Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
29.11.13
28.11.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Diplomaatia 11/2013
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Leverkuseni Bayern - Manchesteri United (TV6), Vice - Tubakahullus (Kanal2)
Loetud: Diplomaatia 11/2013
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Leverkuseni Bayern - Manchesteri United (TV6), Vice - Tubakahullus (Kanal2)
27.11.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kreeka kriis - kas Euroopa pankrot? (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga. Amsterdami Ajax - Barcelona (TV6)
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kreeka kriis - kas Euroopa pankrot? (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga. Amsterdami Ajax - Barcelona (TV6)
26.11.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, milles polnud suuremat midagi erilist peale ühe välise huvitava edasiarengu juba õige tükk aega käinud vaatemängus tingliku nimetusega "Traumakirurgid eesti kultuuri lehkama kippuva korjusehakatise kallal". Vaevalt oli see uus meeskond saanud kultuurilehes Sirp tegutsema hakata (või vähemalt üks isik, kui impressumit uskuda), kui juba puhkes uus skandaal, keskmes autoriõigused ja eetika ja muud sellised asjad (vastav avalik kiri leidub siin). Ei kulunud kuigi palju aega, kui Sirbi veebiväljaandes probleemseks muutunud tekst kadus (aga eks ole, lõppeks ilmub ajaleht ju ka paberil ja sealt seda paraku ära võtta ei saa), ning veel enam, ööseks vastu tänast oli too uus meeskond või vähemalt selle kaks liiget eesotsas vastse peatoimetaja kohusetäitjata leidnud, et on aeg pärast niisugust "poeetilist ebaõnnestumist" lahkuda. (Nojah, irvega võib öelda, et nii sai vähemalt teada, et Sirbi impressum ei olnud tõepoolest ammendav ja et vähemalt üks inimene oli seal veel toimetajana tööd saanud.) Kogu see saaga jätab kuidagi väga armetu mulje ...
Nagu ma juba varem siinsamas ajaveebis ütlesin, ei usu ma kuigi hästi, et selle taga on mingid (partei)poliitilised mahhinatsioonid (üht suurejoonelist vandenõuteooriat võib lugeda näituseks siit) - kui üldse, siis mõningad isiklikud vimmad ja kired. (Keegi ütles selle kohta tabavalt, et kangesti tahaks uskuda, et ikka oli mingi suurem vandenõu, sest muidu tuleb ju tunnistada, et kõrgetel positsioonidel ongi lollid ja juhmardid äpud - keda me ju ise oleme sinna otsesemalt või kaudsemalt valinud ...) Aga olgu kuidas oli, välja kukkus kõik igatahes erakordselt äpardlikult, nii Sirbi tegemine kui ka kõik muu selle ümber.
Mis on, sedasamust eespool sulgudes toodud märkust arvestades, üsna kurb, sest kuigi võis algusest peale kahelda, kas too uus meeskond suudab midagi märkimisväärselt paremat välja pakkuda (ja nagu nende esimene ja sisuliselt ka viimane - sel nädalal kindlasti veel mõnevõrra avaldub ka nende panus - number näitas, väga ei suutnudki), oli see kindlasti erinev senisest ja oleks juba kas või selle pärast võinud kesta pisut kauem. (Tolles kurikuulsas visioonidokumendis oli üht-teist, millega võis igati nõus olla, kas või tõlkijatele suurema tähelepanu pühendamine või Sirbi aastaauhinnad või ka see paljudele nii risti kui ka põiki hambusse jäänud videomängude käsitlus - vähemalt sellisena, nagu see selles ainsakeses numbris oli, oli see üsna omal kohal.)
Praegu jäi aga rohkem mulje nagu lasteparlamendist, kus spiiker kogemata midagi vussi keeras, nii et Riigi Teatajast avaldatigi igas mõttes lopergune väljaanne mõningate küll uuenduslike, aga ikkagi nuriseadustega, mõningate huvitavate, aga viimistlemata algatustega ja ka mõningate vanamoeliste ehtsate ja igati legitiimsete seadustega. Vähemalt hea see, et too spiiker ja kõige skandaalsema eelnõu esitaja leidsid endas mehisust viga tunnistada ning tagasi astuda (kuigi paistis, et mõned panid seda neile eriskummalisel moel hoopis pahaks, just nagu näitaks see nõrkust või midagi - tundub, et mõnes inimeses elab alati ainuõige ja eksimatu isakese ideaal ikka väga tugevasti sees edasi).
Vastselt ametisse saanud uus "vana" toimetus vaevalt seda liini jätkab ja vaevalt üldse midagi uuenduslikku ette kavatseb võtta. Aga eks tuleb siis oodata uut peatoimetajakonkurssi ja loota, et sel kandideerib ning leiab ka heakskiitmist mõni niisugune inimene, kes suudaks säilitada "vana" Sirbi parimad jooned, aga anda neile uut sära ning lisada mõningaidki uusi, mis õigustaksid paremini lehe määratlust Eesti kultuurilehena (näituseks praegu lasen mina muusikaleheküljed puhtalt mööda, aga võiksin neil ehk pikemalt peatuda, kui teaksin, et enam-vähem igas numbris oleks lisaks nõnda-ütelda klassikalisele ehk tõsisele muusikale juttu ka rock'ist või üldse tänapäeva "levimuusikast").
