Ajakirja Oma Keel vahendusel jäi mulle täna silma üks mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö, mille pealkiri oli mulle kui tarkvara tõlkijale omajagu intrigeeriv, nimelt "Hoiakud eestikeelse kontoritarkvara kasutamise suhtes". Eks seal uuritava valimi koostise ja võib-olla veel mõne asja üle saaks vajaduse korral nuriseda, aga tundus, et autor on siiski taodelnud võimalikult parimat ja see on tal ka üsna hästi välja tulnud. Tulemusedki olid küllaltki eeldatavad, vähemalt mu meelest: eesti- ja ingliskeelse kontoritarkvara kasutajaid ligikaudu pooleks, ka suhtumine üsna pooleks.
Siiski jäi muret tekitavalt silma asjaolu, et eestikeelse kontoritarkvara kasutajad ja selle hindajad on peamiselt vanemad inimesed, noorematel tundub ingliskeelne olevat rohkem trendikas, isegi mõistetavam. Ehk natuke utreeritult: kui vanemad inimesed veel eesti keelt mõistavad, siis nooremad mitte enam nii hästi ... Mis ei ole eestikeelse väljendusoskuse ja mõistmise ehk funktsionaalse kirjaoskuse kahanemise tingimustes muidugi midagi imekspandavat, aga siiski ohule viitav. Millises seoses, olgu siin etteruttavalt öeldud, oli tänases Sirbis lausa kummastav lugeda enam-vähem kõrvuti, kuigi eri lehekülgedel ja eri inimeste suust, kaht järgmist seisukohta (esimene siit ja teine siit):
1) Eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähenemine on olnud muljet avaldav. Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask [minu õpetaja, kellest mul on ainult häid mälestusi] on koostanud põhjaliku tabeli, kui palju on meie lapsed 1978. aastast kogu kooliaja jooksul eesti keelt ja kirjandust õppinud. Need, kes alustasid kooliteed 1978. aastal, said 11 kooliaasta jooksul 2415 tundi eesti keelt ja kirjandust, 2009. aastal alustanutel on 12 aasta jooksul õppekavas 1925 tundi. Vahe on 490 tundi. Kui põhikoolis on õpilase maksimaalne nädalakoormus 30 tundi, siis teeb see 16 täisnädalat. Õppeaastas on 35 nädalat.
EES on aastaid seisnud selle eest, et eesti keele tunde oleks rohkem. Nüüd on 1990ndate põlvkonna jõudmisega kõrgkoolidesse tõdetud, et õigekirjaoskus on vähenenud, ei suudeta toime tulla elementaarse õigekirjagagi, koostada tekste, tekstidest aru saada. Neid vilju me praegu maitseme.
2) Ainekavade niigi suure mahu tõttu ei ole mõistlik arvata, et selleks peaks suurendama ainetundide arvu. Pigem on vaja õpetamisel rakendada uudseid meetodeid ja ainetevahelist lõimingut.No mis sa oskad kosta: saadakse aru küll, et asjad on halvasti, aga paremaks tegemise asemel ... ohjah. See on nüüd muidugi kooliõpetuse seisukohalt kõrvaltvaataja ohe, aga ometi tundub midagi viltu olevat, kui nagu isegi asjaosaliste enda poolt ei paista soovi midagi parandada ... (või noh, parandamise taotlusest ju räägitakse, aga see ei ole veenev).
See viibki mind tänase Sirbi juurde, mis oli jõulueelselt paks ja samamoodi jõulueelselt valdavalt tühjust täis. Alustuseks hunnik poliitikajura - ehkki võib öelda, et Vitsuri Heido aastakokkuvõte oli päris kena ja tasakaalustatud lugemine ning muidu rohkem vist muusika vallas tuntud Lille Märdi-Matise ekskurss kaugema mineviku parteilisusse väga vahva vahepala.
Mõnus oli lugeda juubelipuhust intervjuud nimeka tõlkija, Norra rikkaliku ja põhjamaiselt karge kultuuripärandi eestindaja Lumeti Elviga, kelle lõpulausele "Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut" võib siinkirjutaja kõigi oma jäsemeotstega ainult ja alati alla kirjutada.
Ei pääse ükski jõulueelne leht jõulumõtiskluseta, ei ka Sirp. Selle koha täitis seekord Kareva Doris, kelle "Pimeaeg" oli tõesti hea mõtisklus, mida kindlasti lugeda tasub ja kas või kogu jõuluaja selle üle, mis seal seisab või ka ei seisa, järele mõelda ...
Numbri lõpetuseks võtsid aga tõlkijad Pedusaare Heino ja Sinisoo Mark taas ette selle vaese eesti keele. Lühidalt öeldes: olukord on sitt, sitemgi kui sitt, nagu sellest sõna otseses mõttes pasalaadungist selgub, millega nad lugejad täiesti ebajõululikult üle valavad. Kõigi nende ebakeelendite kõrval, mida nad on väsimatu usinusega meediamaastikult välja noppinud, toovad nad ka ühe enda loodu, päris õpetliku ...
Enne intšekkimist Juu-Ess-Eisse suunduvale flaidile printisin välja oma siivii, oppasin maximarketist suveniiriks kaasa paar siidiplaati ja otsisin igaks juhuks üles ka lähima dabljuu-sii.
Mis muutis tänase Sirbi tavalisest veidi paksemaks, oli vahel leiduv Keele Infoleht. Peamiselt oli see pühendatud keeleõpetusele (koolis), niisiis teemale, mis mind vaid põgusalt huvitab, aga selle kõrval võis sealt siiski leida ka päris kena pikema intervjuu Pulleritsu Eglega, kes on teatavasti sellise asutuse nagu Keelehooldekeskus juht. Millest jäi minu jaoks eelkõige kõlama trafaretne, aga endiselt kurb tõdemus: enda keelekasutuse ja selle parendamise eest kannavad hoolt peamiselt need, kelle keelekasutusele nagunii pole suurt midagi ette heita; need aga, kelle keel lonkab siit ja sealt ja mujaltki, pahatihti ei mõistagi, et nad midagi valesti teevad ...
Ja et kõik oleks ära öeldud ning täidetud ka Emakeele Seltsi soov nende korraldatavatele keeleviktoriinidele laiemat levikut leida, tuleb ära märkida, et seekordses Sirbis on välja pakutud järjekordse keeleviktoriini küsimused, mille kallal inimesed, kellele vähegi keelehuvi, võivad kenasti kogu jõuluaja ja takkapihta uue aasta esimesed (töö)nädalad pead ragistada ja ajukurde pinguldada.
Loetud: Sirp, 21.12.2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Aasta uudistejälgija (Kanal2)
No comments:
Post a Comment