Tänase päeva peamine featuur oli erakordselt tänasele langenud külaskäik ema juurde. Eks põhjus oli küllaltki lihtne ja seotud ikka selle kõikse põhilisemaga, mis inimest üldse liikvele ajab. No ja muidugi ka inimeste erinev planeerimise oskus: kui minul igasuguse jõulu- ja aastavahetustramburaiga oli kodune toidukapp vahepeal pungil täis, nii et edasine täitmine tundus lausa mõttetu, ja nüüd, pärast aastavahetust, haigutas seal klassiku sõnu sobivalt mugandades vaid igavene tuluke ja tühjad restid, siis ema, vastupidi, oli osavalt osanud nii sättida, et pärast aastavahetust olid toiduvarud vaat et suuremadki kui varem.
Ja nüüd siis hakkas kehtima, ütleksid nähtavasti füüsikalembesed inimesed, ühendatud anumate seaadus ehk parasiitlus: toiduvarude nappuses viibija hiilis sinna, kus neid (väidetavalt) ülearugi palju leidus (ja jäi ka leiduma). Igatahes kõigi nende jõulu- ja aastavahetushõrgutiste järel tundus ääretult tavaline, aga sellest hoolimata suurimate lemmikute hulka kuuluv kartulipuder hakklihakastmega imehea. (Njah, otsekui juhuse läbi olin ma ööl enne seda, üldse teadmata midagi mainitud toiduse olemasolust või tekkest ema juures, oma veebieksistentsi ühes, siinkohal täpsustamata jäävas nurgakeses maininud unistust kardulapudrusaarest keset hakklihakastmeookeani - ah, milline prohvetlus!)
Toekat ja maitsvat kõhutäit täiendas mõistagi tubli peatäis, seda ikka, nagu alati, ristsõnade kujul, milliste ilmumisele, paistab, pühadeaeg sugugi halvavalt mõjunud ei ole.
Aga et alanud aasta tuleks tasakaalukas ja seega mitte liiga rõõmsatujuline, siis ka üks kurvem uudis takkaotsa. Õieti ma juba mõne päeva eest mainisin seda, aga siis veel umbmääraselt, nüüd aga on aeg käes see ka välja öelda. Vähemalt minu käsutuses olevate andmete kohaselt oli täna Postimehes ilmunud Vello Vikerkaare kolumn viimane - väidetavalt olla Vellol aeg edasi liikuda muude vajalike asjade kallal nokitsemisele. Kui ma õigesti mäletan ja oma arvutist välja selgitada suutsin, algas mu pisuke teotsemine Vello abistamisel ajaleheveergudele jõuda 2009. aasta juuli keskel, nii et neli ja pool aastat - mis on õige pikk aeg, mistõttu seda enam on kahju, et see nüüd otsa sai. Aga eks igal asjal pea kunagi ka lõpp olema ja igatahes on neist aastatest meenutada vaid palju head, hulganisti lisandunud teadmisi, vaimustavaid arutelusid ja kõike muud toredat.
Loetud: Vikerkaar 12/2013
Vaadatud: Peeglid 2 (TV6), Thor - Der Hammer Gottes (RTL2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: presidendi uusaastakõne - esimene mustand (Postimees, 04.01.2014)
No comments:
Post a Comment