Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Tänane Sirp oli kohe eriliselt tihe ja tummine, täis nii rohkelt lugemisväärset materjali, et kohe imesta, kas on kirja- ja kultuurirahva kaaned pauguga pealt ära löönud ja valla pääsenud. Igatahes võimsa avapaugu andis Lotmani Mihhail, kes võttis kõnelda lausa kahel leheküljel (tõsi, tubli tüki teisest leheküljest haukab enda alla teemaga üsna kunstlikult seostatud pilt) eriti kunagi ammu-ammu, aga isegi veel praegu mõjuka vene literaadi Danilevski Nikolai hiljaaegu eesti keelde jõudnud suurteosest "Venemaa ja Euroopa". Ma pean tunnistama, et samuti kunagi ammu-ammu üritasin ka seda teost, küll originaalkeeles, lugema hakata, aga ei edenenud see mul mitte, tundus kuidagi äärmiselt raskepärane. Võib-olla peaks nüüd eestikeelse tõlkega uue katse tegema - sest viiteid sellele, olgu õigustatuid või mitte, leiab ju tänapäevalgi piisavalt, eriti muidugi Venemaal, aga ka mõnikord mujal. Õieti võib ka Lotmani tekstist mõista, miks ma seda omal ajal hästi lugeda ei suutnud: ühelt poolt "suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust", teiselt poolt aga "faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik". Rääkimata muidugi sellest, et 19. sajandi "suurkirjutajad" (sugugi mitte ainult venelased, see oli pigem ajastu märk) olid iseloomulikult korraga nii naiivsed kui ka ääretult kirglikud. Aga igatahes on Lotmani kirjatükk hea sissejuhatus, järgnegu sellele siis Danilevski lugemine olgu originaalis või tõlkes või mitte.

Sellele järgnes tervelt kolm lehekülge religiooni, täpsemalt religioosse kirjanduse teemal (ehkki Danilevskitki võib teatavas mõttes niisuguse kirjanduse alla liigitada). Kui esimesed kaks lehekülge, mis olid pühendatud kogumikule "Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid" (vastavalt pikk ja põhjalik lugu Lahe Jaanilt ning veidi lühem kirjatükk Petti Urmaselt), olid ehk rohkem teadavõtmiseks, siis kolmas, Schvaki Toomase arvustus Saardi Riho kristluse ajalugu käsitlevast teosest, oli lausa tulevärk. Jah, küll negatiivne tulevärk, milles autor saab nii et tolmab, isegi kui lõppjäreldus on veidi tasakaalustatum. Et ma ei ole seda teost lugenud, on raske seisukohta võtta, aga tundub, et kiriku ja ristiusu ajalukku puutuvalt, eriti seoses selle ulatumisega tänapäeva praktilisse ellu (kas või näituseks sellesse, kas teoloogia sobib üldse ülikoolis õpetada või mitte), on õige mitu "koolkonda" ning raamatu autor ja artikli autor on kui mitte just kardinaalselt, siis igal juhul väga tõsiselt lahkneval seisukohtadel. Mis muidugi ei ole imestada: isegi väga vana ajalugu võib kütta võimsalt kirgi, kui see vaid kuidagi seondub tänapäeva probleemide ja tundmustega. Mu tõlgitud "Jumala sõja" ees- ja järelsõnaski pidas autor vajalikuks päris pikalt kõnelda ristisõja kui mõiste kasutamisest ja väärkasutamisest ning eks ole alles hiljutisest ju meelde tuletada äge võitlus Eesti keskaja üle, mille puhul võis kindel olla, et kirglistel kõnemeestel oli päris savi, milline see ajalugu tegelikult oli, küll aga vägagi mittesavi, milline ajalugu neile sobib.

Päris huvitav oli lugeda Oleksi Peetri lugu, mis formaalselt pidanuks olema arvustus raamatust "Eesti kliima" ja osaliselt ka seda oli, aga millele juurde miksitud teemakohased "etnoloogilised pudemed" olid palju huvitavamad. Näiteks teadasaamine, et "kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud". Aga see polnud seal ainuke "pude", muidugi, neid jagus veel hulgi.

Kirjanduskülgedelt oli põnev teada saada, mismoodi näeb välja luuletaja (Ehini Kristiina) ja muusiku (Sepa Silver) ühine tuur mööda Põhja-Ameerikat. Raamatu(te) ja plaadi esitus üheskoos ei ole küllap tavapärane üheski maailma otsas ja seda võis ka Sirbi loost aimata, et vastuvõtt oli selline kergelt meeltesegaduse laadne: lähed enda arvates luuleõhtule, aga seal mängitakse ka mingeid imepille ja tehakse igasugu trikke. Paistis siiski, et see tuli neile hoopis kasuks, mis on äraütlemata tore.

Vene Ilmar oli oma tavapärases hääduses võtnud kirjutada Camus' Albert'ist ja nagu ikka, oli tema kirjutis just selline, mis kuidagi ei mahu tavapäraste juubeli-mälestuskõnede raamesse, mida ent ometi on hirmus hää lugeda, sest juubel või mitte, leiab tiheda ja samal ajal laialivalguva teksti seast nii palju, mida ühelt poolt kõrva taha panna ja mille üle teiselt poolt veel tükk aega hiljemgi mõtiskleda. Näituseks selle üle, mis on süü ja kui see juba on, mis sellega peale hakata.

