Tavaline tööpäev, mida lühiajaliselt katkestas ema külaskäik. Tegelikult avaldas see halvavamatki mõju, sest ema tõi taas kaasa terve hulga ristsõnu, mis sellest hoolimata, et paar tükki olid mu käest läbi käinud juba nädalapäevad tagasi Laupale sõites, võtsid pärast ta lahkumist veel õige tükk aega ära, pakkudes samas jälle vaimustavat intellektuaalset naudingut.
Veidi aega kulutasin täna ka alles sündiva uue distributsiooni Mageia peale. Ega seal mul kui tõlkijal praegu veel palju teha ei ole, sest distro ise on ju sündimata ja sestap tarkvara tõlkida pole. Küll aga on neil veebis juba oma esindus olemas ja selle kallale ma läksingi. Tänase seisuga sai ära tõlgitud nii Mageia ava/kodulehekülg kui ka nõndanimetatud väärtuste lehekülg, mis sisuliselt kujutab endast Mageia manifesti. Viimane on ka kindlasti juba olemas, esimese saatsin suhteliselt hilja õhtul, nii et see võib reaalselt nähtavaks saada alles homme. Praeguste juttude kohaselt peaks tõsisemaks tegevuseks minema millalgi järgmisel kuul või heal juhul selle kuu lõpupoole - uue distributsiooni esimene alfa või beeta on kavandatud mingile hetkele novembris (seda muidugi siis, kui kõik läheb ikka plaanipäraselt - praegu käivad veel tõsised vaidlused üldse selle üle, mismoodi uus distro välja peaks nägema, olgu ülesehituselt, struktuurilt, kaasatavalt tarkvaralt või mille iganes poolest - aga usutav on pigem siiski, et too esimene väljalase tuleb suurel määral Mandriva koopia, võib-olla teatavate nüansiliste muudatustega, ja alles pärast seda vaagitakse tõsiselt üle ja pannakse lõplikult paika kõik aluspõhimõtted, mida edaspidi arvestada).
Õhtul oli taas aeg jalgpalli nautida - pärast reedest hiilgemängu Serbia vastu olid muidugi pinged üles kruvitud, sest võit Sloveenia üle tõotanuks Eesti tõsta oma EM-i valikgrupis ju lausa esikohale. Paraku täna nii hästi ei läinud, mis siis, et mängiti kodus ja puha. Esimene poolaeg oli õieti päris paljutõotav: mõlemad meeskonnad rabelesid ringi nagu hullud ja mõlemal oli ka päris häid võimalusi, aga väravani siiski ei jõutud. Teine poolaeg aga olid eestlased otsekui ümber vahetatud ega suutnud enam just väga teravalt nõelata. See oli tegelikult lausa imelik: ei tahaks hästi uskuda, et nad vaheajal ära väsisid, ja sloveenlaste mäng ei olnud ka esimese poolajaga võrreldes just parem, lihtsalt mingil põhjusel meie poisid ei mänginud enam esimese poolaja tasemel. See maksis ka õige kurvalt kätte, kui lõpuks mängu ainuke värav vuhises Eesti võrku - ja lööjaks sealjuures oma mees! Kuidagi sümboolne - Serbia mäng lõppes samuti omaväravaga, ainult et siis oli jala valgeks saaja serblane... Võllanalja tehes võib muidugi öelda, et kuivõrd ainsa värava mängus lõi Eesti meeskonna mängija, siis kuulus ju ka võit Eestile... Tegelikult oleks üldise mängupildi põhjal võinud õiglasem tulemus olla ehk viik, aga ega siis kõike head ka ei pea saama. Niigi on Eesti ennast päris hästi näidanud: ei tasu ju unustada, et kui ka FIFA edetabel ei ole absoluutne tõde ja "jalgpall on ümmargune", siis on Eesti selles edetabelis siiski 85. kohal ning Serbia ja Sloveenia vastavalt 15. ja 19. kohal, nii et Eesti võit Serbia üle, eriti veel viimase koduväljakul, on juba nagunii tohutu saavutus. Aga vähemalt sai ka täna terve esimese poolaja ja kohati ka teisel poolajal, eriti lõpupoole, näha päris nauditavat jalgpalli. Asi seegi.
Päris hilisõhtul nägin, et vennas oli Youtube'i üles pannud video oma paraku napilt ebaõnnestunud katsest haarata enda kätte Eesti absoluutne rekord lamades surumises. Ega tal palju puudu ei jäänud, aga 271 kg oli sedakorda siiski liiast. Aga noh, vähemalt oma kaalus - nagu juba paari päeva eest mainitud - jättis ta kätele kerkinud 250 kilogrammiga Eesti (uuendatud) rekordi endiselt enda kätte.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Sloveenia (ETV), Supernatural (Kanal2)
13.10.10
12.10.10
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Sedakorda tuli taas KDE stabiilse haru juurde tagasi pöörduda, sest pärast äsjast KDE SC 4.5.2 ilmumist otsustati veel kord arendusharust dokumentatsiooni täiendused tagasi portida. Eks see ilmselt hea asi(TM) ole, kuigi sedamööda, kuidas arendusharu aina edasi liigub ja stabiilne haru juba definitsiooni poolest sellest üha kaugemale jääb, muutub see tagasiportimine ka raskemaks, mida oli juba praegu näha, kui esimese hooga üles lükatud asjades hakati muutusi tegema, et need kajastaksid ikka 4.5 seisu, mitte seda, mida pakub tulevane 4.6. Neid uuendusi oli küll formaalselt palju, aga tegelikult ainult üsna vähestes käsiraamatutes oli ka ulatuslikumaid sisulisi muudatusi ja täiendusi, nii et valdavas osas jõudsin ma uuenduste tõlkimise/ülekontrollimisega valmis. (Õnneks võimaldab Lokalize kasutada ka head sünkroonimise võimalust, nii et need uuendused kanduvad kenasti automaatselt edasi ka arendusharru, vähemalt enamik - üksikud mitte, sest arendusharus on neid juba jõutud muuta või neid esine seal enam üldse, sest nende järele pole seoses kasutajaliidese või funktsionaalsuse muutmisega enam vajadust). Eks vaatab, kas ma järgmine nädal viitsin veel stabiilses harus möllata, et seal asju parandada, või hindan stabiilse haru olukorra piisavalt heaks ja lähen siiski arendusharu kallale, kus pakilisemaid asju on tunduvalt rohkem.
