Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust lausa kahe tõlkekese tegemine Postimehele. Enda ajakirjanduses töötamise ajast mäletan, et uudiste, arvamuste ja üldse igasuguse teksti edastamisel oli kolm viisi: kõigepealt muidugi tavaline, mille puhul lugu jõuab lehte enam-vähem sellisel kujul, nagu ta algselt valmis; siis refereering, mis mitmesuguste ajakirjandusele iseloomulike piirangute tõttu (ruumivähesus, paigutamisnõuded ja nii edasi) võib sageli langeda äärmusse, mida võiks nimetada verbaalanoreksiaks, mille halvima esinemisvariandi puhul refereeritakse algsest tekstist vaid üht mõtet, sedasamust sensatsioonilist, mis pealkirjaski välja toodud, nii et lugu jääbki vaid pealkirja mõnevõrra laiendatud esituseks; ning lõpuks "juurdekirjutamine" ehk verbaalbuliimia, mis samuti enamasti tingitud paigutuslikest vajadustest ja mis enamasti piirdub omadus- ja sidesõnade lisamisega või mingite kunstlike väljavõtete tegemiste või sidebar'ide või muude elementide lisamisega, aga halvimatel juhtudel lausa algtekstile lõikude juurdekirjutamisega. Samasugust verbaalanoreksiat ja -buliimiat on mõnikord tahetud mu käest ka tõlgete puhul, umbes stiilis, et näed, autor kirjutas 30000 tähemärki, aga meil üle 20000 ei mahu, nii et tõlgi "kokkuhoidlikult". Tänase esimese teksti puhul, vastupidi, paluti mul jälle võimalikult ohtrasõnaliselt tõlkida :-) Iseäralik oli aga see, et kui esimene tekst oli niisiis verbaalbuliimiline, siis teine tekst käsitleski just selliseid asju nagu anoreksia ja buliimia - niisugust kena mentaalset ühildumist iseenesest täiesti erinevate tekstide puhul tuleb harva ette, aga alati tekitab see sellise mõnusa tunde ja annab töötegemisele hoogu juurde, kui maailmaks nimetatavas suures pusles leiduvad tükid kuidagi omavahel haakuvad...
Sain ka täna teada, et üks tekst, mille ma mõne aja eest Postimehele tõlkisin, on ajalehes ikkagi ilmunud ja juba üle-eemisel laupäeval - küll aga veebis näha ainult neile, kes raha maksavad. Olgu siis allpool tagantjärele ära toodud selle tunnused niimoodi, nagu nad minu käest väljusid (et ma ise paberlehte ei tarbi ja pole leidnud ka motivatsiooni tasulist veebiväljaannet pruukima hakata, siis ma muidugi ei tea, kas need "reaalelus" päris samaks jäid...).
Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: Jäljetult kadunud (TV3)
Ilmunud tõlked: Uta Sassenberg. Mõtlemine kätega (Postimees, 06.02.2010)
No comments:
Post a Comment