Tavaline tööpäev, millesse pidanuks veidi elevust tooma õhtupoolikul peetud Eesti-Jordaania sõprusmäng jalgpallis. Pidanuks, sest tegelikult väga ei toonud. Jah, Eesti võitis küll tulemusega 1:0 ja võib-olla oleks võinud isegi lüüa veel värava või kaks, samal ajal kui vastastel nii kindlaid võimalusi õieti ei tekkinudki - mis on päris hea, kui arvestada, et tegu on vähemalt formaalselt, reitingut arvestades, ju pisut tugevama võistkonnaga.
Aga sellest hoolimata jättis eestlaste mäng tublisti soovida: ma olen juba õige mitu aastat rääkinud, et söödumängu paranemist ei taha kuidagi ega kuskilt paista ja just sellistes sõprusmängudes, kus ju kuigi palju kaalul pole ja peakski saama vabamalt hiilata kõigi oskustega, suhteliselt pingevabas õhkkonnas, tahaks näha kõige muu hulgas ka samuste söötude edukat päralejõudmist. Eks seda juhtub ju ikka parimatelgi, et mitte kõik pallid ei leia kavandatud adressaati või keegi ei näe kedagi ja nii edasi, aga kui seda juhtub silmatorkavalt palju ja sageli, siis on ikka midagi halvasti ja lahti.
Aga küllap teavad treenerid paremini, millele rohkem rõhku panna, sest üldiselt on iga aastaga ju Eestigi meeskonna mäng muutunud mõtestatumaks ja kindlamaks, vähemalt kui vaadata komponente omaette - eelkõige kaitse tegutsemine tervikuna, aga sealhulgas eriti tervitatavalt ka keskväli ehk nõnda-ütelda esimene kaitseliin. Ja kaitses mõistagi pole söötude täpsus nii hirmus oluline, on samamoodi selge.
Aga kangesti tahaks ju ka, et minnakse rünnakule ja, mis seal salata, üritataks ka palli vastase väravavahi selja taha (või igatahes väravasse sisse) toimetada - ja seda ilma tasemel söödumänguta naljalt ei saa, nagu näitas ka tänase mängu ainuke värav, kus kõik väga hiilgavalt õnnestus. Aga jah, see oli nagu sulnis ööbikulaul sopase porivälja kohal, nii üksik ja haruldane massilise masenduse taustal ...
Loetud: Vikerkaar 10-11/2014
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti-Jordaania (ETV2), Plekktrumm (ETV2), Gorod Zero (PBK)
No comments:
Post a Comment