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Elavad surnud )Fox), Välisilm (ETV)
Nagu ma juba varem siinsamas ajaveebis ütlesin, ei usu ma kuigi hästi, et selle taga on mingid (partei)poliitilised mahhinatsioonid (üht suurejoonelist vandenõuteooriat võib lugeda näituseks siit) - kui üldse, siis mõningad isiklikud vimmad ja kired. (Keegi ütles selle kohta tabavalt, et kangesti tahaks uskuda, et ikka oli mingi suurem vandenõu, sest muidu tuleb ju tunnistada, et kõrgetel positsioonidel ongi lollid ja juhmardid äpud - keda me ju ise oleme sinna otsesemalt või kaudsemalt valinud ...) Aga olgu kuidas oli, välja kukkus kõik igatahes erakordselt äpardlikult, nii Sirbi tegemine kui ka kõik muu selle ümber.
Mis on, sedasamust eespool sulgudes toodud märkust arvestades, üsna kurb, sest kuigi võis algusest peale kahelda, kas too uus meeskond suudab midagi märkimisväärselt paremat välja pakkuda (ja nagu nende esimene ja sisuliselt ka viimane - sel nädalal kindlasti veel mõnevõrra avaldub ka nende panus - number näitas, väga ei suutnudki), oli see kindlasti erinev senisest ja oleks juba kas või selle pärast võinud kesta pisut kauem. (Tolles kurikuulsas visioonidokumendis oli üht-teist, millega võis igati nõus olla, kas või tõlkijatele suurema tähelepanu pühendamine või Sirbi aastaauhinnad või ka see paljudele nii risti kui ka põiki hambusse jäänud videomängude käsitlus - vähemalt sellisena, nagu see selles ainsakeses numbris oli, oli see üsna omal kohal.)
Praegu jäi aga rohkem mulje nagu lasteparlamendist, kus spiiker kogemata midagi vussi keeras, nii et Riigi Teatajast avaldatigi igas mõttes lopergune väljaanne mõningate küll uuenduslike, aga ikkagi nuriseadustega, mõningate huvitavate, aga viimistlemata algatustega ja ka mõningate vanamoeliste ehtsate ja igati legitiimsete seadustega. Vähemalt hea see, et too spiiker ja kõige skandaalsema eelnõu esitaja leidsid endas mehisust viga tunnistada ning tagasi astuda (kuigi paistis, et mõned panid seda neile eriskummalisel moel hoopis pahaks, just nagu näitaks see nõrkust või midagi - tundub, et mõnes inimeses elab alati ainuõige ja eksimatu isakese ideaal ikka väga tugevasti sees edasi).
Vastselt ametisse saanud uus "vana" toimetus vaevalt seda liini jätkab ja vaevalt üldse midagi uuenduslikku ette kavatseb võtta. Aga eks tuleb siis oodata uut peatoimetajakonkurssi ja loota, et sel kandideerib ning leiab ka heakskiitmist mõni niisugune inimene, kes suudaks säilitada "vana" Sirbi parimad jooned, aga anda neile uut sära ning lisada mõningaidki uusi, mis õigustaksid paremini lehe määratlust Eesti kultuurilehena (näituseks praegu lasen mina muusikaleheküljed puhtalt mööda, aga võiksin neil ehk pikemalt peatuda, kui teaksin, et enam-vähem igas numbris oleks lisaks nõnda-ütelda klassikalisele ehk tõsisele muusikale juttu ka rock'ist või üldse tänapäeva "levimuusikast").
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Elavad surnud )Fox), Välisilm (ETV)
25.11.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada ema. Ilm oli õige mõnus, kuigi, nojah, seniajani püsiva teatava ebastabiilsuse tõttu hingamis- ja manustamisteede algetapi kandis ei olnud ma võimeline seda päriselt nautima (päris õhtupoolikul läks lausa maa valgeks, mis veel enam südant rõõmustas). Ema väisamine tähendas loomulikult tavapäraselt tummist kõhutäit - riis hakklihaga, no mida sa veel tahad, lõuaots ainult tilgub suurest rõemust rasvast! - ja mõistagi ka tublit peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Mille seas oli seekord ka Meistriristik, mis, samuti nagu alati, andis omajagu nuputamist veel hiljem koduski. Ja mitte ainult nuputamist, vaid ka uusi teadmisi, sealhulgas teadmise, et sõnal "artikulatsioon" on lisaks, ütleme, keeleteaduslikule oma kindel tähendus ka anatoomias, millest mul seni vähimatki aimu ei olnud.
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Enne ja pärast Ed. Pohli (ETV), ENSV (ETV)
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Enne ja pärast Ed. Pohli (ETV), ENSV (ETV)
24.11.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Bulgaaria-Prantsusmaa (Eurosport), Doctor Who (BBC Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Loetud: Horisont 6/2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Bulgaaria-Prantsusmaa (Eurosport), Doctor Who (BBC Entertainment), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
23.11.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).
Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.
Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)
Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.
Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.
Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).
Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.
Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.
Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.
Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)
Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.
Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.
Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.
Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.
Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.
Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.
Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)
Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).
Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.
Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)
Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.
Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.
Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).
Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.
Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.
Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.
Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)
Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.
Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.
Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.
Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.
Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.
Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.
Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)
22.11.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille kestel laekus teade, et olen taas ühes veebiviktoriinis edukalt osaleda suutnud. Nimelt korraldas Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskus suhteliselt raskete ja tublisti otsimist nõudvate küsimustega viktoriini "Olen Euroopa kodanik ja tean, et ..." Täna anti teada, et ma olin kõigile küsimustele õigesti vastanud ja kuigi peaauhinna loosimisel, milleks oli sõit Brüsselisse, mul õnne polnud, siis mingi (lohutus)auhinna ma oma "heade teadmiste" eest siiski pälvisin.
Täna õhtupoolikul oli kuulda, et Eesti Vabariigi kultuuriminister Langi Rein olla otsustanud ametist tagasi astuda. Mille üle ma võin samuti rõõmu tunda - kuigi see viimane aktsioon, mis talle saatuslikuks sai, too Sirbi-skandaal, jättis iseenesest mind suhteliselt külmaks. (Et keegi valesti aru ei saaks: Sirbi uuendamise ja uuenemise vastu ei ole mul midagi, kuigi ma omajagu kahtlen, kas vastne peatoimetaja kohusetäitja ja tema meeskond seda just selles suunas teha kavatsevad, mis mulle ka meeldiks; see, kuidas seda kõike tehti, oli muidugi küllaltki jabur ja kuigi ma eriti ei usu, et siin mingit poliitilist plaani taga oli, jättis see mulje järjekordsest langismist, millest pärast sulgude lõppu edasi.) Või kui teisiti öelda, siis Langi kui kultuuriministri plaanide vastu ei ole mul suuremat midagi olnud, üldjoontes on need olnud head ja mõistlikud ja põhjendatud. Aga põhjus, miks ma rõõmu tunnen, peitub selles, et ta ei osanud nende plaanidega midagi mõistlikult peale hakata.
Normaalne oleks olnud ükspuha millist valdkonda puudutavate muudatuste korral koguda kõigepealt vajalikke andmeid, moodustada võimalikult laiapõhjaline töörühm, arutada asja töörühmas, koostada mustandid, saata need asjassepuutuvatele asutustele ja isikutele tagasiside saamiseks ja nii edasi, nagu asjad ikka käivad (või vähemalt peaksid käima). Selle asemel kippus ikka nii minema, et need plaanid, võimalik, et ministri geniaalsetest äkksööstuna pähe turgatanud mõttevälgatustest sündinud, töötati välja ministeeriumikabinettide vaikuses, arvatavalt ühe-kahe inimese osavõtul ja kui üldse, siis vaid väheste konsultatsioonidega väljaspool. Ja siis esitati need ministrile, kes, olles mingil põhjusel kindel, et tema alluvad on töö igati akuraatselt teinud, purtsatas kohe suure aplombiga plaani ka välja. Mille järel peagu alati selgus, et valdkonna inimeste arvamused lähevad plaanist tunduvalt lahku - ja mitte ainult inimolenditele iseloomuliku konservatiivsus- ja alahoiutungi tõttu. Vähemalt nii oli mu meelest nende asjadega, mis mind rohkem huvitasid, näiteks kas või raamatukogusid puudutavate muutusteplaanidega.
Nii, tundub mulle, oli ka Sirbiga: ministril oli kahtlemata ammugi soov seal midagi muuta (osaliselt kindlasti õigustatud, osaliselt ilmselt ka isiklikust vimmast tingitud, sest kuigi senise peatoimetaja valdavalt (kultuur)poliitilise sisuga juhtkirjad olid mu arvates enamasti üpris kesised, oli minister - tegelikult sõltumata isegi sellest, kes sel toolil parajasti istus - tal järjepidevalt teravalt hammaste vahel) ja kui siis ühekorraga ja äkitselt avanes selleks hea võimalus, siis tehtigi see, ikka tavalise purtsatusega, hoobilt ära ...
