Esimene hetk saabus juba varakult, kui ma nagu tavaliselt postkasti juurde tatsasin ja sealt ühe pisikese pehme pakihakatise avastasin. Seda ootusärevalt lahti rebides leidsin seest teate Ristiku ristsõnakontsernilt, et olen võitnud auhinna, ja ka auhinna enda. Natuke aju pingutanud, jõudsin järeldusele, et tegemist on ühe haruldase rõivastusesemega, nimelt salliga (no tegelikult on mul kodus isegi üks sall täiesti olemas, spetsiaalselt hoitud selleks, et kord aasta-paari tagant see uuesti avastada ja meelde tuletada, mis see selline on). Igatahes rõõm oli suur, sest erinevalt Kuma ristsõnakontsernist, kust ikka aeg-ajalt mõni auhind on pudenenud (aeg-ajalt tähendab siin vähemalt korra viie aasta jooksul :-) ), ei ole Ristiku poolt vist mulle seni sellist au osaks langenud või kui ka on, siis on see kindlasti väga kaugete aegade hämarusse mattunud. Aga toon siin ka selle kena ajakirja Tervis+ kirjaga roheka salli pildi ka ära, et teisedki saaksid kadetseda :-)
Õhtupoole pakkus tohutu elamuse Eesti jalgpallikoondis, kes tuli toime millegagi, mida võis ju loota, aga mis ometi kainelt mõeldes tundus ilmvõimatuna - nimelt saavutas Serbia üle nende enda koduväljakul 3:1 võidu. Eesti mäng on tegelikult juba tükk aega päris korralik olnud ja vastab igati FIFA edetabeli tubli keskmiku tasemele, aga muidugi tekib selline kerge alaväärsuse tunne, kui vastas on Brasiilia või Itaalia või mõne muu tippmeeskonna mängijad. Ka Serbia on selles mõttes päris tipus, viimati vist 15. kohal ehk Eestist oma 70 kohta eespool. Aga tundus, et nad võtsid seda mängu kuidagi kergelt esialgu, lootes võib-olla just sellele formaalsele paremusele, mida edetabel ju tegelikult ka näitab, ja olid hämmastunud ega osanud õieti midagi peale hakata, kui järsku selgus, et vastasmeeskond ei ole ka just sealtsamusest riisutud. Pika võitlemise peale saavutatud esimesest väravast ei saanud nad samuti pikalt rõõmu tunda, mis serblaste närvilisust aina suurendas, lausa nii palju, et lõpuks vormistasid nad viimseil hetkil veel omaväravaga seisu selliseks, nagu see lõpuks jäi. Hiljem lugesin kuskilt, nagu oleks Eesti sellega purustanud lausa serblaste suure müüdi, et nad on koduväljakul võitmatud või vähemalt ei kaota seal, kui asi puudutab MM-i või EM-i mänge. See intrigeeris ja ma natuke uurisin ning selgus, et tegemist on üsna mõistetavalt liialdusega: koduväljakul on kaotanud nii omaaegne Jugoslaavia kui ka hilisem Serbia (või vahepealne Serbia ja Montenegro, mis jalgpalli mõttes tähendas suuresti samuti Serbiat), tõsi, mitte kuigi väga palju kordi, aga siiski.
Praeguse Nobeli-nädala lõpetuseks tehti täna teatavaks rahupreemia saaja, mille osas väga suuri üllatusi ei olnud - selle pälvis juba varem palju jutuks olnud Hiina teisitimõtleja Lui Xiaobo. See tekitas siiski veidi ebamugavaid mõtteid just auhinna määramise osas. Kui eelmine aasta sai preemia USA president Barack Obama, siis võis ju seda hea tahtmise korral mõista: oli ta ju välja käinud suure programmi, mis enam-vähem sobib Nobeli rahupreemia statuudiga kokku. Nojah, midagi erilist ellu ei olnud ta ju jõudnud viia ja sõdiva riigi (Afganistanis käib ju USA seisukohalt vaadates ikka sõda ka) presidendina oli see veidi kummastav, aga olgu pealegi, vähemalt sõnades ja osaliselt ka tegudes, nii palju kui võimalik, on ta tõesti teinud "kõige enam või kõige paremat tööd rahvastevaheliseks vendluseks, sõjavägede kaotamiseks või vähendamiseks jarahukongresside organiseerimiseks". Aga see aasta... Mitte et mul midagi dissidentide vastu oleks, otse vastupidi - olles omal ajal samuti ehk mitte dissident, aga kindlasti valitseva riigikorra vastane, oleks lausa imelik kuidagi dissidentide vastu seista. Ent kas väärivad nad Nobeli rahupreemiat, vähemalt enne seda, kui nad on oma taotlused saavutanud ja näidanud ennast statuudikohasena? Iseenesest tekitab ju dissidentlus vendluse ja rahu asemel hoopis killunemist ja sisetülisid... Teiselt poolt võib muidugi aru saada ka sellest, et preemia määranud komitee lähtus mõttest, et sellega ühtlasi antakse Hiinale mõista, et see peaks ennast muutma selliseks, et olla rahupreemia statuudi vääriline... Nojah, määratud see preemia nüüd on, nii et mis seal ikka enam, aga siiski jääb veidi kripeldama, kas poleks olnud mõnda paremat kandidaati (näiteks Saksamaal kõneldi palju Helmut Kohlist, kes vähemalt formaalselt sobinuks kindlasti paremini ja tema teodki annaksid selleks põhjust, rääkimata juba näiteks samast lähedalt pärit Václav Havelist).
Loetud: Sirp 08.10.2010
Vaadatud. Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), jalgpalli EM valikmäng Serbia-Eesti (ETV), Sunshine (RTL2)
No comments:
Post a Comment