Tänane päev pakkus mitu sellist omamoodi üllatust, mis ei pidanuks õieti üllatused olema, aga olid seda siiski. Esimese neist valmistas TV3 telemäng "100 sekundit". Üllatav polnud õieti see, et tänased mängijad põrusid ja nulli peale jäid, vaid nende kirstunaelaks saanud küsimus. Küsimus kõlas: millisesse kirjandusrühmitusse ei ole kuulunud Artur Adson? Vastusevariantideks olid: Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita. Olgu peale, ma olen seda perioodi üsna palju ise uurinud (küll eelkõige Gailitiga seoses, aga ka veidi laiemalt), aga siiski hämmastas, kui kindlalt üks mängija, kes, nagu hiljem selgus, olevat lausa mingi Adsoni elulooraamatu läbi lugenud, väitis, et Adson kuulus raudselt Noor-Eestisse ja samas kahtles, kas ta ikka "radikaalsesse" Siurusse kuulus... Võimalik, et see on minus kinni, aga ma miskipärast arvaksin, et Siuru on üpris palju kõneldud ilming, küll ehk eriti Underiga seoses, aga ka Adson on mu meelest otse lahutamatult sellega seotud, kas või juba samuse Underi kaudu... Aga noh, kirjanduslugu oli neile tänastele mängijatele üldse selline raskevõitu asi, ka küsimuse peale Vilde teoste kohta andsid nad väga ebakindlalt vastuse, et ehk siiski "Karikas kihvti". Mu meelest on sedagi üpris palju räägitud, et Vilde lisaks oma suurteostele kirjutas eriti algul tublisti lihtsakoelisi krimkasid ja muud sellist ajalehesabas avaldamiseks - ja pakutud pealkirjadest oli see üks just väga selgelt selle žanri esindaja. Muidugi, stuudios ja usutavasti ärevuses võivad ka kõige lihtsamad seosed kergesti peast lennata, aga neid mänge jälgides on mul mitmel korral tekkinud selline kummastav tunne, nagu oleks ise maru tark ja teaks kõike :-) - mis muidugi ja täiesti kindlasti on üle pakutud ja kiiresti mööduv tunne, kui tegelikkus jälle kõigi kapjadega korraga keset nägu lartsatab...
Teine üllatusmoment tekkis ühe Mandriva arendaja ajaveebi lugedes, kus ta võttis ette isikud, kes on nii viimase poole aastaga andnud panuse tarkvara pakendamisse, see tähendab selle muutmiseks kättesaadavaks kasutajatele. Kokkuvõttes selgus, et firma töötajatest mahtus esikümnesse ainult kaks, ülejäänud olid kõik nõndanimetatud kogukonna esindajad ehk siis vabatahtlikud, kes on raske pakendamistöö mingil põhjusel enda õlule võtnud. Iseenesest ei ole vaba takrvara juures see ju imelik, küll aga on see kummastav sel taustal, et Mandriva on üks neist ettevõtest/distributsioonidest, mida on enamasti peetud üsna kinniseks ja lausa kogukonnavaenulikuks. Selles blogis avalduv pilt igatahes niisuguse kujutelmaga kuigi hästi kokku ei sobi.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), ENSV (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Tänane päev pakkus mitu sellist omamoodi üllatust, mis ei pidanuks õieti üllatused olema, aga olid seda siiski. Esimese neist valmistas TV3 telemäng "100 sekundit". Üllatav polnud õieti see, et tänased mängijad põrusid ja nulli peale jäid, vaid nende kirstunaelaks saanud küsimus. Küsimus kõlas: millisesse kirjandusrühmitusse ei ole kuulunud Artur Adson? Vastusevariantideks olid: Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita. Olgu peale, ma olen seda perioodi üsna palju ise uurinud (küll eelkõige Gailitiga seoses, aga ka veidi laiemalt), aga siiski hämmastas, kui kindlalt üks mängija, kes, nagu hiljem selgus, olevat lausa mingi Adsoni elulooraamatu läbi lugenud, väitis, et Adson kuulus raudselt Noor-Eestisse ja samas kahtles, kas ta ikka "radikaalsesse" Siurusse kuulus... Võimalik, et see on minus kinni, aga ma miskipärast arvaksin, et Siuru on üpris palju kõneldud ilming, küll ehk eriti Underiga seoses, aga ka Adson on mu meelest otse lahutamatult sellega seotud, kas või juba samuse Underi kaudu... Aga noh, kirjanduslugu oli neile tänastele mängijatele üldse selline raskevõitu asi, ka küsimuse peale Vilde teoste kohta andsid nad väga ebakindlalt vastuse, et ehk siiski "Karikas kihvti". Mu meelest on sedagi üpris palju räägitud, et Vilde lisaks oma suurteostele kirjutas eriti algul tublisti lihtsakoelisi krimkasid ja muud sellist ajalehesabas avaldamiseks - ja pakutud pealkirjadest oli see üks just väga selgelt selle žanri esindaja. Muidugi, stuudios ja usutavasti ärevuses võivad ka kõige lihtsamad seosed kergesti peast lennata, aga neid mänge jälgides on mul mitmel korral tekkinud selline kummastav tunne, nagu oleks ise maru tark ja teaks kõike :-) - mis muidugi ja täiesti kindlasti on üle pakutud ja kiiresti mööduv tunne, kui tegelikkus jälle kõigi kapjadega korraga keset nägu lartsatab...