Ja kuigi üldiselt tundub, et kõik on lõpuks ikka paika loksunud ehk teisisõnu, "ideaalsete" plaanide kõige utoopilisemad tahud on maha lihvitud ja üldjuhul vähemalt osa mõistlikke asju ellu jõudnud, siis ministri algne kangekaelne püsimine originaalplaani iga viimse kui punkti juures ning rohmakas esinemislaad jättis temast lihtsalt, kuidas seda viisakalt öeldagi, rumala mulje. Nii et selles mõttes on niisuguse, kuidas öelda, metoodilise tuulepea lahkumine küll hea. Ja sama hea on see, et loodetavasti ei jää tema algatatud reformid - vähemalt lühiajaliselt tahtejõulise ja sihikindla inimesena jõudis ta neid päris palju algatada ja mulle tundub, et päris kindlale rajale lükata - (mille lõppeesmärk võiks olla kultuuriministeeriumi kadu selle mittevajalikkuse tõttu või vähemalt tuntav kahanemine: praeguse 66 inimese asemel võiks rahumeeli olla näituseks 6,6) toppama, vaid liiguvad märksa mõistlikumal ja rohkem konsensust taotleval alusel edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
Täna õhtupoolikul oli kuulda, et Eesti Vabariigi kultuuriminister Langi Rein olla otsustanud ametist tagasi astuda. Mille üle ma võin samuti rõõmu tunda - kuigi see viimane aktsioon, mis talle saatuslikuks sai, too Sirbi-skandaal, jättis iseenesest mind suhteliselt külmaks. (Et keegi valesti aru ei saaks: Sirbi uuendamise ja uuenemise vastu ei ole mul midagi, kuigi ma omajagu kahtlen, kas vastne peatoimetaja kohusetäitja ja tema meeskond seda just selles suunas teha kavatsevad, mis mulle ka meeldiks; see, kuidas seda kõike tehti, oli muidugi küllaltki jabur ja kuigi ma eriti ei usu, et siin mingit poliitilist plaani taga oli, jättis see mulje järjekordsest langismist, millest pärast sulgude lõppu edasi.) Või kui teisiti öelda, siis Langi kui kultuuriministri plaanide vastu ei ole mul suuremat midagi olnud, üldjoontes on need olnud head ja mõistlikud ja põhjendatud. Aga põhjus, miks ma rõõmu tunnen, peitub selles, et ta ei osanud nende plaanidega midagi mõistlikult peale hakata.
Normaalne oleks olnud ükspuha millist valdkonda puudutavate muudatuste korral koguda kõigepealt vajalikke andmeid, moodustada võimalikult laiapõhjaline töörühm, arutada asja töörühmas, koostada mustandid, saata need asjassepuutuvatele asutustele ja isikutele tagasiside saamiseks ja nii edasi, nagu asjad ikka käivad (või vähemalt peaksid käima). Selle asemel kippus ikka nii minema, et need plaanid, võimalik, et ministri geniaalsetest äkksööstuna pähe turgatanud mõttevälgatustest sündinud, töötati välja ministeeriumikabinettide vaikuses, arvatavalt ühe-kahe inimese osavõtul ja kui üldse, siis vaid väheste konsultatsioonidega väljaspool. Ja siis esitati need ministrile, kes, olles mingil põhjusel kindel, et tema alluvad on töö igati akuraatselt teinud, purtsatas kohe suure aplombiga plaani ka välja. Mille järel peagu alati selgus, et valdkonna inimeste arvamused lähevad plaanist tunduvalt lahku - ja mitte ainult inimolenditele iseloomuliku konservatiivsus- ja alahoiutungi tõttu. Vähemalt nii oli mu meelest nende asjadega, mis mind rohkem huvitasid, näiteks kas või raamatukogusid puudutavate muutusteplaanidega.
Nii, tundub mulle, oli ka Sirbiga: ministril oli kahtlemata ammugi soov seal midagi muuta (osaliselt kindlasti õigustatud, osaliselt ilmselt ka isiklikust vimmast tingitud, sest kuigi senise peatoimetaja valdavalt (kultuur)poliitilise sisuga juhtkirjad olid mu arvates enamasti üpris kesised, oli minister - tegelikult sõltumata isegi sellest, kes sel toolil parajasti istus - tal järjepidevalt teravalt hammaste vahel) ja kui siis ühekorraga ja äkitselt avanes selleks hea võimalus, siis tehtigi see, ikka tavalise purtsatusega, hoobilt ära ...
Ja kuigi üldiselt tundub, et kõik on lõpuks ikka paika loksunud ehk teisisõnu, "ideaalsete" plaanide kõige utoopilisemad tahud on maha lihvitud ja üldjuhul vähemalt osa mõistlikke asju ellu jõudnud, siis ministri algne kangekaelne püsimine originaalplaani iga viimse kui punkti juures ning rohmakas esinemislaad jättis temast lihtsalt, kuidas seda viisakalt öeldagi, rumala mulje. Nii et selles mõttes on niisuguse, kuidas öelda, metoodilise tuulepea lahkumine küll hea. Ja sama hea on see, et loodetavasti ei jää tema algatatud reformid - vähemalt lühiajaliselt tahtejõulise ja sihikindla inimesena jõudis ta neid päris palju algatada ja mulle tundub, et päris kindlale rajale lükata - (mille lõppeesmärk võiks olla kultuuriministeeriumi kadu selle mittevajalikkuse tõttu või vähemalt tuntav kahanemine: praeguse 66 inimese asemel võiks rahumeeli olla näituseks 6,6) toppama, vaid liiguvad märksa mõistlikumal ja rohkem konsensust taotleval alusel edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
21.11.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille vältel muutus selgemaks, et juba eile kergelt tunda andnud füüsiline ebakindlus hingamis- elik hapnikusisestamiselundite piirkonnas võib kergesti süveneda - aga võib-olla möödub siiski sama põgusalt nagu viimati, loota ju ikka võib. Muidu rien.
