Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev seekord - et hommikul seisis ees Diplomaatiale tehtava tõlke lõpetamine, jätkasin ka päeva tavalise raamatutõlkimise lainel, mitte ei hakanud süüvima tarkvara tõlkimisse.

See juba mõnda aega kestnud ja nädalapäevad tagasi korralikult lahvatanud skandaal ühe bakalaureusetöö kaitsmise ümber paistab olevat pannud mitmed jõud liikvele: nii kinnitas Tartu ülikooli õppeprorektor täna, et bakalaureusetööd ja kõik neid ümbritsev võetakse märksa tõsisema tähelepanu alla. See ilmselt ongi kogu selle skandaali kõige olulisem tulemus. Tühja sellest "neiust" (imelikul kombel mõned, eriti teda kaitsma kippuvad inimesed, kutsuvad teda nii, kuigi tegemist on ilmselgelt neiueast väljas isikuga...), kui tal vähegi aru peas on, siis on lihtsalt edaspidi hoolikam ja tähelepanelikum ja võib-olla on see talle just selline vajalik õppetund. Aga tähtsam on ikka see, et lisaks niigi pidevalt arutusel ja hambus olevale õpetamisele ning samamoodi teadusetegemisele hakataks tõepoolest rohkem tähelepanu pöörama nende kahe asja vaheastmele, milleks ju bakalaureusetöö teatavas mõttes on (pole veel ega peagi olema "päristeadus", aga kindlasti pole see ka enam pelgalt tavaline "koolireferaat" või seminaritöö). Ja kus seda ikka veel tegema peaks, kui mitte Tartu ülikoolis, sest kuigi vahepeal vohas kõikvõimalikke ülikoole nagu sääski tänavusel suvel, on TÜ Eesti kontekstis ikka endiselt see ainuke õige ja korralik universitas (see ei tähenda nüüd TLÜ või veel mõne kõrgema kooli alahindamist, aga neil seisab - isegi kui sisu peaks vastama - mu arvates ikka veel ees sellise staatuse ja maine omandamine, mis tuleb vaid aastatega).

Ülikooliga seoses sattusin täna lugema ühest vahvast eksperimendist, mida kavatsetakse ette võtta: nii umbes tuhande aasta taguse elamu ülesehitamine ja seejärel selles mõnda aega elamine sel moel, nagu arvatavasti tollal elati. Mitmesuguseid reenactment'e ju peetakse meilgi, olgu Laiusel või mujalgi, ja eks ole need ilmselt samuti üsna ajalootruud, aga tavaliselt on ikka tegemist sellise ühekordse aktsiooniga (näiteks lahing). Siin seisab viiel-kuuel inimesel ees tervelt nädalane elamine kahtlemata üsna harjumatutes tingimustes ja seda veel talveajal. Igatahes kogu see üritus tõotab tulla päris põnev.

Teistlaadi ajaloo vallast jäi täna silma kurikuulsa partisani Kononoviga seotu. Meilgi tuntud Venemaa ajaloolase Aleksandr Djukovi egiidi all olla ilmunud artiklikogumik, mis näitavat "ajalooliselt õigesti" kogu jubedust, mida Teise maailmasõja ajal NSV Liidu loodeosas toime pandi. No ja muidugi ka seda, et Kononov on puhtamast puhtam poiss ning Läti valitsus ja riik tervikuna lausa võltsis andmeid, et saavutada tema hukka- ja süüdimõistmine. Kui ma ei eksi, peaks olema tegemist poole aasta eest Pihkvas peetud samanimelise konverentsi materjalidega. Praegu ei paistnud siiski raamatut olevat vähemalt veebipoodides veel saadaval ja isegi mitte välja andnud fondi saidil mitte.

Veel üks huvitav materjal jäi silma New York Timesi veergudel - see pole just igapäevane asi, et väike Eesti lausa omaette artikliga nii suure lehe veergudele pääseb ja pealegi veel keelepoliitikaga. Täpsemalt oli seal siis juttu Eesti keeleinspektsioonist ja vene koolide õpetajate riigikeele oskusest. Ehkki pealkirja ja sissejuhatuse järgi oleks võinud oodata lausa mustades toonides käsitlust, oli artikkel siiski hämmastavalt positiivses toonis kirjutatud. See äratas huvi ja vaatasin ka kirjutajat. Selgus, et tegemist on NYT-i Moskva büroo juhatajaga. Ilmselt siis tellimusartikkel (selles mõttes, et on suhteliselt vähe usutav, et Moskva büroo juhatajal tuleks endal pähe tulla Eestisse sellist lugu kirjutama, nii et ilmselt pidi tema ette lauale laekuma kas mõni rangelt soovituslik käsulaud kõrgemalt või siis mingi huvitav vihje kuskilt väljast, mis teda intrigeeris). Nojah, muidugi oli artiklis sees tavapärane kinnitus, et eesti keel on "saatanlikult raske" (mida miskipärast ka mõned eestlased kipuvad toetama), aga sellest hoolimata jäi valdavaks mulje, et selle omandamine on normaalne ja pigem on ebanormaalne see, et riigikeelt ei osata. Ilmselt on ka ameeriklastel selles osas viimastel kümnenditel silmad avanenud: kui varasemal ajal võis riigikeele sõnagi kasutamine tekitada neis ebamugavustunnet (sest USA-s endas kasutasid seda peamiselt tõsised võõraviha õhutajad), siis nüüd on eriti "hispaanlaste", aga ka mitme teise rahvusrühma tunduv suurenemine muutnud ka USA-s inglise (või, rohkem küll provotseeriva mõttearendusena, hispaania) keelest kui potentsiaalsest riigikeelest rääkimise ehk mitte väga levinud, aga vähemalt mõistetavaks teemaks (päris paljudes osariikides ongi tegelikult kehtestatud inglise keel ametliku asjaajamise keelena).

Veel üks päris huvitav artikkel jäi silma BBC ajaveebiosas, mis kõneles Walesi Rahvusraamatukogu ponnistustest digitaliseerida nii enam-vähem kogu nende käsutuses olev materjal. Ka muidu huvitavas loos oli üks talletamist vääriv mõte, mis puudutas palju kõmu tekitanud ja sellest hoolimata võimsa teerullina edasi liikuvat Google Booksi nimelist ettevõtmist. Kõmrid nimelt leidsid, et Google võiks ju muidu olla hea partner küll, aga tegemist on siiski eraettevõttega ehk teisisõnu nähtusega, mis võib lakata kas või homme olemast - erinevalt Walesi Rahvusraamatukogust, mis lootuste kohaselt on olemas ka saja aasta pärast. Ilmselt on umbes samale järeldusele jõudnud ka Eesti Rahvusraamatukogu (ja teistegi raamatukogude) juhid, kui nad on digitaliseerimist jätkanud suhteliselt omapäi. Nojah, võimalusel viited Google Booksile on neil muidugi sees, aga see on ikka midagi muud, pigem võimaluste ja valikute laiendamine kui enda painutamine teiste käsulaudade järgi.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2)