Teine üllatusmoment tekkis ühe Mandriva arendaja ajaveebi lugedes, kus ta võttis ette isikud, kes on nii viimase poole aastaga andnud panuse tarkvara pakendamisse, see tähendab selle muutmiseks kättesaadavaks kasutajatele. Kokkuvõttes selgus, et firma töötajatest mahtus esikümnesse ainult kaks, ülejäänud olid kõik nõndanimetatud kogukonna esindajad ehk siis vabatahtlikud, kes on raske pakendamistöö mingil põhjusel enda õlule võtnud. Iseenesest ei ole vaba takrvara juures see ju imelik, küll aga on see kummastav sel taustal, et Mandriva on üks neist ettevõtest/distributsioonidest, mida on enamasti peetud üsna kinniseks ja lausa kogukonnavaenulikuks. Selles blogis avalduv pilt igatahes niisuguse kujutelmaga kuigi hästi kokku ei sobi.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Fringe (Pro7), ENSV (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Ärapanija (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
11.10.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Sain alles täna teada, et vennaraas oli paari päeva eest mehetegusid teinud, nimelt suutnud välja ponnistada uue Eesti rekordi (kuigi vist ka eelmine rekord oli tema nimel :-) ). Põgusalt on sellest juttu Õhtulehe artiklis, täpsemalt kõneldakse võistluse käigust Fitness.ee foorumis, aga oleks tahtnud lausa ise kohal olla ja seda näha - ent paraku jäi mingite kommunikatsiooniprobleemide tõttu mul isegi teadmata, et selline võistlus toimub :-( Ta olla ka proovinud absoluutset rekordit, aga see siiski veel seekord ei alistunud. Aga noh, veerand tonni lamades üles suruda on ka korralik saavutus ja tema kaalukategoorias ka uus Eesti rekord, nii et seegi hea. Ilkudes võiks muidugi öelda, et asi see enda kaalust natsa üle saja kilo siis üles saada pole, aga samas, kui arvestada, et ma suudan ehk vaevu kümnendiku sellest üles saada, kui päev peaks hea juhtuma, siis tuleb tunnistada, et pisipoisist on ikka suur ja vägev mees saanud :-)
Sattusin täna juhuslikult nähtud viite peale lugema millestki, mis ajas ikka juhtmed korralikult krussi. Tegemist siis kellegi venelase Fomenko välja mõeldud nõndanimetatud uue kronoloogiaga, mille põhiteesiks on enam-vähem see, et kogu ajalugu on tuhatkond aastat vana ja kõik varasem on alles mõnesaja aasta eest välja mõeldud. Sellise populaarteadusliku ülevaate teooriast võib saada nt Wikipediast (venekeelne on põhjalikum, kuigi ingliskeelne esitab teooriat ennast ehk pareminigi, jättes selle kriitika osa väiksemaks). Olles ka ise kronoloogia ja dünastoloogiaga tegelnud, jättis see erakordselt jabura mulje, kuigi tõi pähe ka mõtte, et võib-olla tasuks hankida ka mehe mammutteos - saaks vähemalt võimsa lõuatäie irvitada, kui mitte midagi muud... Fomenko teooria ei ole muidugi esimene omataoline, ka Venemaal endal on tal väärikas eelkäija Nikolai Morozovi kujul, keda ma omal ajal tublisti uurisin, leides ta olevat üsna lõbusa just selles, kui kaljukindlalt ja jäärapäiselt püüdis ta võimatuid asju kokku suruda. Fomenko paistab oma matemaatiliste võrranditega olevat võimsa sammu edasi teinud, mis võiks olla päris huvitav oma silmaga kaeda...
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Kung fu panda (TV3), Typhoon (Pro7)
Sain alles täna teada, et vennaraas oli paari päeva eest mehetegusid teinud, nimelt suutnud välja ponnistada uue Eesti rekordi (kuigi vist ka eelmine rekord oli tema nimel :-) ). Põgusalt on sellest juttu Õhtulehe artiklis, täpsemalt kõneldakse võistluse käigust Fitness.ee foorumis, aga oleks tahtnud lausa ise kohal olla ja seda näha - ent paraku jäi mingite kommunikatsiooniprobleemide tõttu mul isegi teadmata, et selline võistlus toimub :-( Ta olla ka proovinud absoluutset rekordit, aga see siiski veel seekord ei alistunud. Aga noh, veerand tonni lamades üles suruda on ka korralik saavutus ja tema kaalukategoorias ka uus Eesti rekord, nii et seegi hea. Ilkudes võiks muidugi öelda, et asi see enda kaalust natsa üle saja kilo siis üles saada pole, aga samas, kui arvestada, et ma suudan ehk vaevu kümnendiku sellest üles saada, kui päev peaks hea juhtuma, siis tuleb tunnistada, et pisipoisist on ikka suur ja vägev mees saanud :-)
Sattusin täna juhuslikult nähtud viite peale lugema millestki, mis ajas ikka juhtmed korralikult krussi. Tegemist siis kellegi venelase Fomenko välja mõeldud nõndanimetatud uue kronoloogiaga, mille põhiteesiks on enam-vähem see, et kogu ajalugu on tuhatkond aastat vana ja kõik varasem on alles mõnesaja aasta eest välja mõeldud. Sellise populaarteadusliku ülevaate teooriast võib saada nt Wikipediast (venekeelne on põhjalikum, kuigi ingliskeelne esitab teooriat ennast ehk pareminigi, jättes selle kriitika osa väiksemaks). Olles ka ise kronoloogia ja dünastoloogiaga tegelnud, jättis see erakordselt jabura mulje, kuigi tõi pähe ka mõtte, et võib-olla tasuks hankida ka mehe mammutteos - saaks vähemalt võimsa lõuatäie irvitada, kui mitte midagi muud... Fomenko teooria ei ole muidugi esimene omataoline, ka Venemaal endal on tal väärikas eelkäija Nikolai Morozovi kujul, keda ma omal ajal tublisti uurisin, leides ta olevat üsna lõbusa just selles, kui kaljukindlalt ja jäärapäiselt püüdis ta võimatuid asju kokku suruda. Fomenko paistab oma matemaatiliste võrranditega olevat võimsa sammu edasi teinud, mis võiks olla päris huvitav oma silmaga kaeda...
