Reede: Natuke tavalist tööpäeva, siis aga väljasõit linnast sünnipäevale maalilisele Läänemaale. Füüsilise mereni ei jõudnud, aga enne seda, kui päev magamalangemisega lõppes, jõudis raudselt meri õige mitu korda põlvini tõusta...
Laupäev: Sünnipäev jätkus. Sünnipäevaliste sekka ilmus inimene, keda ma nähtavasti tunnen. Igatahes oli meil väga palju ühiseid mälestusi ja lausa ühiseid tuttavaid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Tartust, nii et kuigi me usutavasti enne tänast teineteist tänaval poleks ära tundnud, pidime me toona vähemalt teataval määral kokku puutuma... Päeva lõpuks sünnipäev jätkus, kuigi koht muutus veel enne seda, kui koidik kätte jõudis. Ka meri, see füüsiline, sai ära nähtud.
Pühapäev: Sünnipäev jätkus ikka veel. Korraks vilksatas peas ka mõte, mis veel reede ennelõunal, enne Tallinnast väljasõitu, oli olnud küllaltki kindel, et täna tagasi sõita, aga see haihtus kiiresti, sest seltskond oli hea ja mõnus ja olemine ka. Lisaks kõigele algas see päev omletiga, mu ühe lemmiktoiduga. Merd, nii seda füüsilist kui ka põlvi paitavat, jätkus endiselt palju, nagu ka suuri kivisid.
Esmaspäev: Ehkki seegi päev algas omletiga (haruldane on süüa kahel hommikul järjest omletti ja veel nii head, et lausa sula ise võisilmana peale!), valitses hommikust saadik arusaam, et tänasega see sünnipäev vähemalt osade kohalviibinute jaoks lõpeb, ja nii hakkaski ühel hetkel inimese neljarattaline sõber liikuma Pärnu suunas, et seal lahkujad maha puistata. Mõistagi õnnestus mul olla äärmiselt osav: kui eelnevad päevad olid sisaldanud mitmeid selliseid olukordi, kus oleks võinud riideid rebestada, siis ometi oskasin ma just Pärnus bussi peale istudes püksitasku nii meisterlikult istme käetoe taha sokutada, nii et pool külge laiali rebenes... Aga Tallinnasse tagasi ma lõpuks siiski jõudsin.
Tänasesse jäi ka reedese Sirbi lugemine, mida ma nii-ütelda õigel päeval polnud jõudnud teha. See Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirjutiste värk on neil päris hästi välja tulnud, selgi korral oli üsna mitu huvitavat artiklit lugeda. Siiski palju köitvamad olid Vetemaa Ennu hiljutise Naani-raamatu kaks arvustust või õigemini selleteemalist kirjutist, üks Remsu Olevi ja teine Kallase Teedu sulest.
Nagu nii mõnigi kord, oli aga päevapärl peidetud viimsele leheküljele, kus Ilmeti Peep arutles kirjanduse, kirjutamise ja avaldamise ja nagu muu hulgas ka raha üle. Ma võib-olla pole päris lõpuni kõigega selles loos nõus - iseenesest oleks ju palju vahvam, kui kirjanduse mainstream olekski selline, et ühel tänavanurgal leelotaksid eeriktohvrid ja teisel kivisildnikud ja inimesed ise, täitsa otsedemokraatlikult, otsustaksid, kelle mütsilotusse nad rohkem toidupalukesi heidaksid -, aga selles tõstatatud põhiprobleem, nimelt see, et hoolimata põhiseadusse sisse kirjutatud keele ja kultuuri kilbile tõstmise nõudest on mitte ainult kilbil kantavate, vaid isegi kilpi taguvate seppade abistamine mitmeti lombakas, on kindlasti asi, mille ümber ja üle tasub lokku lüüa. Üks tsitaat jäi sealt väga hinge nii oma kauniduse kui ka vaieldamatu õigsusega:
Kui me oskusliku korralduse juures saame maailmas maha müüa kogu Eesti kurgitoodangu, veel tõenäolisemalt piima ja liha, siis eestikeelset raamatut ei saa me mitte mingite nippidega müüa inimestele, kes eesti keeles ei loe.
Loetud: [esmaspäeval] Sirp, 12.08.2011
Vaadatud: [eesmaspäeval] Ebatavaline perekond (FoxLife), Fringe (Pro7)
Ilmunud tõlked [reedel]:
P. Goble. Balti iseseisvus 2011 (Diplomaatia 8/2011)
V. Morozov. Kakskümmend aastat hiljem (Diplomaatia 8/2011)
William Browder: Sergei Magnitski nimel (Diplomaatia 8/2011)
No comments:
Post a Comment