju, aga vähemalt üks inglaste värav oli nii vaimustav (kuigi kindlasti mitte sellisena mõeldud), et see taastas isegi kergelt usu nende võimekusse. Aga eks seda tõelist sisu näitab viimane mäng Ukrainaga, sest peoperemeestel on tolles matšis samuti "selg vastu seina" elik viimane võimalus edasi pääseda ainult siis, kui nad võidavad.

Tänane Sirp sisaldas mõneti ootamatult üsna palju lugemisväärset (ehkki läbilugemise järel polnud kõik sugugi nii hea ...), seda osaliselt muidugi seepärast, et vahel oli ka Keele Infoleht.

Kohe alguses alustas Ruusi Viive-Riina neoliberalismi ja eesti kultuuri vahekordade vaagimisega, leides, et esimene on viimasele karuteene teinud. Seal oli muidugi väga palju õigeid mõtteid (kas või ja eriti mõte oma tegevuse eest vastutavast professionaalist), ent ikka ja jälle hämmastab mind nii sageli leida olev väide, mis selleski artiklis läbi lõi, et "on ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi". Ühes või teises variandis on seda kuulda olnud nähtavasti sealtpeale, kui üldse hakati sellistes kategooriates mõtlema - ja seda hoolimata samuti juba ammusest maksiimist "olgem eestlased, aga saagem ka [eurooplasteks]" (nurksulud sel põhjusel, et ehkki see omal ajal nii esitati, võib nende sulgude sisse panna õieti mis tahes fraasi). Nojah, maailma avardumise ajal on muidugi vist tegelikult loomulik, et oma väljundi saab ka niisugune kolklik, totalitarismihõnguline rahvuskogukondlikkus, mis üksikisikut jätkuvalt maha suruda ja kindlatesse raamidesse paigutada püüab. Mõistmine, et kultuur ja keel, millest selles artiklis ju lähtutakse, ei ole seotud mingi olematu, vaid võimudiskursuses vajaliku rahvuskehandi või muu vaevatud mõistuse sünnitatud jubedusega, vaid ikka ja ainult konkreetse inimese ja tema valikutega, on nähtavasti raske juurduma ...

Päris huvitav oli lugeda ka pikemat intervjuud Rancière'i Jacques'iga, kellel paistab sellest hoolimata, et ta on kui mitte tulihingeline marksist, siis vähemalt veendunud vasakpoolne, olevat mõningaid häid mõtteid. Või noh, kas nüüd just häid või uusi, aga lugeda seda intervjuud siiski tasub.

Omamoodi huvitav oli üle pika aja lugeda ka täiesti mahategevat ja materdavat kriitikat, mis Luugi Erkki sulest pritsus Hjelmslevi Louise suunas. Tõlkekriitikat sellest artiklist küll ei leidnud, aga eks mind mingil määral huvita ka keeleküsimused. Tõsi, ma ei oska siinkohal hinnangut anda ei Hjelmslevile ega tema kriitikale, peamiselt enda teadmiste puudumise tõttu, aga nii räige materdamine jättis küll rohkem mulje eri koolkondade kaklemisest kui käsitletava autori enda puudujääkidest. Aga eks - võib-olla - oskan midagi paremat arvata kunagi, kui ma Hjelmslevi teose ka läbi lugenud olen ...

Äramainimist väärib kindlasti ka Tiidu Ene-Margiti pikk lugu rahvaloenduse esialgsetest tulemustest. Ega see nüüd oluliselt rohkem teavet ei sisaldanud kui lühemad ajakirjanduses juba ilmunud artiklid, aga asjad olid paremini lahti kirjutatud. Võib-olla kunagi jõutakse ka selleni, et kirjutatakse täpsemalt lahti või vähemalt üritatakse selgitada mu jaoks kõige intrigeerivamat asjaolu, nimelt Järvamaa esikohta rahvaarvu vähenemisel ...

Väga asjalikuna tundus Kirsi Tiina kriitika mõne aja eest inglise keeles ilmunud eesti kirjanduse koguteose kohta. Olemata küll ise seda käes hoidnud, olen ma üsna kindel, et tema märkused saatesõna(de) nappuse kohta on päris täppi. Nojah, see on õieti küll juba pikemaajalisem suundumus, et (tõlke)raamatutel üldse jäävad saatesõnad aina napimaks või kaovad sootuks - ja seda mitte ainult eestikeelse trükisõna, vaid ka muude kultuuriruumide puhul. Küllap paljud teosed suudavadki piisavalt enda eest kõnelda, nii et neil polegi erilist sisse- või välja- või otse keskpõrandale juhatamist vaja, aga mingist ilmingust, näiteks eesti kirjandusest või kas või selle proosaosast ülevaadet anda püüdev teos võiks ju ometi olla lisaks tekstide eneste jõule varustatud ka korralikku taustasüsteemi andva raamistikuga.

Kultuurilooliselt põnev oli Pesti Olavi lugu maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisest, kelle nime meeldetuletamine on mitmeski mälumängus raskusi valmistanud.

Juba keelevalda kuuluvana oli Sirbi põhilehe veergudele mahtunud järjekordne diskussioon "tootenimede" kirjutamise üle, sedakorda teemaks festival HeadRead. Ja järjekordselt põrkusid siin täiesti vastandlikud seisukohad: üks, mis ei luba "nime" mitte mingil moel muuta, ideaalis isegi mitte käändelõpu lisamisega (jah, eesti keel on ju üks vastik keel, mis sõna väliskuju moonutama kipub ...), teine aga selline, mis kõik sõnad vastu vaidlemata eesti grammatika ja süntaksi rattale tõmmata tahab ... Nojah, mu sümpaatia kuulub üldiselt viimasele seisukohale.

Keele Infolehe põhiline ja peamine ja sissejuhatav artikkel Hindi Matilt eesti keele üle läks osaliselt samasse vankriroopasse, mida ma mainisin Sirpi alustanud Ruusi Viive-Riina artikli juures, aga oli siiski selles mõttes vaoshoitum, et piidus peamiselt keelemuredega ega hakanud tõsisemalt süüvima "rahvuskehandisse" või muudesse väljamõeldistesse. Hindi tähelepanekud praegustest problemaatilistest keelemuutustest olid igatahes väga head, ehkki on muidugi küsitav ja vaieldav, millise märgiga need on - ega seda ju saagi enne selgeks, kui need on minevikuks saanud ... Näiteks arvamus, et "keeleregistrite ähmastumine on keelekultuuri allakäigu indikaator", on pigem kaheldav. Kindlasti on situatsioone, kus üks või teine väljend ei sobi või vastupidi, just ainsana sobib, aga keele jagamine alamaks ja ülevaks on mu meelest põhimõtteliselt vale. Seda elitaarsusetunnetust kumab veidi läbi teisteski murekohtade selgitustes, aga eks ta ole, nagu lõpetab Hintki - "Keel on meie res publica - avalik asi" -, nii et igasugu "registrid" ja suhtumised on siin lubatud, õieti oleks valegi, kui mõni neist täiesti välistada, õigemini üritada välistada, sest keelekasutust ja selle registreid ei ole nagunii võimalik kuidagi välistada ...

Pulleritsu Egle oli kirjutanud asjast, mida ma tähelegi pole pannud, nimelt kurikuulsa väljendi "au, mõistus ja südametunnistus" tagasitulekust, aga mille üle ma kohati maru tugevat Nõukogude aja nostalgiat täheldades ka sugugi ei imesta (isegi kui tagasitoojateks on noored inimesed, kel ei tohiks olla mingit nostalgiat ega isegi õieti teadmist toonastest lööksõnadest ...).

Mõistetavalt õigekirjast ja muust sellisest kõneles ka "arupidamine" eesti keele korraldamise ühe suurnaise Erelti Tiiuga. Aga muu hulgas leidsin sealt enda jaoks lausa õõvastava teabekillu, et mõne "noorteadlase" arvates polevat näiteks sõjandusvallas (või üldse) süstemaatilist terminikorraldust enam vajagi, "asjaosalised võtavad ise toorlaenudena kasutusele neile sobivad sõnad". Erelti vastus "Sõjakäiku [terminikorrastuse vastu] pole, on teadmiste vähesus" on äärmiselt tabav - kuigi nende "noorteadlastega" (ma ei saa kuidagi niisuguste mõtete avaldajaid ilma jutumärkidega teadlaseks nimetada) sarnaseid mõtteid on olnud kuulda teisteltki, tõsi, peamiselt nii-ütelda erialainimestelt, kes puhtpraktilistel vajadustel kasutavad rohkelt kas otse inglise või siis mingit engloniani varianti. Aga eks ta õige ole, sellised asjad tulevad ikka teadmiste vähesusest - nii olen ma viimastel aastatel näiteks mitmel korral kuulnud väidet, nagu oleks eesti keel vandumiseks äärmiselt vaene, mistõttu tohutult rikkaliku sõimusõnade varamuga inglise või vene keelt polevatki võimalust adekvaatselt eesti keeles edasi anda. Mis näitab mu meelest ainult seda, et ütleja lihtsalt ei tunne eesti keelt: kas ei tea eesti keele roppsõnade varasalve rikkusi või siis on mingipärast arvamusel, nagu peaks näituseks juhul, kui venekeelne hui on eestikeelne munn, olema ka kõik vene keeles selle sõnapesaga seonduvad sõnad, olgu nad nimi-, tegu- või mis tahes muud sõnad, ka eesti keeles olema tingimata munnist tuletatud, mis on ühtpidi naljakas kinnismõtteline arusaam, nagu oleksid sõnade vahel võimalikud ainult üksühesed seosed, teistpidi aga jõuab taas tagasi emakeele võimaluste mittetundmise juurde ...

Mõtlemapanev oli Nemvaltsi Peebu artikkel võimsat pealetungi tegeva alaleütleva kohta. Rektsioon ongi tavaliselt igas keeles üks keerulisemaid funktsioone, mille mõnedki "argumendid" tuleb lihtsalt pähe õppida, sest mingit loogikat nende taga näha ei ole kas üldse võimalik või peab selleks kuhugi väga sügavale või kaugele minema. Ma võin küll ka enda kohta öelda, et järeltäiendina (enamasti inglise for vastena) on see mullegi vastumeelt, aga "sarnaselt millele" on jälle palju loomulikum kui "sarnaselt millega" - nähtavasti käib peast läbi see, et sarnasus on väline, millega alaleütlev sobib paremini kokku kui pigem sisule osutav kaasaütlev. Ma olen muidugi alati aktsepteerinud oma toimetajate parandusi, kes ongi alaleütlevast ikka kaasaütleva teinud, aga enda käsi ei kipu isegi teadmisest hoolimata seda kirjutama, kohe nii võõras on teine ...

Ja lõpetuseks sisaldas Keele Infoleht ka rõõmustavat teadet, et juba poole aasta taha jäänud Emakeele Seltsi keeleviktoriinile saadetud vastused olid osutunud õigeks ning lisaks sellele lausa võitnud loosimise järel auhinnagi!

Loetud: Sirp, 15.06.2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Ukraina-Prantsusmaa (ETV), jalgpalli EM: Rootsi-Inglismaa (ETV)

Ilmunud tõlked:
Göran Lindblad. Üldsegi mitte nii neutraalne (Diplomaatia, 6-7/2012)
Dušan Pavlović. Serbia pärast maikuiseid valimisi (Diplomaatia 6-7/2012)
Spyros Sofos. Protest kokkuhoiu vastu (Diplomaatia 6-7/2012)