Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...
Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.
Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...
Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.
Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.
Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.
Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.
Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)
Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.
Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.
Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.
Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)
Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)
No comments:
Post a Comment