Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

EMi tänane veerandfinaal Saksamaa ja Kreeka vahel oli oodatult ühepoolne. Tõsi, kreeklased andsid nähtavasti endast parima ja suutsid suure osa sakslaste rünnakulaviinist kinni pidada ning ühel heal hetkel isegi ise neile värava lüüa, aga valdavalt mängiti ikkagi nende värava ees ning 4 palli, mida nende väravavaht pidi enda selja tagant ära korjama, näitab selgelt erinevust. Lõpuhetkil määrati kreeklaste kasuks otsekui lohutuseks veel penalti, aga ka 4:2 lõpptulemus räägib selgelt keelt. Sealjuures tundus, et sakslased ei mängigi väga otsustavalt. Seda on küll olnud mitme teisegi meeskonna juures tähele panna, nii et ma ei riski öelda, et see näitaks tingimata seda, et sakslased suudavad paremini - võib-olla on see mingi parajasti leviv moehullus, et niimoodi mängitaksegi, mine tea ...

Tänane Sirp, mis nähtavasti oli enne kuuajalist suvepausi viimane - vanasti oli see ikka alati selgelt kirjas, nüüdse peatoimetaja ajal otsi vastavat teadet nagu tikutulega lehest taga ja täna ma seda ei leidnudki, tuli peatoimetaja veeru ähmasest mulast ise aru saada, et ju nad puhkusele lähevad ... -, oli erakordselt rohke lugemisväärse materjaliga: võib-olla paisati veergudele kõik muidu ehk avaldamisele mitteminevad lood, võib-olla oldi kärpimisega tagasihoidlikumad, aga igatahes tavalisest paksem leht ja tummisemad lood tekitasid hea tunde (mis kardetavasti ei pruugi korduda puhkusejärgse esimese numbri puhul, aga eks seda näeb siis, kui aeg käes ja too number väljas).

Üle tüki aja võis jälle lugeda meie suurepärase kultuuriministri mõtteavaldusi. Üllataval kombel tundus, et seekord ta mingit erilist fopaad ei teinudki. Kui just selleks mitte arvata kaheldava tõeväärtuse sisaldusega lõiku:

Praegune noor põlvkond ei hakka kindlasti raamatukogus raamatu järel käima, vaid ootab, et selle saab kätte veebist. Ja kui ta saab selle veebist, on ta nõus selle eest ka maksma. Paberraamatute puhul kehtib lausa rahvusvaheliselt reegel, et raamatu laenutamise eest tasu ei võeta. See ei kehti e-raamatute puhul.

Aga noh, loodame, et ministrihärral allesjäänud ametiajal rohkem säravaid mõtteid raamatute ja raamatukogude aadressil ei tule. Ma muidugi ei ole kindel, kui hiilgavad on tema arusaamad muuseumide osas, millest ta on viimasel ajal mitmel korral kõnelnud, ka selles intervjuus - lihtsalt teadmisi pole selle teema kohta nii palju -, aga loodetavasti ei suuda ta ka nende vallas midagi lõplikult ja parandamatult tuksi keerata ...

Pikkade lugude jada juhatas sisse Kivimäe Mardi nagu ikka särav, kuigi, samuti nagu ikka, raskepärane ja sestap mitte kõige kergemini loetav arutlus Rousseau üle ja ümber. Sellest hoolimata kahtlemata lugemist ning läbi- ja kaasamõtlemist vääriv lugu nii põhiteema kui ka selle haakimise pärast tänapäevaga, ehkki see viimane tundus veidi kunstlikuna (kui mitte pidada tänapäevaks paari-kolmekümne aasta tagust aega).