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Kung fu panda (TV3), Typhoon (Pro7)
10.10.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestasin väikese jalutuskäiguga poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu nagu ikka: igav liiv ja tühi väli ja hunnik tähemärke...
Loetud: [digi] oktoober 2010
Vaadatud: Pildid teispoolsusest (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: sibulalaat (bez luka) (Postimees, 09.10.2010)
Loetud: [digi] oktoober 2010
Vaadatud: Pildid teispoolsusest (TV6)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: sibulalaat (bez luka) (Postimees, 09.10.2010)
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida õnnestasid mitmed hetked.
Esimene hetk saabus juba varakult, kui ma nagu tavaliselt postkasti juurde tatsasin ja sealt ühe pisikese pehme pakihakatise avastasin. Seda ootusärevalt lahti rebides leidsin seest teate Ristiku ristsõnakontsernilt, et olen võitnud auhinna, ja ka auhinna enda. Natuke aju pingutanud, jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe haruldase rõivastusesemega, nimelt salliga (no tegelikult on mul kodus isegi üks sall täiesti olemas, spetsiaalselt hoitud selleks, et kord aasta-paari tagant see uuesti avastada ja meelde tuletada, mis see selline on). Igatahes rõõm oli suur, sest erinevalt Kuma ristsõnakontsernist, kust ikka aeg-ajalt mõni auhind on pudenenud (aeg-ajalt tähendab siin vähemalt korra viie aasta jooksul :-) ), ei ole Ristiku poolt vist mulle seni sellist au osaks langenud või kui ka on, siis on see kindlasti väga kaugete aegade hämarusse mattunud. Aga toon siin ka selle kena ajakirja Tervis+ kirjaga roheka salli pildi ka ära, et teisedki saaksid kadetseda :-)
Õhtupoole pakkus tohutu elamuse Eesti jalgpallikoondis, kes tuli toime millegagi, mida võis ju loota, aga mis ometi kainelt mõeldes tundus ilmvõimatuna - nimelt saavutas Serbia üle nende enda koduväljakul 3:1 võidu. Eesti mäng on tegelikult juba tükk aega päris korralik olnud ja vastab igati FIFA edetabeli tubli keskmiku tasemele, aga muidugi tekib selline kerge alaväärsuse tunne, kui vastas on Brasiilia või Itaalia või mõne muu tippmeeskonna mängijad. Ka Serbia on selles mõttes päris tipus, viimati vist 15. kohal ehk Eestist oma 70 kohta eespool. Aga tundus, et nad võtsid seda mängu kuidagi kergelt esialgu, lootes võib-olla just sellele formaalsele paremusele, mida edetabel ju tegelikult ka näitab, ja olid hämmastunud ega osanud õieti midagi peale hakata, kui järsku selgus, et vastasmeeskond ei ole ka just sealtsamusest riisutud. Pika võitlemise peale saavutatud esimesest väravast ei saanud nad samuti pikalt rõõmu tunda, mis serblaste närvilisust aina suurendas, lausa nii palju, et lõpuks vormistasid nad viimseil hetkil veel omaväravaga seisu selliseks, nagu see lõpuks jäi. Hiljem lugesin kuskilt, nagu oleks Eesti sellega purustanud lausa serblaste suure müüdi, et nad on koduväljakul võitmatud või vähemalt ei kaota seal, kui asi puudutab MM-i või EM-i mänge. See intrigeeris ja ma natuke uurisin ning selgus, et tegemist on üsna mõistetavalt liialdusega: koduväljakul on kaotanud nii omaaegne Jugoslaavia kui ka hilisem Serbia (või vahepealne Serbia ja Montenegro, mis jalgpalli mõttes tähendas suuresti samuti Serbiat), tõsi, mitte kuigi väga palju kordi, aga siiski.
Praeguse Nobeli-nädala lõpetuseks tehti täna teatavaks rahupreemia saaja, mille osas väga suuri üllatusi ei olnud - selle pälvis juba varem palju jutuks olnud Hiina teisitimõtleja Lui Xiaobo. See tekitas siiski veidi ebamugavaid mõtteid just auhinna määramise osas. Kui eelmine aasta sai preemia USA president Barack Obama, siis võis ju seda hea tahtmise korral mõista: oli ta ju välja käinud suure programmi, mis enam-vähem sobib Nobeli rahupreemia statuudiga kokku. Nojah, midagi erilist ellu ei olnud ta ju jõudnud viia ja sõdiva riigi (Afganistanis käib ju USA seisukohalt vaadates ikka sõda ka) presidendina oli see veidi kummastav, aga olgu pealegi, vähemalt sõnades ja osaliselt ka tegudes, nii palju kui võimalik, on ta tõesti teinud "kõige enam või kõige paremat tööd rahvastevaheliseks vendluseks, sõjavägede kaotamiseks või vähendamiseks jarahukongresside organiseerimiseks". Aga see aasta... Mitte et mul midagi dissidentide vastu oleks, otse vastupidi - olles omal ajal samuti ehk mitte dissident, aga kindlasti valitseva riigikorra vastane, oleks lausa imelik kuidagi dissidentide vastu seista. Ent kas väärivad nad Nobeli rahupreemiat, vähemalt enne seda, kui nad on oma taotlused saavutanud ja näidanud ennast statuudikohasena? Iseenesest tekitab ju dissidentlus vendluse ja rahu asemel hoopis killunemist ja sisetülisid... Teiselt poolt võib muidugi aru saada ka sellest, et preemia määranud komitee lähtus mõttest, et sellega ühtlasi antakse Hiinale mõista, et see peaks ennast muutma selliseks, et olla rahupreemia statuudi vääriline... Nojah, määratud see preemia nüüd on, nii et mis seal ikka enam, aga siiski jääb veidi kripeldama, kas poleks olnud mõnda paremat kandidaati (näiteks Saksamaal kõneldi palju Helmut Kohlist, kes vähemalt formaalselt sobinuks kindlasti paremini ja tema teodki annaksid selleks põhjust, rääkimata juba näiteks samast lähedalt pärit Václav Havelist).
Loetud: Sirp 08.10.2010
Vaadatud. Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), jalgpalli EM valikmäng Serbia-Eesti (ETV), Sunshine (RTL2)
Esimene hetk saabus juba varakult, kui ma nagu tavaliselt postkasti juurde tatsasin ja sealt ühe pisikese pehme pakihakatise avastasin. Seda ootusärevalt lahti rebides leidsin seest teate Ristiku ristsõnakontsernilt, et olen võitnud auhinna, ja ka auhinna enda. Natuke aju pingutanud, jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe haruldase rõivastusesemega, nimelt salliga (no tegelikult on mul kodus isegi üks sall täiesti olemas, spetsiaalselt hoitud selleks, et kord aasta-paari tagant see uuesti avastada ja meelde tuletada, mis see selline on). Igatahes rõõm oli suur, sest erinevalt Kuma ristsõnakontsernist, kust ikka aeg-ajalt mõni auhind on pudenenud (aeg-ajalt tähendab siin vähemalt korra viie aasta jooksul :-) ), ei ole Ristiku poolt vist mulle seni sellist au osaks langenud või kui ka on, siis on see kindlasti väga kaugete aegade hämarusse mattunud. Aga toon siin ka selle kena ajakirja Tervis+ kirjaga roheka salli pildi ka ära, et teisedki saaksid kadetseda :-)
Õhtupoole pakkus tohutu elamuse Eesti jalgpallikoondis, kes tuli toime millegagi, mida võis ju loota, aga mis ometi kainelt mõeldes tundus ilmvõimatuna - nimelt saavutas Serbia üle nende enda koduväljakul 3:1 võidu. Eesti mäng on tegelikult juba tükk aega päris korralik olnud ja vastab igati FIFA edetabeli tubli keskmiku tasemele, aga muidugi tekib selline kerge alaväärsuse tunne, kui vastas on Brasiilia või Itaalia või mõne muu tippmeeskonna mängijad. Ka Serbia on selles mõttes päris tipus, viimati vist 15. kohal ehk Eestist oma 70 kohta eespool. Aga tundus, et nad võtsid seda mängu kuidagi kergelt esialgu, lootes võib-olla just sellele formaalsele paremusele, mida edetabel ju tegelikult ka näitab, ja olid hämmastunud ega osanud õieti midagi peale hakata, kui järsku selgus, et vastasmeeskond ei ole ka just sealtsamusest riisutud. Pika võitlemise peale saavutatud esimesest väravast ei saanud nad samuti pikalt rõõmu tunda, mis serblaste närvilisust aina suurendas, lausa nii palju, et lõpuks vormistasid nad viimseil hetkil veel omaväravaga seisu selliseks, nagu see lõpuks jäi. Hiljem lugesin kuskilt, nagu oleks Eesti sellega purustanud lausa serblaste suure müüdi, et nad on koduväljakul võitmatud või vähemalt ei kaota seal, kui asi puudutab MM-i või EM-i mänge. See intrigeeris ja ma natuke uurisin ning selgus, et tegemist on üsna mõistetavalt liialdusega: koduväljakul on kaotanud nii omaaegne Jugoslaavia kui ka hilisem Serbia (või vahepealne Serbia ja Montenegro, mis jalgpalli mõttes tähendas suuresti samuti Serbiat), tõsi, mitte kuigi väga palju kordi, aga siiski.
Praeguse Nobeli-nädala lõpetuseks tehti täna teatavaks rahupreemia saaja, mille osas väga suuri üllatusi ei olnud - selle pälvis juba varem palju jutuks olnud Hiina teisitimõtleja Lui Xiaobo. See tekitas siiski veidi ebamugavaid mõtteid just auhinna määramise osas. Kui eelmine aasta sai preemia USA president Barack Obama, siis võis ju seda hea tahtmise korral mõista: oli ta ju välja käinud suure programmi, mis enam-vähem sobib Nobeli rahupreemia statuudiga kokku. Nojah, midagi erilist ellu ei olnud ta ju jõudnud viia ja sõdiva riigi (Afganistanis käib ju USA seisukohalt vaadates ikka sõda ka) presidendina oli see veidi kummastav, aga olgu pealegi, vähemalt sõnades ja osaliselt ka tegudes, nii palju kui võimalik, on ta tõesti teinud "kõige enam või kõige paremat tööd rahvastevaheliseks vendluseks, sõjavägede kaotamiseks või vähendamiseks jarahukongresside organiseerimiseks". Aga see aasta... Mitte et mul midagi dissidentide vastu oleks, otse vastupidi - olles omal ajal samuti ehk mitte dissident, aga kindlasti valitseva riigikorra vastane, oleks lausa imelik kuidagi dissidentide vastu seista. Ent kas väärivad nad Nobeli rahupreemiat, vähemalt enne seda, kui nad on oma taotlused saavutanud ja näidanud ennast statuudikohasena? Iseenesest tekitab ju dissidentlus vendluse ja rahu asemel hoopis killunemist ja sisetülisid... Teiselt poolt võib muidugi aru saada ka sellest, et preemia määranud komitee lähtus mõttest, et sellega ühtlasi antakse Hiinale mõista, et see peaks ennast muutma selliseks, et olla rahupreemia statuudi vääriline... Nojah, määratud see preemia nüüd on, nii et mis seal ikka enam, aga siiski jääb veidi kripeldama, kas poleks olnud mõnda paremat kandidaati (näiteks Saksamaal kõneldi palju Helmut Kohlist, kes vähemalt formaalselt sobinuks kindlasti paremini ja tema teodki annaksid selleks põhjust, rääkimata juba näiteks samast lähedalt pärit Václav Havelist).
