Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna kuulutati välja riigi teadus- ja kultuuripreemiaid ning hea meel oli näha, et ka üks tuttav on selle pälvinud, küll mitte "pikaajalise töö" eest, aga eelmise aasta saavutuste eest. Isikuks on siis Vallo Kepp ja saavutusteks tema filmid Uku Masingust ja Henrik Visnapuust. Kahjuks pole ma neid filme ise näinud, küll aga olen kuulnud üht-teist head - ja ilmselt head nad peavad siis olema, kui neid nii kõrgelt väärtustati.

Teinegi tänane elamus on filmiga seotud. Ma olen õieti tahtnud mitu korda seda vaadata, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud, kuid täna õhtul õnnestus kuulsusega pärjatud "Amélie" lõpuks siis ära näha. Noh, ma ei tea, kui palju see nüüd "romantiline komöödia" on, nagu teda tavaliselt tituleeritakse, kuigi romantikat ja komöödiat seal kahtlemata oli. Aga igatahes tõusis "Amélie" mu isiklikus filmiedetabelis päris kõrgele kohale kui Monty Pythoni filmide, Kin-dza-dza ja veel mõnede kõrval üks väga tõsise kiiksuga film (no ja nende (tõsi, üsna väheste) romantikafilmide seas, mida mul on olnud juhus näha, on ta selles osas, s.t siis kiiksuga romantikafilmide reas, kohe konkurentsitult esikohal...). Selliseid asju nagu kerjus, kes ei võta raha vastu, sest ta "pühapäeval ei tööta", no selliseid asju ei anna ikka kohe niisama välja mõelda :-) Vaatamise ajal kargasid mitmel korral pähe paralleelid ühe seriaaliga, millel nimeks Pushing Daisies ja kus esines samasugust tõsise kiiksuga absurdihuumorit, ning pärast uurides saingi teada, et tolle seriaali looja olevat "Amélie'st" väga vaimustuses ja tahtnudki samalaadset atmosfääri luua - mis tal mu meelest on ka päris edukalt õnnestunud. Igatahes hea, et see film sai nüüd ära nähtud. Nüüd ma tean, et kui see kuskil kunagi veel jooksma peaks, tasub seda üle vaadata, sest sellised kiiksuga filmid on enamasti vaadatavad ikka päris mitu korda ja iga kord on neist võimalik midagi uut, enne märkamata jäänut avastada.

Sattusin täna veebiraamatupoode väisates märkama, et raamatuajakirjal Lugu on teine number ilmunud. See tõi meelde, et ema rääkis juba, kui ma ei eksi, siis eelmise nädala lõpul, et see on temani jõudnud ja et ta olevat sellest avastanud minu nime mingi auhinna võitjate seas. Huvitav, miks see ajakiri ja auhind siis mu endani pole seni jõudnud? Või äkki on Apollol kavas saata kõigi saja auhinnavõitja juurde isiklik delegatsioon luulekogu (ja ühtlasi ka ajakirja uut numbrit) üle andma ja nad pole lihtsalt minuni veel jõudnud? Mine tea...

Paar uudist oli täna ka tõlkimise maailmast. Esimene puudutas üleeuroopalist koolinoorte tõlkevõistlust Juvenes Translatores, kus sellest hoolimata, et võistlust korraldati igas riigis eraldi, õnnestus eestlastel noppida lausa kaks auhinda! Üks oli mõistagi Eestist, teine aga Luksemburgist, kus ju ka päris korralik eestlaste kogukond, aga siiski on see päris kõva sõna, et niimoodi võõral maal läbi lüüa.

Teine oli huvitav tähelepanek Raamatukoi leheküljel, kus kohtasin raamatut, mis oli tõlgitud eesti keelest... võro keelde. See on õieti vahva - sel ajal kui hämarates või ka päris valgusküllastes koridorides käivad vist seniajani vaidlused, kuidas nimetada toda keelepruuki nii, et see poleks keel ega murre (vt nt EPL artiklit), on mõned lihtsalt kätte võtnud ja aktiivselt "tõlkimisega" tegelema hakanud! Nojah, poliitiliselt võib see ju tähenduslik ning positiivne või negatiivne olla, kuidas mingit asja nimetada, aga mu enda mõningased kokkupuutumised Eesti kaguosaga lubaksid küll seda pigem keeleks kui murdeks nimetada - kui näiteks kas või Saaremaal, millega ma samuti olen mõnevõrra kokku puutunud, ei kulu kuigi palju aega, et ära harjuda veidi teistmoodi rõhkudega ja suhteliselt väheste eripäraste (murde)sõnadega, siis seal kagus räägitakse ikka n-ö umbkeelsele eestlasele elik kirjakeele või sellele lähedase keelepruugiga harjunule ikka päris võõraks jäävat juttu ja isegi kui minnakse üle kirjakeelele, siis see meenutab sageli pigem mõne välismaalase tugeva aktsendiga raiutud eesti keelt...

Loetud: Vikerkaar 1-2/2010
Vaadatud: Amélie (11), Jäljetult kadunud (TV3)