Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas väga nautimisväärset lugemist, tõukeks äsja ilmunud Eesti ajaloo koguteose II, keskaega käsitlev köide. Seesama, mis juba enne ilmumist, veel enam aga pärast seda on päris palju tolmu üles keerutanud. Mis oli õieti veidi üllatav ja veel rohkem kurb. Sest nagu ütleb üks köite koostajatest, neist kõigist nii-ütelda avalikkuses võib-olla kõige tuntum Tamme Marek: "Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut." Tõsi ta on, nii palju kui ma olen vähegi aru saanud, ei ole inimesele, kes on pidevalt lugenud kas või ajalooajakirju ja raamatuid, mida siinsed keskaja uurijad on aastate jooksul välja andnud, seal tõesti midagi radikaalselt uut (ma pean lisama küll, et ma ei ole seni veel seda köidet endale hankida jõudnud, sestap ei saa sisust palju rääkida, aga juba vaadates sisukorda ja autoreid kujutan ma väga hästi ette, kuidas nad kirjutavad, isegi kui ma ei tea, millised on konkreetsed faktid ja täpne sõnastus, mida nad kasutavad). Mis ongi selle mõnetise üllatuse ja kurbuse põhjus - nii suur kisa ja kära näitab ilmselgelt, et ajaloolaste tegemised ei huvita õieti kedagi peale nende enda ja võib-olla mõne üksiku musuguse. Ja kindlasti ei ole põhjus selles, et ajaloolased oma tegemisi kuidagi varjaksid või nurga taga ajaksid - nagu mainitud, ei ole meil ehk ajalooajakirju ja muid trükiseid ehk just liigselt palju, aga neid on ja mingit takistust nende lugemiseks ei ole. Niipalju siis eestlaste suurest ajalooarmastusest, lausa minevikus kinniolemisest ja muust sellisest ... Jah, kurb, tõesti kurb.

Igatahes pikk, üle kahe lehekülje ja lausa jupiti kolmandalegi välja jõudev intervjuu köite toimetaja Selarti Antiga (keda ma ülikooliajast väga heast küljest mäletan) väärib kahtlemata lugemist. Eriti kindlasti neile, kes seda raamatut usinalt mutta trampida püüavad - kuigi teiselt poolt, vaevalt neil selleks nüüd seda intervjuud või õieti ka raamatut ennast lugeda vaja on ...

Igatahes selge on see, et uut Eesti keskaega tervikuna käsitlevat teost vaja oli, sest väikeste, peamiselt Nõukogude ideoloogiast põhjustatud muudatustega oli senine kirja pandud umbes 80 aastat tagasi. Mis ei tähenda mitte ainult vajadust kontseptuaalselt uue käsitluse järele, vaid ka vajadust integreerida uude üldkäsitlusse kõik see, mida vahepeal on samused ajaloolased teinud. (Mitte et see varem poleks üldse sisse jõudnud, aga häda oli pigem selles, et millest ka uuemad uurimused ei lähtunud, üritati neid ikka lihtsalt lisada ehk suruda selle vana raamistiku sisse.) Mida ei ole sugugi vähe: 80 aasta eest puudus üldse selline aladisptsipliin nagu keskaja arheoloogia, mis on tunduvalt rikastanud teadmisi paljude asjade kohta, mida kirjalikes allikates üldse ei kajastu või mille kajastust osatakse leida õigupoolest alles pärast esemeliste leidude ilmumist. Ja teisteski aladistsipliinides, kaasa arvatud isegi muidu näiliselt nii selge ja hästi teada poliitilise ajaloo vallas on tegelikult päris palju uut peale tulnud, alati tingimata mitte uusi fakte, kuivõrd nende seostamist ja tähenduse andmist ehk tõlgendamist.

