Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mis osaliselt kulus endiselt, ütleme siis et varasema tegemata töö ehk nende eile mainitud varasema tõlke kaarditekstide täiendamise peale. Maru tülikas tegemine, aga eks ta ilmselt nii olegi - kui oled midagi valmis teinud, siis on juba palju raskem seda kuidagi täiendama ja parandama hakata...

Sattusin täna silmitsema üht uut tüüpi otsimootorit, millel nimeks Swingly. Iseäralikuks teeb selle asjaolu, et sellele võib esitada küsimusi umbes nii, nagu seda tehakse reaalses elus: Kes on see ja see? Millal toimus see ja see? ja nii edasi. Nojah, küsimused tuleb küll vormistada inglise keeles, aga igatahes andis see otsimootor ka kenasti vastuse näiteks küsimusele "Who was Jaan Tatikas?" (Kui kedagi huvitab, siis vastuseks oli ingliskeelsest Wikipediast võetud lause "an incompetent and uneducated aspiring inventor"; oli ka teine vastus tegelikult, aga see juba küsimusele "What ended with Jaan Tatikas?" ja vastuseks "first part" :-) ). Proovisin ka muid Eestiga seotud asju ja üldiselt tuli Swingly asjadega korralikult toime... tõsi, küsimusele "Who is Marek Laane?" oskas ta ainult vastata Genist sugupuu leidmisega, aga noh, ega ma olegi väga tähtis tegelane ju :-) ja pealegi midagi ta ikkagi leidis.

Tänane Sirp oli pärast järjekordselt tühje avalehekülgi taas päris huvitav. Kahest Vana-Kreeka teemalisele raamatule pühendatud arvustusest oli üks, mis võttis ette tõlkeraamatu (E. Friedell, Kreeka kultuurilugu), just selline pikisilmi igatsetud ja ikka nii vähestest arvustustest, mis lisaks autorile ja teosele käsitles natuke pikemalt ka tõlget kui sellist. Ma mõistagi ei ole jõudnud raamatut ennast lugeda, aga see artikkel oli igatahes hea sissejuhatus, sisaldades endas ühtlasi ka hoiatusi, mida selle juures tähele panna - alati ja isegi enamasti on need tegelikult segavad eelnevalt teada, aga praegusel juhul, võib-olla ka seepärast, et Vana-Kreeka kultuur on asi, millest mul on olemas tillukesed teadmised, tundus see küll väga asjakohane olevat.

Väga huvitavad olid ka lausa 2,5 lehekülge, mis olid pühendatud kirjandusest kõnelevatele blogidele, koosnedes Tüüri Kadri päris korralikust ja võimalikult paljut hõlmavast teoreetilis-kriitilisest ülevaatest, samamoodi päris pikast kirjandusblogide valikust ning mõningate kultuuriinimeste arvamusest sellise arvustusžanri väljundi kohta. Ilmselt on Tüüril õigus (ilmselt seepärast, et erinevalt temast ei ole ma ise neid kirjandusblogisid nii põhjalikult ette võtnud, piirdudes rohkem mõne üksiku tuttavama inimese ajaveebi regulaarsema ja veel mõningate aegajalise, põgusa jälgimisega), kui ta leiab, et ajaveeb ei ole tingimata parim koht raamatute arvustamiseks, vähemalt praegu, sest seda analüütilist poolt kipub enamasti väheseks jääma. Teisest küljest on muidugi eelkõige nähtavasti viimaste aastakümnete infoplahvatuse tõttu sama tendents täheldatav ka trükiajakirjanduses avaldatavate arvustuste puhul: ühelt poolt tohutu infotulv, mis raskendab üldse millelegi pikemalt keskendumist, teiselt poolt raskused selle infotulva tõttu leida vajalikke seoseid ja taustu (alati võib muidugi öelda, et see miski on šeikspiirlik ja too teine lähtub romantismitraditsioonist, aga et maailm on üldse igas mõttes laienenud, siis ei pruugi sedamoodi vana rasva peal kuigi edukalt olla võimalik kaua edasi lasta...), kolmandalt poolt isegi nii-ütelda tõsiseid meediaväljundeid puudutav "seksikuse" vajadus ehk lihtsamalt öeldes võime konkurentsis ellu jääda, mis lausa sunnib süvaanalüüsi asemel libisema rohkem pealispinda mööda või vähemalt tõstma esile midagi sellist, mis "müüb" ja mida poole sajandi eest "tõsised" arvustajad poleks märkimist väärivaks ehk pidanudki... No ja lõppude lõpuks on arvustuse žanr tegelikult üsna lai, nii et ka korralikult kirjutatud rohkem emotsionaalne ja mitte kuigivõrd analüütiline kirjatükk võib selle alla ära mahtuda, nagu on mahtunudki ka varasematel "tõsisematel" aegadel.