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2013
Vaadatud: Surematu 5: pärinemine (TV6), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Horvaatia-Island (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Rumeenia-Kreeka (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Prantsusmaa-Ukraina (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Rootsi-Portugal (Eurosport2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Vice - Kummituslinnad (Kanal2)
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2013
Vaadatud: Surematu 5: pärinemine (TV6), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Horvaatia-Island (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Rumeenia-Kreeka (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Prantsusmaa-Ukraina (Eurosport), jalgpalli MMi valikmängude play-off: Rootsi-Portugal (Eurosport2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Vice - Kummituslinnad (Kanal2)
20.11.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), jalgpalli sõprusmäng: Liechtenstein-Eesti (sport.err.ee)
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), jalgpalli sõprusmäng: Liechtenstein-Eesti (sport.err.ee)
19.11.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Võimatu missioon: variprotokoll (TV3), jalgpalli MM valikmängude play-off: Portugal-Rootsi (Eurosport2), jalgpalli MM valikmängude play-off: Ukraina-Prantsusmaa (Eurosport2), Ärapanija (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Võimatu missioon: variprotokoll (TV3), jalgpalli MM valikmängude play-off: Portugal-Rootsi (Eurosport2), jalgpalli MM valikmängude play-off: Ukraina-Prantsusmaa (Eurosport2), Ärapanija (Kanal2)
18.11.13
Pühabased mõtted
Eilne päev lõppes muidugi toredalt, aga pahatihti tähendab see, et järgmine päev ei pruugi nii toredalt alata. Nagu tänane päev, mis algas vajadusega nii kiiresti, nagu turniks raskekaalulisem ja pisut kohmakas ahvike iga hetk katkema kippuvaid imepeeneid oksakesi ja liaanikesi mööda metsiku džungli kõrgemas kihis aina edasi ja kaugemale ja kõrgemale, eesti keelde panna üks tekst Diplomaatia hüvanguks. Valmis ma selle sain ja endale kõige hullem ei tundunudki, aga ega ma pole kindel, kas selle mittetundmise põhjus oli see, et tuligi suhtkoht korralikult välja, või hoopis see, et ma kangesti tahtsin seda uskuda ...
Igatahes mahtus päeva ka, nagu ikka, ema külastamine. Ilm oli mu pisut sumbuurse oleku jaoks täpselt paras, kuigi tõi tagantjärele pähe mõtte, et tänapäeva maailm on kuidagi maru hellikuks ja nunnutavaks muutunud. Mu meelest oli väljas selline mõnus lahe tuuleke, mis kosutab igati hinge ja värskendab füüsilist olemist, aga kõik muudkui rääkisid mingist tohutust tormist ... Nojah, ei saa vaielda, võis ju olla, et ma sattusin ringi liikuma just hetkil, mil see nii tugev polnud (ja isegi see, mida ma kogesin, oli selline, et merel näituseks oleks kindlasti hoolega lainet jälginud, eriti kui mõne mingil arusaamatul põhjusel maru levinud, aga kipaka "ühe jalaga" alusega ringi lasta), aga kui tuulekiirus ikka üle paarikümne meetri sekundis pole, siis ei saa ju ometi mingist tormist ega millestki rääkida, tundub mulle, siis on lihtsalt mõnus tuuleke.
Aga see selleks, ema juures käik tähendas, ikka traditsiooniliselt, üks kopsakat kõhutäit ja küllaltki korralikku peatäit, seda viimast siis, viimasest kahest päevast hoolimata, ikka ja ainult ristsõnade kujul. (Ja peab tunnistama, et MMi sudoku veel tükk aega hiljemgi.)
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Vennad Wellnerid (ETV), ENSV (ETV), Wer ist Hanna? (Pro7), Hell (Pro7), Ronk (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)
Igatahes mahtus päeva ka, nagu ikka, ema külastamine. Ilm oli mu pisut sumbuurse oleku jaoks täpselt paras, kuigi tõi tagantjärele pähe mõtte, et tänapäeva maailm on kuidagi maru hellikuks ja nunnutavaks muutunud. Mu meelest oli väljas selline mõnus lahe tuuleke, mis kosutab igati hinge ja värskendab füüsilist olemist, aga kõik muudkui rääkisid mingist tohutust tormist ... Nojah, ei saa vaielda, võis ju olla, et ma sattusin ringi liikuma just hetkil, mil see nii tugev polnud (ja isegi see, mida ma kogesin, oli selline, et merel näituseks oleks kindlasti hoolega lainet jälginud, eriti kui mõne mingil arusaamatul põhjusel maru levinud, aga kipaka "ühe jalaga" alusega ringi lasta), aga kui tuulekiirus ikka üle paarikümne meetri sekundis pole, siis ei saa ju ometi mingist tormist ega millestki rääkida, tundub mulle, siis on lihtsalt mõnus tuuleke.
Aga see selleks, ema juures käik tähendas, ikka traditsiooniliselt, üks kopsakat kõhutäit ja küllaltki korralikku peatäit, seda viimast siis, viimasest kahest päevast hoolimata, ikka ja ainult ristsõnade kujul. (Ja peab tunnistama, et MMi sudoku veel tükk aega hiljemgi.)