Aga eelkõige on kogu selle ajaga muidugi muutunud kontseptuaalne raamistik. Too 75 aasta tagune koguteos ja selle jälgedes ka hilisemad käsitlused on tugevasti kinni veel Ranke-eelses lähenemises: jah, rankelik faktitäpsus on juba sees, aga endiselt üritatakse fakte mahutada lukku, mitte luua lugu faktide põhjal. Selle lähenemise suurkujusid Gibbonit või Macaulayd on muidugi seniajani hea ja mõnus lugeda - aga rohkem kui ilukirjandust, mitte kui teaduskirjandust. (Selles mõttes ootan ma kannatamatusega seda loodetavasti üsna peatset, vahest paari kuu pärast kätte jõudvat hetke, mil ma saan samust Eesti ajaloo II köidet käes hoida ja läbi lugeda, et näha, kui hästi on see koostajate-kirjutajate sõnade kohaselt tänapäevase käsitluse kirjapanek välja kukkunud.) Kindlasti on vähemalt mulle palju sümpaatsem tagasipöördumine faktipõhise ajaloo juurde, mis antud juhul olekski eriti sobiv, sarnanedes keskajal endal valdava faktipõhise ja võimalikult ideoloogiavaba kirjutamistavaga (nojah, mõned asjad, mida toona faktideks peeti, on tänapäeval küll kuhugi muusse valdkonda liigitatud, aga eks see ole aja käigu näitaja, et mitmedki asjad, mida inimesed kaljukindlaks teadmiseks peavad, heidetakse järgmiste põlvkondade poolt ebausuna või väärteadmisena üle parda - küllap ka õige mitmed teadmised, milles me tänapäeval veendunud oleme).

Rohke ajaloolugemise kõrval oli Sirbis siiski ka muud huvitavat, näiteks minu meelest ühe Eesti parema sulega kirjamehe Kändleri Tiidu mõtted Ivanovi Andrei "Hanumani teekonna" kohta. Isegi ku Ivanov huvi ei paku, siis Kändleri sõnaosavus ja kujundlik keel on omaette väärtus, mida nautida.

Kübarsepa Jakobi ja Kulu Priidu artiklist, mis, nagu võis eelmisest Sirbist aru saada, peaks olema nende kuu aja taguse eesti teaduskeele konverentsil peetud ettekande kokkuvõte, võis teada saada, et juba sel aastal ilmub materjalitehnika (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad jms) põhjalik terminisõnastik. Mille üle saab ainult rõõmustada, sest kuigi tänapäeva ühiskond kipub olema nii väga teenuse- ja kuidas öelda, mittemateriaalse sfääri põhine, on selle aluseks ikkagi "materjal", nii bioloogiline ehk meie ise kui ka mittebioloogiline ehk kõik see, mille pealt neid teenuseid ja "mittemateriaalse sfääri" hüvesid pakkuda.

Jätkuvalt oli juttu rahvaloendusest, ikka väsimatu Tiidu Ene-Margiti sõnade kaudu. Sedakorda selgitati siis mitmesuguseid asju, mis olla "avalikkuses" arutelu ja arusaamatusigi tekitanud: kuhu on kadunud ettevõtjad, kuidas ikkagi selle "ümardamisega" on ja miks erinevad konkreetsete kohtade rahvaarvud. Kõik huvitavad küsimused ja vähemalt minu jaoks selles artiklis ka ammendavalt ära vastatud. (Kuigi võib ka lisada, et statistika maailm on ikka omapärane küll :-) )

Kindlasti tuleks kas või juba isikliku seose pärast ära mainida Orro Oliveri pikk lugu kolmest vastsest muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorist. Isiklik seos piirneb siin küll sellega, et üks neist on mu kursaõde, kellest paraku kõige vähem juttu tehti, aga ega ülejäänud vastsete doktorite tööde kajastamine vähem huvitav lugeda polnud.

Ja lõpetuseks leidus tänases Sirbis päris huvitav ülestähendus vestlusringist, mille temaatika võtab kenasti kokku pealkiri "Mõtteid kultuurist, meediast, riigist". Ehk intrigeerivaim mõte kogu sellest tekstist oli järgmine: "Rahvusriik ongi turumoonutus." Millega võib muidugi täiesti nõustuda, isegi kui niisugust mõtet vaid harva julgeb keegi avalikult välja öelda ...


Loetud. Sirp, 11.01.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal)