Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli päris tühi, õieti lausa nii tühi, et ära märkida võib vaid paari artiklit - kui ma ka ülejäänutest osa lugesin, siis pigem kursoorselt, rohkem teadmiseks, et ahah, ka sellistest asjadest kõneldakse.

Esimene huvipakkuvam lugu oli Saare Jüri sulest mõneti kummastava pealkirjaga "Venemaa fatvaa Krossi kohta?" Pealkirja põhjendas autor loos muidugi kenasti ära, aga kogu kirjutis ise oli kuidagi äärmiselt, kuidas seda öeldagi, võitlev (ikka ilmselt suveinimeste sügistigedus on selle asja nimi, nagu ma juba vist eelmisegi numbri juures täheldasin). Iseenesest on muidugi suur osa, kui mitte kõik kirjapandust õige, käigu see siis Krossi Eerik-Niilese või Venemaa või Interpoli või veel teab mille kohta. Kui välja arvata üks koht, mis äratas tõsist kahtlust - nimelt see, kus väidetakse, et "Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov."

Ma ei ole päris kindel, kuidas see asi õiguse seisukohalt välja näeb, aga kui seda nüüd pisut laiendada, siis tuleks järeldada, et Peruus või mujal kinni võetud Eesti kodanikest narkokullereid ja muid killereid ei tohiks ka nood maad kuidagi puutudagi - mis ilmsesti ei ole õige. Aga nagu öeldud, mu teadmised juriidikast on liiga piiratud, et sellele ka vastu vaielda.

Iseenesest on muidugi kummaline, et Krossi juhtum üldse nii palju tähelepanu on saanud ja et see nii paljusid nii tohutult polariseerinud on, nii et heitutakse tema eest lausa ambrasuurile või siis üritatakse hoopis lahti tulistada parem tabamistsoon. Aga eks sellel ole omad põhjused, millest osasid ma ehk isegi aimata võin. Lugu igatahes lugemist tasus, kas või seisukohtade teadasaamiseks ja -võtmiseks, rääkimata sellest, et Venemaad ja sealset (õigus)süsteemi oli selles küllaltki õiglaselt käsitletud.

Teine, vahest mulle endale kordaminevam lugu oli Lõhmuse Jaagu sulest ja kõneles Jaanimäe Elmarist, esimese tänini säilinud Eesti joonisfilmi kunstnikust ja animaatorist. Selle juures polnud põhjuseks sugugi mu sügav huvi animafilmi ega mainitud isiku vastu, vaid hoopis asjaolu, et tolle joonisfilmi, nimega "Kutsu Juku seiklusi", et üks selle valmimise juures seisnud isikuid oli otsapidi sugulane Teppori Aleksander (kellest ma mõne aja eest ajaveebis ka pisut kirjutasin). Nagu Lõhmuse lood enamasti, oli ka see väga informatiivne, isegi oma lühidusest hoolimata. Ja kuigi seda sugulast, Tepporit siis, vaid põgusalt mainiti, oli ometi hea teada nõnda-ütelda taustateavet, mis tedagi tihedalt puudutab.

Hea tahtmise korral võib veel mainida lugudena, mis ehk pisut esile tõusid, Kunnuse Mihkli "uitmõtteid" arhitektuuri teemal, mis ei kõnelnud palju arhitektuurist, vaid kõigest muust, aga kammitsetuse tõttu arhitektuurilõksu ehk mitte nii hästi, nagu võib-olla võinuks sellise kirjutaja sulest oodata, Kausi Jani mõtisklust Voltaire'i ja tolerantsuse teemal ning üht formaalselt filmilugu, mis formaalselt oli vastus eelmise numbri Sauteri Peetri kirjutisele, mis formaalselt käsitles üht uut filmi - seda sõnakest "formaalselt" esines nüüd nii palju, et peab selgituseks ütlema, et sisuldasa käib arutelu tegelikult millegi muu ümber, aga ma ei tahaks sellest pikemalt kõnelda, sest mul endal on too film nägemata ja nii on raske neist lugudest kõnelda muudmoodi kui sealt midagi kontekstiväliselt välja noppides, mis ei oleks arvatavasti väga õige (aga ma ei välista, et kui diskussioon samas vaimus edasi kulgeb, siis - täielises vastavuses mu ajaveebi nimega - võin ma selle peale isegi midagi niisugust ette võtta, sest see suund, kuhu arutelu paistab kalduvat, on iseenesest huvitav).


Loetud: Sirp, 01.11.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6), Briljantkäsi (TV3)