Tõlkimise seisukohalt jäi tänane päev napiks ja kasinaks, sest päris suure osa päevast hõlmas välisvisiitidega seonduv. Esimene välisvisiit kulges Toompeale, RKK ruumidesse, kuhu kõrge diplomaat Hannes Hanso oli tulnud kõnelema Mongooliast ja kõigest, mis sellega seondub. (Lisaahvatlus visiidi sooritamiseks oli muidugi ka võimalus visata pookstavid ühele tõlkelepingule :-) .) Kogu see jutt ja koosviibimine venis päris pikale, aga see-eest oli igas mõttes äärmiselt huvitav. Mis seal pattu ikka salata, olen minagi jätnud Mongooliaga seonduvate uudiste jälgimise suhteliselt unarule, mistõttu kuulda aktuaalsetest probleemidest ja olukorrast ülevaadet inimeselt, kes selle maaga väga sageli otseselt kokku puutub, oli kahtlemata hariv.
Kohtumisejärgses suhtlemises kerkis üles ka üks ettepanek panna lisaks tõlketekstidele kirja ka midagi omaenese peast või vähemalt sulest. Pakkumine oli muidugi mõneti ahvatlev, aga teisest küljest tekitas hulganisti ebalust: ei ole ma ju esiteks juba aastaid midagi kirjutanud, vähemalt mitte avalikkuse jaoks, teiseks on, nagu ikka, hirmus ja maru kiire aeg :-) ning kolmandaks ei olnud ega ole ka hetkel veel väga veendunud, et ma midagi sellist suudakski paberile panna, mida mu käest sooviti (ehkki ebalust süvendas asjaolu, et pakkumine ei tekitanud otsekohe ühtegi sellist mõtet, millest võiks üldse midagi hakata arendama). Õnneks ei tahetud vastust otsekohe, nii et äraütlemiseks või, mis küll tundub praegu vähem usutav, soostumiseks on veel veidi aega...
Tagasitee kõrgelt Toompealt alla oli tähenduslik ka selle poolest, et mul õnnestus esimest korda sel talvel tekitada olukord, kus küünarnukk puudutas maad, ilma et ma seda oleks plaaninud. Juhtus see päris loogilises kohas: kui Lühikese jala trepp oli edukalt läbitud, ehkki juba seal oli teatavaid ohumärke õhus (või peaks ütlema astmetel? :-) ), siis Nõelasilm tegi oma töö ära. Puude oli küll põgus, ilmselt paistis vastutulevale neiule rohkem nagu jonnipunni moodi kõikumine ümber tsentri, aga siiski, märk sai maha pandud: 16. veebruaril 2010. aastal kell 16:58 Eesti aja järgi. Ma veidi kahtlustan, et nii libisemises kui ka kukkumise kerguses etendasid oma osa saapad, needsamad austerlased, mis on juba oma kümme talve väga ustavalt mind teeninud ja igati ülistuse ära teeninud kui äärmiselt hea pidamisega jalanõud, millele oleks otsekui liivapabeririba alla kleebitud, aga mis kardetavasti elavad siiski üle kui mitte viimast, siis eelviimast hooaega, mil nad veel edukalt oma ülesannet täidavad...
Aga sellega välisvisiitide programm veel ei piirdunud: jonnipunni-poolpirueti järel võtsin suuna ema juurde, kes kangesti soovis poega võõrustada hernesupi, vastlakuklite ja muu hea-paremaga, mis kuidagi tähtpäevaga kokku käis (või siis ka ei käinud). Sellisel kellaajal Tallinnas mittejalgsi liikumine on muidugi pea masohhistlik tegevus: inimmaterjali (tahaks öelda ju, et inimesi, aga sellele kellaajale iseloomulikud ilmetud ja tülpinud näod hästi ei taha lubada...) pilgeni täis tuubitud transpordivahendid, mis lisaks sellele liiguvad maru aeglaselt, sest täis tuubitud mitmesuguseid transpordivahendeid on ka tänavad... Hernesupp ja vastlakuklid ja muud kuklid ja suu kaudu manustatavad objektid pühkisid küll selle kogemuse kiiresti minema ning andsid ka veidi hiljem jõudu ja energiat rühkida koduukse suunas.
Loetud: Arvutimaailm 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
No comments:
Post a Comment