Reedesed mõtted

Tänane Sirp sisaldas rohkelt huvitavat lugemist, osaliselt muidugi ka seepärast, et selle vahele oli kaasa pandud Keele Infoleht.

Soosaare Raivo esitas intrigeeriva küsimuse, kas peab üldse riigivõla pärast muretsema. Tema arvates nähtavasti mitte, vähemalt nii ma aru sain (kuigi peamiselt on küll tegu teiste mõtete vahendamisega). Argumentatsioon on muidugi veenev ja seda on kuulda olnud mujaltki: kui su raha ei ole seotud millegi muuga (nagu näituseks USA või (vist küll veidi tinglikumalt) ka euroala puhul), siis ei ole õieti midagi karta: ise kujundad oma rahanduspoliitika, trükid seda, kui palju hing vaid soovib, ja nii edasi. Mis mõneti on muidugi õige, teisalt jälle äärmiselt küüniline (aga võib-olla peabki olema ...). Igal juhul mõtlemapanev kirjutis.

Lausa kaks lehekülge oli pühendatud budismile, täpsemalt Läänemetsa Märdi intervjuule Loy Davidiga, kes kõneles budismi ja tänapäeva maailma/elu kokkupuutepunktidest. Selles oli üks tähelepanuväärne mõte: "Ei pea mitte mõtetest vabanema, vaid vabastama mõtted". Millele ma võin küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.

Päris huvitav oli lugeda Sarkisjani Oksana (kelle eesnime Sirp miskipärast esitab kujul Osana) kirjutist, mis põhijoontes keskendus Pussy Riotile, aga ka veidi laiemalt protestikultuurile. Seda võib ainult soovitada lugeda, ehkki kirjutises käsitletakse Pussy Rioti fenomeni peaaegu eranditult feministlikust võtmest, mis võib-olla pole päris õigustatud, aga oma tausta kõige sellega seonduva mõistmiseks annab ometi.

Tervelt kaks artiklit ja kaks lehekülge oli pühendatud muuseumidele. Kui armas kursaõde Raisma Mariann kirjutas suhteliselt neutraalselt muuseumide muutumisest teemaparkideks, nentides vaid nende sageli nigelat kvaliteeti, siis Pesti Olavi oli oma (heas mõttes) kolklikkuses palju teravam, pritsides muuseumireformi suunas nii palju sappi, kui vähegi võimalik (juba lugu ise oli pealkirjaga "Muuseumide likvideerimise seadus"). Milleks tal kahtlemata on ka alust: kas või väide, nagu tegeleks teadustööga vaid üks keskmuuseum, ei ole kindlasti adekvaatne.

Sissejuhatuseks eraldi Keele Infolehte oli põhilehes ilmunud Kerge Krista vaat et lausa programmiline artikkel "Keelekorralduse põhimõtted". Seda pole võimalik siinkohal ümber jutustada, sestap võib soovitada lugeda kõigil, kel eesti keele ja selle käekäigu vastu vähegi suurem huvi.

Huvitavat lugemist pakkus ülevaade kuu keskpaiku peetud raamatulaadast ja sellega seoses Eesti naljakirjandusest - autori vaatevinklist selle nigelast seisust, millega ju pooleldi võib ka nõustuda, kuigi mu meelest on Eestis naljategemine nii suuliselt kui ka kirjalikult siiski hakanud koos muu kirjandusliku loominguga pärast vahepealseid nukruseaastaid taas jalgu alla saama. (Aga ma võin muidugi ka eksida ...)

Ning põhilehe lõpetuseks sobis kenasti Märka Veiko nõndanimetatud meediaarvustus pealkirjaga "Läti Sofi ja Henrik Oksanen", milles väga omapäraselt kõrvutati kaht ajas, ruumis ja üldse igatemoodi lahutatud teost. Ütleme nii, et lugemine oli vähemalt lõbus :-)

Keele Infolehest võis teada saada vähemalt minu jaoks üllatusena, et mõneski Eesti kõrgkoolis on päris järsult vähendatud välisüliõpilastele õpetatava eesti keele tundide arvu. Mis on mu meelest päris ohtlik üldisemas plaanis - välisüliõpilased välisüliõpilasteks, küllap nemad saavad ka ilma eesti keeleta lõpuks hakkama, need erandid välja arvatud, kes seda tingimata tahavadki õppida ja kes kindlasti ka selleks võimaluse leiavad, aga varjatult süvendab see toda õppetöö võõrkeelele üleminemise tendentsi, mis niigi kipub eestikeelset kõrgharidust tasapisi välja sööma. Mis muidugi tekitab pealtnäha koomilisi situatsioone, millest üht on kirjeldatud artiklis nii: "... siis tekib olukord, nagu kirjeldas mulle üks kunstiakadeemia õppejõud. Tal on neli üliõpilast, üks on välismaalane. Tema pursib siis õpetada inglise keeles, mida ta tegelikult õigupoolest ei oska, kolm tükki on eestlased, kes ka ju tegelikult inglise keelt ei oska, ja üks on see välismaalane, kes ka inglise keelt ei oska." Aga koomiline on see vaid pealtnäha, sest needsamused kolm eestlast jäävad samuti seeläbi ilma võimalusest vastavat ainet eesti keeles omandada. Ja see on juba äraütlemata halb ...

Osaliselt haakus selle teemaga Rannuti Mardi integratsioonile ehk lõimimisele pühendatud artikkel, millel oli sapisevõitu pealkiri "Käib kibe lõimimistöö".  Ning lõpetuseks olid lehes ka Emakeele Seltsi keeleviktoriini uue vooru küsimused - koos eelmise vooru vastustega, millest võisin teada saada küllap niigi juba vaikselt teadaolevat, et fraseoloogiaküsimused on ühed raskemad, mida välja annab mõelda: püüdsin ma, mis püüdsin, aga ikka ei osanud leida õigeid vastuseid. Nagu nähtavasti ei oska ka praegusele, mis sama fraseoloogialiini jätkab ...



Loetud: J. Fforde. Something rotten
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kelgukoerad (Kanal2)