Sedakorda olid Sirbis ka keele-elu leheküljed, millest küll valdava osa võttis enda anda presidendi välja kuulutatud "Sõnause" teadaanne. Selle kõrval olid siiski ka Kaagjärve Leo järjekordsed muremõtted eesti keele osas, sedakorda (või peaks ütlema taas, sest sel teemal on ta varemgi sõna võtnud) nõndanimetatud nominativiidi ehk halva kombe vastu ära unustada asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest keelest on eesti keeles olemas käänded, ja sellest johtuvalt kirja panna lauseid, mis tekitavad tegelikult ebalust enamateski kui keeletundlikes inimestes. Aga noh, kuni eesti keel püsib, seni leidub ka põhjust kurta selle väärkasutuse üle... Normaalselt arenevas keeles leidub alati kõikvõimalikke vesivõsusid, millest mõned võivad ajutiselt ka suisa vohada, aga lõpuks ikka taanduvad - või siis juurduvad (antud artikli näited on küll asjad, mis usutavasti ei juurdu, sest väheste eranditega olid need just sellised, mille puhul tegelikult peaaegu iga eesti keelt kõnelev inimene saab aru, et midagi on ikka valesti).

Isegi Sirbi lõpupoole oli paar huvitavat artiklit. intevjuu Venemaa filmitegija Andrei Nekrassoviga ja pisike tutvustus tema filmist "Vene õppetunnid" ning akadeemik Juhan Rossi juubeliartikkel, millest võis üllatusega (vähemalt minu jaoks) lugeda, et tegemist on inimesega, kelle mõttetöö vilju kasutab ja saab neist ka ilmselt kasu kogu maailm.

Keelevaldkonnast sattusin veel lugema NYTimesist põnevat artiklit selle kohta, kas ja kuidas võib keel mõjutada meie mõtlemist. Selles polnud midagi kardinaalselt uut muidugi, sest arvamus, et keel, millesse inimene sünnib ja milles ta üles kasvab, mõjutab ka ta maailmavaadet ja üldisi arusaamu, ei ole ju sugugi viimase aja leidus, vaid õieti juba päris vana tähelepanek. Küll oli artiklis (mis tegelikult oli rohkem ühe teadlase peatselt ilmuva raamatu nii-ütelda eelpropaganda) rohkelt huvitavaid näiteid, kuidas keel reaalselt mõjutab inimesi: kui näiteks paluti omistada kujutatud esemetele inimhääl, siis sõltus tulemus sugusid kasutatavates keeltes tuntavalt sellest, kas antud sõna oli nais- või meessoost (kusjuures esemed, mida sõnad tähistasid, olid igas mõttes "sootud", näiteks kahvel) või näide selle kohta, kuidas inglise (ja muidugi antud juhul ka eesti) keeles on võimalik öelda, et "olin eile naabri juures", aga näiteks saksa keeles tuleb tahes tahtmata öelda, kas oldi naabrimehe või -naise juures... Omal ajal kirjutasid meil siin Masingu Uku ja mõned teisedki soomeugrilaste ja indoeurooplaste erinevast mõttemaailmast just keelest lähtuvalt - võib-olla oleks nüüd aeg nende nähtavasti mõnevõrra vananenud seisukohad uuesti üle vaadata: nagu NYTimesi artiklis märgitakse, on aeg enam-vähem täiega prügikasti heitnud arvamuse, et keeleerinevused ei võimalda lausa aru saada teistest inimestest, kes on üles kasvanud midagi teisiti käsitleva keele rüpes (näiteks et nende keelte kõnelejad, kus grammatilist tulevikku ei ole, ei saagi aru, mida tulevik võiks tähendada), küll võivad need aga osutada erinevustele, mida eri kultuuride/keelte kandjad omavahelises suhtlemises peaksid arvestama.

Ja päeva lõpetuseks jäi silma üks väga ja täiesti isevärki ja eriline nähtus, nimelt kellegi Sean Lawlor Nelsoni "Eesti ülistuseks" kirjutatud ja meie välisministrile lähetatud ingliskeelne luuletus :-) Huvilised saavad seda lugeda välisministeeriumi ajaveebist.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Die Rote Flut (RTL2)