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Vennad Wellnerid (ETV), ENSV (ETV), Wer ist Hanna? (Pro7), Hell (Pro7), Ronk (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)
17.11.13
Laubased mõtted
Pikale veninud eilse järel väga vähese panusega tööpäev, mille üks olulisemaid põhjusi oli see, et õhtul ootas mind taas ees koduväline mõnus kokkusaamine, mille sisu ja muud lähemad üksikasjad jäägu täpsustamata, aga mis oli äraütlemata tore ja vahva.
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kellele on käekott lubatud, kellele mitte (Postimees, 16.11.2013)
Loetud: Akadeemia 11/2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kellele on käekott lubatud, kellele mitte (Postimees, 16.11.2013)
16.11.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära tõlkijate sektsiooni taas alanud hooaja teemaseminar. Nojah, see oli sel sügisel õigupoolest juba teine, aga et ma esimesele mitte ei jõudnud, siis minu jaks mõistagi esimene. Kõnelejateks olid sel korral Kasemaa Kalle ja Kalda Martti, esimesel teemaks tõlkimine araabia, teisel sanskriti keelest. Kasemaa mõistagi ei suutnud piirduda vaid araabia keelega, vaid põimis sisse ka pudemeid, kuidas öelda, juutide keelest (ma ei oska teisiti kokku võtta korraga piibliheebrea ja uusheebrea keelt).
Nagu sellistel seminaridel ikka, oli mõneti kõige ebahuvitavam osa kõnelemine sellest, millised ohud tõlkimisel valitsevad - küllap on see igale tõlkijale hästi, isegi liiga hästi teada. Aga samas suutsid mõlemad üllatada nii mõnegi asjaga, mida ju võinuks teada, aga näe, ei teadnud. Näiteks ma teadsin vähem kui nappide kokkupuudete põhjal araabia keelega, et see on nõnda-ütelda tüvepõhine, st samadest konsonantidest moodustatakse eri vokaale vahele pannes või muul moel kombineerides terve pesakond rohkem või vähem seotud sõnu, aga ei teadnud, et iseenesest olla algselt tüved olnud tegusõnad ja nimisõnu vanemas araabia keeles polevat õieti olnudki, vaid mõnisada tükki, arvatakse. Sedagi, nagu öeldud teadsin, et araabia keeles on "sõnapesad", aga et need võivad olla ka sellised, milles üks ja sama sõna tähendab sõna otseses mõttes vastandeid (nt "must" ja "valge" ühe ja sama sõnaga), ei olnud ma kuulnud ega mõistnud. (Muidugi, kui järele mõelda, siis selliseid vastandliku tähendusega sõnu leiab ka eesti keelest, näituseks "laenama", aga eesti keeles on need siiski pigem vähesed, araabia keeles aga, paistab, üsna sagedased.) Ja nii edasi ja nii edasi.
Sama võib öelda Martti sõnavõtu kohta. Sanskriti keelest on mul muidugi äärmiselt ähmane aim, aga eks ma kuulnud sellest ikka olin. Küll sugugi mitte seda, et see pole üldsegi väljasurnud keel, vaid on enam-vähem kogu aeg edasi elanud ka pärast oma kõrgaja lõppu (ja minu seniste teadmiste kohaselt hääbumist) nii poole tuhande aasta eest ja et tänapäeval on see taas ka täiesti elujõuline kirjakeel. Martti oma sõnavõtus nii palju tõlkimisest ei rääkinudki, kuivõrd tutvustas sanskriti keelt üldisemalt - ja vähemalt mulle oli see väga hariv kuulata.
Sõnavõttudele järgnenud õhtu läks päris pikale, eelkõige hea seltskonna tõttu, aga noh, vahetevahel võib ka nõnda-ütelda rihma lõdvemale lasta - ja seda õieti mu praeguse pingsa töögraafiku juures ka mõnikord (aga siiski mitte liiga tihti) ka vaja on.
Eelmise nädala lugemisväärset materjali pungil Sirbiga võrreldes oli seekordne number minu seisukohalt üsna õhuke: võimalik, et tunda annab võimuvahetus lehes, võimalik, et see pidigi nii olema. Nojah, tagasi vaadates omandab möödunud nädalal esikaanele pandud (senise) peatoimetaja pilt, millele ma siis veel suuremat tähelepanu ei pööranud, sellise hüvastijätu mulje, millist tänases lehes süvendas peatoimetaja veeru asemel Tedre Tarmo kirjutis, mis mingit otsa pidi samuti viimastel päevadel kerkima hakanud segadustele pühendatud oli.
Õnneks oli ajalehes siiski omajagu ajalooga haakuvaid kirjatükke, sealhulgas taas kord ja jälle von Maydelli ajalooteemalistest piltidest, mis nii näituse kui albumina viimasel poolaastal omajagu kajastust on saanud. Ja ikka põhjusega, sest ühelt poolt on need väärt pildid - küll mitte ehk neil kujutatud ajaloo tundmaõppimiseks, aga vähemalt kujutamisaegse (mentaliteedi)ajaloo uurimiseks kindlasti. Millest ka Mäesalu Mihkel kenasti ja põhjalikult kirjutab.