Loetud: Sirp 08.10.2010
Vaadatud. Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), jalgpalli EM valikmäng Serbia-Eesti (ETV), Sunshine (RTL2)
8.10.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...
Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)
Täna kuulutati välja Nobeli kirjanduspreemia saaja, kelleks osutus peruulane Mario Vargas Llosa. Kui eelmine aasta pidin tõdema, et laureaat ei öelnud mulle suurt midagi peale selle, et ma olin teda teleekraanil näinud ja ajakirjandusest lugenud (kirjandusväliselt siis, ma mõtlen), siis seekord on tegemist isikuga, keda ma olen lausa lugenud ja kelle kirjatöödest on päris hea mulje jäänud. Nojah, mitte just palju ja mitte kuigi hiljaaegu, aga need tema jutud, mis omal ajal Loomingu Raamatukogus ilmusid, olid kindlasti lugemist väärt ja pakkusid nauditavat elamust. Võib-olla peaks hankima ja oma oi-kui-pikka lugemisnimekirja lisama ka teisi tema teoseid, kas või neid suhteliselt väheseid, mis on eesti keeles ilmunud...
Õhtul sattusin lugema veel ühest kirjandusteosest, viimasel ajal kuidagi väga sageli jutuks tulnud Oksaneni Sofi "Puhastusest", mida üks ajakirjanik olevat üsna maha teinud. Ma tavaliselt ei vaata neid tele-jutusaateid, sest peaaegu alati on need rohkem saatejuhi tarkuse ja kauniduse eksponeerimiseks mõeldud ning külalised saavad üpris vähe sõna ega saagi oma mõtteid selgelt ja loogiliselt välja öelda, aga seda oleks lausa tahtnud näha (võib-olla õnnestub seda teha tagantjärgi?), sest vähemalt mainitud refereeringu põhjal oli tegemist sõna otseses mõttes äärmiselt lollaka arvamusega. Samune ajakirjanik oli küll ka samasse sängi mahtuvat arvamust avaldanud äsja Eesti Päevalehe veergudel, aga kui ta selles saates tõesti arvas, et "Puhastus" on negatiivse tähendusega, sest selle läbilugenud hakkavad seal kujutatut pidama tegelikuks ajalooks ja võib-olla isegi omaenda mälestuste pähe pakkuma tulevastele mälu-uurijatele, siis selle kohta ei saa küll teisiti öelda, kui et see on lihtsalt loll ja rumal ja solvavgi arvamus. Kahtlemata kirjandusteosed (tänapäeval küll ilmselgelt rohkem visuaalsed teosed) mõjutavad inimesi ja võivad nende arvamusi kui mitte kujundada, siis vähemalt mõjutada, aga arvata, et inimesed on nii napi mõistuse ja kesise mõtlemisvõme ja taibuga (erinevalt nähtavasti siis ajakirjanikust endast), et ei suuda aru saada, mis vahe on ilukirjandusel ja ajalool, on ikka äärmiselt ülbe ja üleolev. Pealegi võib Oksaneni selgeks kiituseks öelda, et see, mis puudutab ajaloolist tegelikkust, on tema raamatus väga tõetruult esitatud - loomulikult ei ole seal minevikku selle täies ilus (nagu ei ole seda õieti ka puhtalt ajalooteostes - kogu minevikku ei saagi ühekorraga täieulatuslikult hõlmata, sel on palju tahke nagu elul ikka), aga see, mis seal on, on igati ajastukohane. (Iseasi on see, et minu arvates pole "Puhastus" kirjanduslikus mõttes just mitte väga hea, aga see on juba iseküsimus, millest ma loodan veel kunagi kirjutada.) Õieti ongi "Puhastuses" ajalugu ainult taustal, peamine ja oluline on seal siiski kirjanduslik narratiiv, millele konkreetsed daatumid ja möödaminnes mainitud sündmused või sageli isegi vaid vihjed sündmustele annavad ainult tausta, nii et vähemalt mul on raske aru saada, kuidas seda üldse ongi võimalik lugeda ajalooteosena. Aga nagu näha, ju siis mõned seda suudavad...
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)
Kolmabased mõtted
Üsna väikeses osas tavaline tööpäev, aga suur osa päeva alustusest kulus viibimisele Rahvusraamatukogus, kus täna peeti juba kuuendat oskuskeelepäeva. Ma ei ole varasematel käinud, osaliselt teemade suhteliselt vähese huvitavuse tõttu, osaliselt ka lihtsalt laiskusest (või tagasihoidlikkusest, kõlaks kindlasti viisakamalt :-) ), aga seekordne käik läks kindlasti asja ette. Kuuest sõnavõtust kolm olid tõeliselt huvitavad, igas mõttes kohe, puudutades tugevasti ka mu enda tegevust, aga ka ülejäänud kolm olid sellised, mille ärakuulamine mingil juhul ühtegi tiivasulge pidi alla ei voolanud.