Mõneti kummastav oli lugeda kaht risti vastupidi arvamust Raadi kandi kohta, millest üks, Bachmanni Karini sulest, oli ettevaatlikult optimistlik, et sellest ei saa mitte kõrvaline tühinurk, vaid linna ja kogu maailmaga kenasti integreeritud koht, kuhu rõõmuga tulla, teine aga, Kiisi Marguse näppude alt, lammutas selle mõtte totaalselt ja nihilistlikult täiesti maha. Sellega võib muidugi nõus olla, et tee sinna (ütleme, kesk- ehk südalinnast) läbib "tühermaa" (kuigi mõnegi teele jääva hoone elanikud oleksid selle väite peale võib-olla mitte kõige rõõmsamad ja rahulikumad), aga et Raadi asub kuidagimoodi kaugel - et isegi tartlasele "minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril" -, on mulle väga raske mõista. Sellest ma saan veel aru, et Lohkva kandi inimesele võib igal hommikul Maaülikooli jalutada olla pisut liiga pikk tee, aga südalinnast enam-vähem ükspuha kuhu pool tunnikest rahulikult tatsata ei saa nüüd küll olla "inimvõimete piiril". Ja ma ei oleks väga kindel, et "tühermaa" just tingimata midagi halba oleks, nagu mõlemast loost võib mulje jääda. Mu meelest on Tallinna kultuurikilomeeter üsna hästi vastu võetud, nii Eestis endas kui ka välismaalaste poolt - ja ometi on see ju täiega üks õuduste tee, ümberringi igasugu stalkerlikud kõledused ja jubedused, talvisemal ajal lisaks veel tavalisest palju tugevama jäise gravitatsiooniga ja puha. Igatahes oleks tore, kui vähemalt mingil määral ja moel plaanid Raadit südalinnaga vahetumalt siduda teostuksid - mitte et Eesti Rahva Muuseum ja selle külastajate arv oluliselt kannataksid, kui seda ei juhtu, aga ERMi ehitamine annaks kindlasti hea võimaluse ka selle ja südalinna vahele jäävat ala pisut korrastada ja atraktiivsemaks muuta, nagu kõlab moodne lööksõna.

Samamoodi pisut kummastav oli lugeda muidu tabava sulega Soidro Mardi meediaarvustust telekanali Kanal2 laupäevaõhtuse kava kohta. Kui "Stereo" kohta ei oska ma midagi arvata ja "Ärapanija" osas võib nõus olla, et see on "kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda. Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama", siis mälumängu "Mis? Kus? Millal?" kohta lausutu pani pisut hämmastama. Kui ta ütleb, et teda "huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab", siis jääb mulje, nagu ei oleks kirjutaja kunagi ühelgi mälumängul osalenud ega isegi neid näinud või kuulnud (mida ta küll "Mnemoturniiri" mainimisega üritab kummutada): just selline "rabistamine ja üksteisest ülerääkimine" niisuguse piiratud aja jooksul käibki. Käis ka "Mnemoturniiris" ja jõudis seal ka kuulajate kõrvu (mitte muidugi täies mahus, aga jõudis). Või kui ta küsib, mis juhtub siis, kui skoor peaks jääma väga ühekülgseks, olgu siis "tarkade" või küsijate kasuks, mis tähendab mõistagi lühemat mänguaega. Sedagi peaks juba eelmisest hooajast või ka mis tahes teiste samamoodi mitte garanteeritud eetriaja pikkusega mälumängude jälgimisest teadma, et ei täideta "ülejäävat" aega mõttetu lobaga, vaid lastakse hoopis eetrisse mõni "täitesaade"

Lihtsalt mainimiseks: kuidagi imekombel oli lehes korraga kaks meediaarvustust ja kui Soidro oma oli, nagu oli, nagu ma ka ütlesin, siis Märka Veiko telesaate "Jüri Üdi klubi" käsitlus oli just selliselt väljendatud, nagu ma ka ise olen mõelnud ja mille võtab kokku tõdemus, et see on "olemusel samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena".

Ja nagu veel eelnevast ei piisaks, oli lõpulooks Aasmäe Hardo heietus ajaloo ja tänapäevapoliitika teemal, ajendiks Somerset Maughami (Teise maailma)sõjaaegne esseekogu tõlge. Paralleelide tõmbamine sõjaeelse Prantsusmaa ja Eesti vahele ning osutamine, et kõik see halb, mis viis Prantsusmaa häbiväärse lüüasaamiseni, on täies mahus olemas ka praeguses Eestis, mistõttu paistab vaid olevat aja küsimus, millal langeb ka Eesti (ainult kellele, sellele ta ei vasta, kuigi arvata võib, mida ta mõtleb), on muidugi ahvatlev. Ma ei ole tollase Prantsusmaaga nii hästi kursis, et siin midagi kaasa öelda, nii et vähemalt Prantsusmaa tõlgendus Somerset Maughami silme läbi ja tänane Eesti võivad ka sarnased olla. Iseasi on muidugi Aasmäe tavapärane naiivsus, kas või arvamus, et "tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel". Ta jätab paraku lahti kirjutamata, millised võiksid olla erakondade tegutsemise "teised tingimused", nii et ma võin vaid nentida, et mina selliseid ei tea: erakonnad, nagu nad tegutsevad Eestis, on just sellised erakonnad, nagu need on tegutsenud kogu selle aja, mille jooksul poliitilised erakonnad üldse maailmas on tegutsenud. On küll olnud erakondi ehk parteisid, mis on kandnud erakonna/partei nime, aga pole sellisena tegutsenud, vaid on olnud kattevarjuks diktatuurile, aga nõnda-ütelda demokraatlikus maailmas teistsuguseid erakondi ei ole, vähemalt mitte seni. Ja eks neid kohti, milles Aasmäel on üks arvamus ja mul teine, on selles loos veel, aga neist pole suuremat mõtet rääkida, parem on seda lugu ise lugeda ja mõtiskleda, kui põhjendatud tema analüüs tänasest Eestist üldse on.


Loetud: Sirp, 08.11.2013
Vaadatud: Romanovõ (PBK), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)