Mertelsmanni Olafil on juba tükk aega olnud komme lühidalt ja enamjaolt ka mõtestatult arvustada Eesti ajalugu puudutavaid teoseid, ka neid, mis ehk tema vahetust uurimisvaldkonnast pisut kõrvale jäävad. Seekord oli ta ette võtnud ühe vabariigi esimese järgu nimekama ajaloolase Sepa Hendriku mälestuskogumikku "Eesti mõtteloo" sarjas. Sepa Narva lahingu ja üldse Põhjasõja käsitlusega ning loomulikult ka majandusajaloo koguteosega olen ma mõistagi ka ise nii õpingute käigus kui ka muidu kokku puutunud ja üldiselt võib neid päris kõrgelt hinnata, vähemalt omas ajas, nii et ma ei tahaks päris hästi nõustuda Mertelsmanni hinnanguga, nagu oleksid need sellised kodukootud ega arvestaks üldse kaasaegse ajalooteadusega mujal maailmas (toona eelkõige Euroopas siis) - isegi kui ma võin sama rahulikult möönda, et kindlasti pole need ka mingil moel tollase ajalooteaduse "veritseva serva" tööd. Kriitikat jagub Mertelsmannil veelgi, eriti teravalt koostaja kohta, kus ta kipub lausa isiklikuks minema, aga ju tal on siis selleks põhjust (olgu see põhjus milline tahes). Lõpetab ta siiski optimisliku ja koguteost soovitava noodiga, mis on eelnenud kriitikatulva arvestades, ütleme, tore.
Piirimäe Kaarel oli võtnud kirjutada Applebaumi Anne'i uusimast, nüüd ka eesti keelde jõudnud raamatust (Teise maailma)sõjajärgse raudse eesriide kujunemise kohta. Ka tema on mõneti kriitiline selle teose suhtes, aga tundub, et üsna õigustatult, pöörates kriitikateraviku rohkem autori (ajaloo)teoreetiliste seisukohtade ja analüüsisügavuse mõningase nõrkuse pihta, tunnustades samas tema materjalikogumise ja -korraldamise võimet (mis küllap on mõistetav kriitika ajaloolaselt inimese kohta, kes on küll ajalugu õppinud, aga on karjääri teinud eelkõige ajakirjanikuna).
Et kirjandusküljed olid seekord täieliselt pühendatud, kui kasutada viimasel ajal mitmes mõttes sõimu- ja mõnitussõnaks saanud väljendit, naisluulele, siis need mulle midagi ei pakkunud (isegi mitte Kunnuse Mihkli pikk ja kindlasti asjahuvilisele sisukas jutt, mis mulle jättis aga vaid ühe suure ja mõttetu mulli tunde, otsekui oleks autor teab mis põhjusel punnitanud midagi öelda, aga jah, mida siis?).
Küll aga oli järjekordselt nauditav lugeda Turovski Alekseid, kes oli ette võtnud taas loomelu ja inimelu kokkupuute- ja lahkepunktide eritlemise ja kõrvutamise pealkirja all "Kohalik loomavalitsus ja selle valimised". Ja kirjutada ta juba endale tuttaval teemal mõistab. Ja kuidas veel! Olgu siis kirjeldades seda, kuidas "poliitikutest" paavianid häbisse sattumise asemel "poliitikast" taanduvad ja lastega tegelema hakkavad, misläbi nad kogukonna auväärt liikmeks edasi saavad jääda, või seda, miks inimestel on komme linde toita ("pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla").
Päris huvitavalt ja tundub, et ka päris tasakaalukalt, ilma poliitiliste tõmblusteta siia- või sinnasuunas, oli e-valimistest ja selle mõningatest ohtudest kirjutanud Kivimäe Agu - kes mõistagi oma ametikoha tõttu on ka selliste ohtudega üsna hästi kursis. Ta ei piirdunud vaid kirjeldamisega, vaid pakkus välja ka mõned ideed, kuidas e-valimisi veel turvalisemaks muuta (lähtudes, jällegi küllap oma ametikohast johtuvalt), tõdemusest, et mida laiemalt e-valitakse, seda tõsisem on oht, et keegi võib vähemalt üritada neid kallutada). Selle numbri üks mõistlikumaid lugusid üldse, võiks resümeerida, ja nauditavalt kirja pandud pealegi.
Nojah, ja suuresti sellega ka lugemisväärne Sirp lõppeski. Kui üldse, võib veel mainida Soidro Mardi "meediaarvustust" Seli Neinarist, ajendatuna mõistagi äsjasest Salumäe medalite ja muude meenete saagast, mida võib pidada Seli lühibograafiaks humoorikas võtmes, ning Oleski Peetri pisut isiklikumat, aga ikka olesklikku järelehüüet professor Stolovitšile.