Kena oli lugeda Annuse Amari sulest rohkem tutvustava kui arvustava iseloomuga kirjutist keskaegse pärsia kirjanduse ühe vähese esindajana eesti keelde jõudnud "Lindude keele" kohta, kuid raamatuarvustuste osas andis talle silmad ette teise religioosse sisuga teose, Tolstoi Levi "Milles seisneb minu usk?" eestindusest kõnelnud Kolgi Madis. Ma olen kunagi seda, venekeelsena muidugi, sirvinud, aga toona teema väga ei huvitanud ja nii jäigi see lugemata. Ja ega ei teadnud isegi, et see on nüüd eesti keeles ilmunud. Mis tähendab, et see tuleks endale hankida ja kunagi lugemiskavva siiski võtta - isegi kui käesolev arvustus sellest tõlkest just kõige paremat muljet ei jäta.

Veel kenam oli see, et tubli hilinemisega jõudis ingliskeelses maailmas juba tükimat aega laialt tähistatav Dickensi - kes ka minu arvates on üks neist suurtest kirjanikest, keda on hea ka korduvalt lugeda, et ikka ja jälle uuesti nautida nii stiili kui ka veenvat tegelaste ja sündmuste kujutamisoskust - juubel ka Sirbi veergudele, seda küll mitte kodumaise kirjutaja sule läbi, vaid hoopis Orwelli George'i enam kui 70 aasta taguse kirjutise tõlkena. Millest ei saa mitte jätta osundamata lõpuosa:

Ta naerab ja tema naerus aimub küll kübeke raevu, aga mitte võidurõõmu ega õelust. See on mehe nägu, kes on alati võidelnud millegi vastu, kuid alati avalikult ja hirmuta, see on suuremeelselt vihase mehe nägu – teisisõnu XIX sajandi liberaali, vaba mõtleja nägu, keda vihkavad ühtemoodi kõik väikesed haisvad ortodoksiad, kes meie hingede pärast praegu võistlevad.

Mõneti samuti raamatuarvustusena, Taani suurkirjanikust Karen Blixenist lähtuvalt, oli esitatud Hellerma Kärdi kirjutis, mis kindlasti oli selle numbri parim, kui miskipärast peaks tekkima vajadus sellist valida - sest ei piirdunud sugugi ei raamatu ega autorigagi, vaid heitis oma haarmeid mitmele poole laiali, nii minevikku kui ka eriti tänapäeva. Olgu siis tegemist kahjutundmisega avara silmaringiga vaimuinimese ideaali kadumisest või terava sõnavõtuga "praktilisuse" vastu, millest ka osundus:

Raamatupoes kõrguvad kokaraamaturiiulid ähvardavalt, näidates vaimule salamisi trääsa: näed sa, vaim, sind pole enam vaja, sest inimene tahab ainult süüa ja lõbutseda, võtta elult viimast. Kõigil on õigus õnnelik olla – ja õnnelik olla tähendab hästi süüa, eks ole.
Oi, kuidas tänane inimene sööks, kuidas ta kugistaks elu üleni alla ... ja kuidas ta siis oksendaks, kõõksuks sisikonda välja, vabastades end kõigest liigsest ja koormavast, puhastaks vaimu liialduste katkust.
Värvilised pildid gurmeetoitudest märgivad kehalise inimese triumfi – terve elu kõigub ta söömise ja oksendamise vahel. Vahepeal on hetk rahu, hetk kummalist õndsust, mil kõht on justkui täis ja süda polegi paha ... Lühike, liiga lühike on see hetk, misjärel tuleb tormata uusi kõhutäisi ahmima, uute pilgarite, uute annuste järele.