Et tegemist oli eelkõige e-keskkonna ja oskuskeele ning vastavalt tihedalt tõlkimisega seotud teemadega, siis peamiselt haakus kõik kuuldu selle mu tõlkijaelu poolega, mis on pühendatud tarkvarale, kuid mõneti seonduvad need ka tõlkimisega üldiselt. Kaks peamist mõtet jäi minu jaoks sellelt päevalt kõlama. Esimene puudutab õiguskeele, see tähendab seadustes fikseeritud keele, ja mujal, olgu praktilises (töö)elus või ka lausa (mittejuriidilistes) dokumentides kasutatud keele erinevust. Sellele lisanduvad probleemid tõlkimisel, kuivõrd väga sageli muukeelne terminoloogia on ajaloolistel põhjustel teistsugune juba oma ülesehituselt ja seeläbi väga raskesti teisendatav meie siinsesse süsteemi. See on näiteks üks põhjusi, miks ma olen väga ettevaatlikult hiilinud ümber paari raamatupidamisega seotud rakenduse, mida KDE pakub, ega ole riskinud neid tõlkima asuda (teine ja ilmselt peamisem põhjus on muidugi see, et selle valdkonna mõistestik on mulle üldse võõras). Ingliskeelse maailma raamatupidamine ei erine mõistagi kapitaalselt Eesti omast, küll aga seadused, mida vastavad rakendused peaksid ju arvestama, et raamatupidamine ikka õigesti jookseks. Nojah, need KDE rakendused on muidugi eelkõige mõeldud isiklike rahaasjade üle järje pidamiseks, nii et neis ei pruugi tingimata olla kõikvõimalikke nüansse, mis muudaksid nende kasutamise Eesti keskkonnas raskeks (ja ilmselt ei olegi, ma loodan väga vähemalt). Aga eks sellist ebakõla esineb rohkelt ka mujal - nii mõnigi kord olen ma pidanud tublisti higistama mõningaid artikleid tõlkides, sest muude maade asjade ümberpanemine nii, et ei peaks mõttetult pikalt seletama, võib olla õige keerukas. Asi ei puuduta muidugi ainult või ainiti tõlkimist, vaid esineb isegi nii-ütelda Eesti-siseselt, nagu demonstreeris väga ilmekalt mu kunagine õppejõud Berendseni Veiko, tuues näiteks (valdavalt saksa eeskuju pealt maha viksitud) tsiviilseadustiku, mis on ju üks tähtsamaid seadustikke üldse, ja muud õigusaktid, mille keel ja kasutatavad mõisted pole sugugi alati kooskõlas.
Teine, eelmisega küll haakuv, aga praktilisem mõte või rohkem küll kaastunne idanes Nilbe Sirve ettekandest raamatukogutarkvara Millennium tõlkimise kohta. Ta ise vabandas, et ei ole asjaga väga hästi kursis, sest peamiselt tegeleb tõlkimisega tema üldse arvutiasjandusega paremini kursis kolleeg, keda paraku tööülesannete tõttu kohal ei olnud, aga see, mida ta rääkis, tõi küll kananaha ihule, eelkõige seepärast, et kõik see oli nii tuttav enda tegevusest, tõsi, rohkem aastatetagusest tegevusest, sest vähemalt KDE ja Mandriva maailmas on tema esitatud probleemid suuremalt jaolt lahendatud. Ehk siis, kui üles lugeda: võimatus testida tehtud tõlkeid otsekohe või neid isegi nii-ütelda jooksvalt, kasutajaliidese imitatsioon kõrval tõlkida; nähtavasti täielik konteksti puudumine, kus ja millises kombinatsioonis tõlgitav sõna või fraas esineb, rääkimata juba täpsematest kommentaaridest, mida selle sõna või fraasiga mõeldakse või mida täpselt tähendavad fraasis esinevad muutujad; eri kohtades esinevate ja sisuliselt eri tähendusega, aga vormiliselt samade sõnade koondamine ühe tõlkeüksuse alla; raskused fikseeritud suurusega elementide puhul, kus inglise keeles esineb suhteliselt lühike sõna, mida eesti keeles on võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline sama lühidalt öelda, ja veel mitmed probleemid. Eks muidugi esineb ka KDE rakenduste seas neid, kus konteksti on liiga vähe antud või kus inglise keeles vormilt kokku langevad sõnad, mida aga eesti keeles tuleks erinevalt tõlkida, on ühe kirje all, aga tavaliselt piisab vaid sellele tähelepanu osutada ja väga operatiivselt ilmuvad vastavad muudatused ka lähtekoodi ning seeläbi tõlkefailidesse. Rääkimata juba sellest, et Qt Linguist pakub näiteks väga head võimalust, muidugi lähtekoodi olemasolul, dialoogide ja muu sellise tõlkimisel näha kohe kõrval ka seda dialoogi ennast ja vastavalt tõlkimisele ka kohe tõlget. Ja dünaamiliselt muutuva suurusega nupud (vähemalt mõistlikkuse piires) ja muu selline peaks olema õieti tänapäeva tarkvaras lausa elementaarne. Aga nojah, see Millennium on juba nii vana asi ning eks nende pikaajaliste projektide puhul ole sageli minevikutaak nii raske, et asju muuta on äärmiselt keeruline...
Igatahes võib kokkuvõtvalt öelda, et sel päeval osalemine läks täiega täie ette, väga palju huvitavaid ja edasiarendamist vajavaid mõtteid tekkis (ja eks muidugi oli hea ka näha mõningaid tuttavaid inimesi). Ahjaa, millalgi lubati ka päeva heliline ülesvõte, pilte ja ilmselt ka ettekannete tekste veebi üles riputada, loodetavasti kuhugi kergesti leitavasse kohta Rahvusraamatukogu saidil.
Õhtul võis Varraku raamatublogist lugeda, et Euroopa Liidu kirjandusauhinna kohalik žürii on oma otsuse teinud ja auhinnasaaja välja selgitanud. Selleks sai veel üks mu kunagine õppejõud, ristisõja/palverännuraamatu kirja pannud Aleksejevi Tiit. Raamat ise on mul paraku seniajani läbi lugemata, aga kõneldakse, et pidada hea olema, mida ma ka täiesti usun. Sestap au ja kiitus ja õnnitlused nii suure au pälvijale!
Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks ma kirjutan Eestist (Postimees, 06.10.2010)
Et tegemist oli eelkõige e-keskkonna ja oskuskeele ning vastavalt tihedalt tõlkimisega seotud teemadega, siis peamiselt haakus kõik kuuldu selle mu tõlkijaelu poolega, mis on pühendatud tarkvarale, kuid mõneti seonduvad need ka tõlkimisega üldiselt. Kaks peamist mõtet jäi minu jaoks sellelt päevalt kõlama. Esimene puudutab õiguskeele, see tähendab seadustes fikseeritud keele, ja mujal, olgu praktilises (töö)elus või ka lausa (mittejuriidilistes) dokumentides kasutatud keele erinevust. Sellele lisanduvad probleemid tõlkimisel, kuivõrd väga sageli muukeelne terminoloogia on ajaloolistel põhjustel teistsugune juba oma ülesehituselt ja seeläbi väga raskesti teisendatav meie siinsesse süsteemi. See on näiteks üks põhjusi, miks ma olen väga ettevaatlikult hiilinud ümber paari raamatupidamisega seotud rakenduse, mida KDE pakub, ega ole riskinud neid tõlkima asuda (teine ja ilmselt peamisem põhjus on muidugi see, et selle valdkonna mõistestik on mulle üldse võõras). Ingliskeelse maailma raamatupidamine ei erine mõistagi kapitaalselt Eesti omast, küll aga seadused, mida vastavad rakendused peaksid ju arvestama, et raamatupidamine ikka õigesti jookseks. Nojah, need KDE rakendused on muidugi eelkõige mõeldud isiklike rahaasjade üle järje pidamiseks, nii et neis ei pruugi tingimata olla kõikvõimalikke nüansse, mis muudaksid nende kasutamise Eesti keskkonnas raskeks (ja ilmselt ei olegi, ma loodan väga vähemalt). Aga eks sellist ebakõla esineb rohkelt ka mujal - nii mõnigi kord olen ma pidanud tublisti higistama mõningaid artikleid tõlkides, sest muude maade asjade ümberpanemine nii, et ei peaks mõttetult pikalt seletama, võib olla õige keerukas. Asi ei puuduta muidugi ainult või ainiti tõlkimist, vaid esineb isegi nii-ütelda Eesti-siseselt, nagu demonstreeris väga ilmekalt mu kunagine õppejõud Berendseni Veiko, tuues näiteks (valdavalt saksa eeskuju pealt maha viksitud) tsiviilseadustiku, mis on ju üks tähtsamaid seadustikke üldse, ja muud õigusaktid, mille keel ja kasutatavad mõisted pole sugugi alati kooskõlas.
Teine, eelmisega küll haakuv, aga praktilisem mõte või rohkem küll kaastunne idanes Nilbe Sirve ettekandest raamatukogutarkvara Millennium tõlkimise kohta. Ta ise vabandas, et ei ole asjaga väga hästi kursis, sest peamiselt tegeleb tõlkimisega tema üldse arvutiasjandusega paremini kursis kolleeg, keda paraku tööülesannete tõttu kohal ei olnud, aga see, mida ta rääkis, tõi küll kananaha ihule, eelkõige seepärast, et kõik see oli nii tuttav enda tegevusest, tõsi, rohkem aastatetagusest tegevusest, sest vähemalt KDE ja Mandriva maailmas on tema esitatud probleemid suuremalt jaolt lahendatud. Ehk siis, kui üles lugeda: võimatus testida tehtud tõlkeid otsekohe või neid isegi nii-ütelda jooksvalt, kasutajaliidese imitatsioon kõrval tõlkida; nähtavasti täielik konteksti puudumine, kus ja millises kombinatsioonis tõlgitav sõna või fraas esineb, rääkimata juba täpsematest kommentaaridest, mida selle sõna või fraasiga mõeldakse või mida täpselt tähendavad fraasis esinevad muutujad; eri kohtades esinevate ja sisuliselt eri tähendusega, aga vormiliselt samade sõnade koondamine ühe tõlkeüksuse alla; raskused fikseeritud suurusega elementide puhul, kus inglise keeles esineb suhteliselt lühike sõna, mida eesti keeles on võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline sama lühidalt öelda, ja veel mitmed probleemid. Eks muidugi esineb ka KDE rakenduste seas neid, kus konteksti on liiga vähe antud või kus inglise keeles vormilt kokku langevad sõnad, mida aga eesti keeles tuleks erinevalt tõlkida, on ühe kirje all, aga tavaliselt piisab vaid sellele tähelepanu osutada ja väga operatiivselt ilmuvad vastavad muudatused ka lähtekoodi ning seeläbi tõlkefailidesse. Rääkimata juba sellest, et Qt Linguist pakub näiteks väga head võimalust, muidugi lähtekoodi olemasolul, dialoogide ja muu sellise tõlkimisel näha kohe kõrval ka seda dialoogi ennast ja vastavalt tõlkimisele ka kohe tõlget. Ja dünaamiliselt muutuva suurusega nupud (vähemalt mõistlikkuse piires) ja muu selline peaks olema õieti tänapäeva tarkvaras lausa elementaarne. Aga nojah, see Millennium on juba nii vana asi ning eks nende pikaajaliste projektide puhul ole sageli minevikutaak nii raske, et asju muuta on äärmiselt keeruline...
Igatahes võib kokkuvõtvalt öelda, et sel päeval osalemine läks täiega täie ette, väga palju huvitavaid ja edasiarendamist vajavaid mõtteid tekkis (ja eks muidugi oli hea ka näha mõningaid tuttavaid inimesi). Ahjaa, millalgi lubati ka päeva heliline ülesvõte, pilte ja ilmselt ka ettekannete tekste veebi üles riputada, loodetavasti kuhugi kergesti leitavasse kohta Rahvusraamatukogu saidil.
Õhtul võis Varraku raamatublogist lugeda, et Euroopa Liidu kirjandusauhinna kohalik žürii on oma otsuse teinud ja auhinnasaaja välja selgitanud. Selleks sai veel üks mu kunagine õppejõud, ristisõja/palverännuraamatu kirja pannud Aleksejevi Tiit. Raamat ise on mul paraku seniajani läbi lugemata, aga kõneldakse, et pidada hea olema, mida ma ka täiesti usun. Sestap au ja kiitus ja õnnitlused nii suure au pälvijale!
Loetud: Vikerkaar 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks ma kirjutan Eestist (Postimees, 06.10.2010)
Subscribe to:
Posts (Atom)