Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, milles polnud suuremat midagi erilist peale ühe välise huvitava edasiarengu juba õige tükk aega käinud vaatemängus tingliku nimetusega "Traumakirurgid eesti kultuuri lehkama kippuva korjusehakatise kallal". Vaevalt oli see uus meeskond saanud kultuurilehes Sirp tegutsema hakata (või vähemalt üks isik, kui impressumit uskuda), kui juba puhkes uus skandaal, keskmes autoriõigused ja eetika ja muud sellised asjad (vastav avalik kiri leidub siin). Ei kulunud kuigi palju aega, kui Sirbi veebiväljaandes probleemseks muutunud tekst kadus (aga eks ole, lõppeks ilmub ajaleht ju ka paberil ja sealt seda paraku ära võtta ei saa), ning veel enam, ööseks vastu tänast oli too uus meeskond või vähemalt selle kaks liiget eesotsas vastse peatoimetaja kohusetäitjata leidnud, et on aeg pärast niisugust "poeetilist ebaõnnestumist" lahkuda. (Nojah, irvega võib öelda, et nii sai vähemalt teada, et Sirbi impressum ei olnud tõepoolest ammendav ja et vähemalt üks inimene oli seal veel toimetajana tööd saanud.) Kogu see saaga jätab kuidagi väga armetu mulje ...

Nagu ma juba varem siinsamas ajaveebis ütlesin, ei usu ma kuigi hästi, et selle taga on mingid (partei)poliitilised mahhinatsioonid (üht suurejoonelist vandenõuteooriat võib lugeda näituseks siit) - kui üldse, siis mõningad isiklikud vimmad ja kired. (Keegi ütles selle kohta tabavalt, et kangesti tahaks uskuda, et ikka oli mingi suurem vandenõu, sest muidu tuleb ju tunnistada, et kõrgetel positsioonidel ongi lollid ja juhmardid äpud - keda me ju ise oleme sinna otsesemalt või kaudsemalt valinud ...) Aga olgu kuidas oli, välja kukkus kõik igatahes erakordselt äpardlikult, nii Sirbi tegemine kui ka kõik muu selle ümber.

Mis on, sedasamust eespool sulgudes toodud märkust arvestades, üsna kurb, sest kuigi võis algusest peale kahelda, kas too uus meeskond suudab midagi märkimisväärselt paremat välja pakkuda (ja nagu nende esimene ja sisuliselt ka viimane - sel nädalal kindlasti veel mõnevõrra avaldub ka nende panus - number näitas, väga ei suutnudki), oli see kindlasti erinev senisest ja oleks juba kas või selle pärast võinud kesta pisut kauem. (Tolles kurikuulsas visioonidokumendis oli üht-teist, millega võis igati nõus olla, kas või tõlkijatele suurema tähelepanu pühendamine või Sirbi aastaauhinnad või ka see paljudele nii risti kui ka põiki hambusse jäänud videomängude käsitlus - vähemalt sellisena, nagu see selles ainsakeses numbris oli, oli see üsna omal kohal.)

Praegu jäi aga rohkem mulje nagu lasteparlamendist, kus spiiker kogemata midagi vussi keeras, nii et Riigi Teatajast avaldatigi igas mõttes lopergune väljaanne mõningate küll uuenduslike, aga ikkagi nuriseadustega, mõningate huvitavate, aga viimistlemata algatustega ja ka mõningate vanamoeliste ehtsate ja igati legitiimsete seadustega. Vähemalt hea see, et too spiiker ja kõige skandaalsema eelnõu esitaja leidsid endas mehisust viga tunnistada ning tagasi astuda (kuigi paistis, et mõned panid seda neile eriskummalisel moel hoopis pahaks, just nagu näitaks see nõrkust või midagi - tundub, et mõnes inimeses elab alati ainuõige ja eksimatu isakese ideaal ikka väga tugevasti sees edasi).

Vastselt ametisse saanud uus "vana" toimetus vaevalt seda liini jätkab ja vaevalt üldse midagi uuenduslikku ette kavatseb võtta. Aga eks tuleb siis oodata uut peatoimetajakonkurssi ja loota, et sel kandideerib ning leiab ka heakskiitmist mõni niisugune inimene, kes suudaks säilitada "vana" Sirbi parimad jooned, aga anda neile uut sära ning lisada mõningaidki uusi, mis õigustaksid paremini lehe määratlust Eesti kultuurilehena (näituseks praegu lasen mina muusikaleheküljed puhtalt mööda, aga võiksin neil ehk pikemalt peatuda, kui teaksin, et enam-vähem igas numbris oleks lisaks nõnda-ütelda klassikalisele ehk tõsisele muusikale juttu ka rock'ist või üldse tänapäeva "levimuusikast").

Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Elavad surnud )Fox), Välisilm (ETV)