Aga mõistagi on igati õige ka tähelepanek, et "[t]änases ühiskonnas asendab universaalset intellektuaali – laialdaste teadmistega palju lugenud haritlast, kes on sotsiaalses suhtluses mõnevõrra kohmakas ning saamatu – pigem praktiline intellektuaal, kel on hiilgavad oskused ja teadmised küll ühe eriala piires, aga väljaspool seda on ta tavaline, suure suhtluskoormuse all ägav inimene, kes vabal hetkel haarab käepärase meelelahutuse järele". Eks see ole kahe teraga mõõk: ühelt poolt ju võimaldab spetsialiseerumine kahtlemata jõuda sügavamate tulemusteni, olgu tootmises, teaduses või teataval määral ka kunstis laiemas tähenduses, aga teiselt poolt on ka tänapäeval selge, et sellest üksi ei piisa, on vaja, nagu nüüd on moodne öelda, interdistsiplinaarsust. Nojah, haridus- ja töömudelid on tänaseks nii palju teisenenud, et interdistsiplinaarsus ühes, eraldi võetud inimeses paistab juba peagu võimatu olevat ... Ja praktiliste ülesannete lahendamiseks usutavasti ongi parem, kui interdistsiplinaarsus tähendab erinevate inimeste kooslust, samas teoreetiliste küsimuste harutamine või üldse laiemalt novaatorlike ideede väljakäimine on endiselt ühe-, parimal juhul kahe-kolmemehetöö. Ka näiteks kirjanduses - on ju mõned näited edukate tandemite kohta, aga neidki on vähe. Kuigi et tänapäeval räägitakse juba tõsimeeli sellest, et arvutidki võiksid ilukirjandust kirjutada (mitteilukirjandust nad juba kohati valmistavadki), oleks huvitav, kui eksperimenteeritaks "mitmemehelähenemisega" - et näiteks mõni arvutivõrk prooviks romaani kirja panna ... :-)

Seda juhtub väga harva, et ma muusikalehekülgi loen, aga täna tõmbas siiski seal üks artikkel endale tähelepanu. Nojah, mõistagi mitte muusika pärast - minusugusel varasel lapsepõlves elevandiga tihedalt vahekorras olnud imesel pole ju sellest midagi, kohe mitte midagi ... -, vaid seepärast, et loos kõneldi ligemale saja aasta vanustest Eesti sõjavangide lindistustest, mis kindlasti pakuvad huvi lisaks musikoloogidele ka keeleinimestele. Muu hulgas oli loos huvitav tähelepanek, et erinevalt varasemast on tänapäeva inimeste kõne madalam, sõnaga bassi on juurde tulnud :-) Mis võib ka õige olla: varasemates salvestustes ja filmideski on tõepoolest inimeste hääl pigem kõrgem, nad on heleda häälega, nagu ütelnuks meie kirjandusklassik. Kui keegi sellele varem tähelepanu juhtinuks, oleksin ma nähtavasti arvanud, et see on tehniline probleem, seotud kuidagi salvestamisega, aga siit loost võis lugeda, et see tuleneb hoopis sellest, et tänapäeva inimesed on füüsiliselt suuremad. Selle lähem seletus jäi küll puudu, aga kui see nii peaks olema, siis igatahes huvitav teabekilluke, mida kõrva taha panna.

Kui ma eelmisel nädalal märkisin huvipakkuvate lugude seas ära Pesti Olavi loo maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisist ja tema seostest Eestiga, mida Pesti mõnevõrra kippus kärpima, siis täna oli sellele andnud hingestatud vastulöögi Treieri Heie, kes üritas selgitada, et need sidemed siiski on olemas olnud ja väga tugevad. Vaimustav on niisugust diskussiooni jälgida, eriti kõrvalseisjana :-)

Ja lõpetas ajalehenumbri lugu ühest armsast ettevõtmisest, nimelt Kanada eestlaste muuseumi (küll suurejoonelisema nimetusega Väliseesti muuseum) rajamisest. Ma olen ise aegade jooksul põgusalt kokku puutunud põhirahva suhtes välismaalaste tegemistega, olgu siis eestlased Lätis või mõned rahvakillud Eestis, ja alati on olnud vaimustav näha, kui tugevasti üritatakse kinni hoida nii-ütelda isamaa kultuurist, kas või väliselt, kui enda sisu on juba asukohamaastunud. Kanada kindlasti on ka koht, kus selline tegevus on lausa riiklikult soositud, nagu tänapäeval enamikus nii-ütelda immigrantriikides.

Loetud: Sirp, 22.06.2012

Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Saksamaa-Kreeka (ETV)