Loetud: Sirp, 15.11.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Nagu sellistel seminaridel ikka, oli mõneti kõige ebahuvitavam osa kõnelemine sellest, millised ohud tõlkimisel valitsevad - küllap on see igale tõlkijale hästi, isegi liiga hästi teada. Aga samas suutsid mõlemad üllatada nii mõnegi asjaga, mida ju võinuks teada, aga näe, ei teadnud. Näiteks ma teadsin vähem kui nappide kokkupuudete põhjal araabia keelega, et see on nõnda-ütelda tüvepõhine, st samadest konsonantidest moodustatakse eri vokaale vahele pannes või muul moel kombineerides terve pesakond rohkem või vähem seotud sõnu, aga ei teadnud, et iseenesest olla algselt tüved olnud tegusõnad ja nimisõnu vanemas araabia keeles polevat õieti olnudki, vaid mõnisada tükki, arvatakse. Sedagi, nagu öeldud teadsin, et araabia keeles on "sõnapesad", aga et need võivad olla ka sellised, milles üks ja sama sõna tähendab sõna otseses mõttes vastandeid (nt "must" ja "valge" ühe ja sama sõnaga), ei olnud ma kuulnud ega mõistnud. (Muidugi, kui järele mõelda, siis selliseid vastandliku tähendusega sõnu leiab ka eesti keelest, näituseks "laenama", aga eesti keeles on need siiski pigem vähesed, araabia keeles aga, paistab, üsna sagedased.) Ja nii edasi ja nii edasi.
Sama võib öelda Martti sõnavõtu kohta. Sanskriti keelest on mul muidugi äärmiselt ähmane aim, aga eks ma kuulnud sellest ikka olin. Küll sugugi mitte seda, et see pole üldsegi väljasurnud keel, vaid on enam-vähem kogu aeg edasi elanud ka pärast oma kõrgaja lõppu (ja minu seniste teadmiste kohaselt hääbumist) nii poole tuhande aasta eest ja et tänapäeval on see taas ka täiesti elujõuline kirjakeel. Martti oma sõnavõtus nii palju tõlkimisest ei rääkinudki, kuivõrd tutvustas sanskriti keelt üldisemalt - ja vähemalt mulle oli see väga hariv kuulata.
Sõnavõttudele järgnenud õhtu läks päris pikale, eelkõige hea seltskonna tõttu, aga noh, vahetevahel võib ka nõnda-ütelda rihma lõdvemale lasta - ja seda õieti mu praeguse pingsa töögraafiku juures ka mõnikord (aga siiski mitte liiga tihti) ka vaja on.
Eelmise nädala lugemisväärset materjali pungil Sirbiga võrreldes oli seekordne number minu seisukohalt üsna õhuke: võimalik, et tunda annab võimuvahetus lehes, võimalik, et see pidigi nii olema. Nojah, tagasi vaadates omandab möödunud nädalal esikaanele pandud (senise) peatoimetaja pilt, millele ma siis veel suuremat tähelepanu ei pööranud, sellise hüvastijätu mulje, millist tänases lehes süvendas peatoimetaja veeru asemel Tedre Tarmo kirjutis, mis mingit otsa pidi samuti viimastel päevadel kerkima hakanud segadustele pühendatud oli.
Õnneks oli ajalehes siiski omajagu ajalooga haakuvaid kirjatükke, sealhulgas taas kord ja jälle von Maydelli ajalooteemalistest piltidest, mis nii näituse kui albumina viimasel poolaastal omajagu kajastust on saanud. Ja ikka põhjusega, sest ühelt poolt on need väärt pildid - küll mitte ehk neil kujutatud ajaloo tundmaõppimiseks, aga vähemalt kujutamisaegse (mentaliteedi)ajaloo uurimiseks kindlasti. Millest ka Mäesalu Mihkel kenasti ja põhjalikult kirjutab.
Mertelsmanni Olafil on juba tükk aega olnud komme lühidalt ja enamjaolt ka mõtestatult arvustada Eesti ajalugu puudutavaid teoseid, ka neid, mis ehk tema vahetust uurimisvaldkonnast pisut kõrvale jäävad. Seekord oli ta ette võtnud ühe vabariigi esimese järgu nimekama ajaloolase Sepa Hendriku mälestuskogumikku "Eesti mõtteloo" sarjas. Sepa Narva lahingu ja üldse Põhjasõja käsitlusega ning loomulikult ka majandusajaloo koguteosega olen ma mõistagi ka ise nii õpingute käigus kui ka muidu kokku puutunud ja üldiselt võib neid päris kõrgelt hinnata, vähemalt omas ajas, nii et ma ei tahaks päris hästi nõustuda Mertelsmanni hinnanguga, nagu oleksid need sellised kodukootud ega arvestaks üldse kaasaegse ajalooteadusega mujal maailmas (toona eelkõige Euroopas siis) - isegi kui ma võin sama rahulikult möönda, et kindlasti pole need ka mingil moel tollase ajalooteaduse "veritseva serva" tööd. Kriitikat jagub Mertelsmannil veelgi, eriti teravalt koostaja kohta, kus ta kipub lausa isiklikuks minema, aga ju tal on siis selleks põhjust (olgu see põhjus milline tahes). Lõpetab ta siiski optimisliku ja koguteost soovitava noodiga, mis on eelnenud kriitikatulva arvestades, ütleme, tore.
Piirimäe Kaarel oli võtnud kirjutada Applebaumi Anne'i uusimast, nüüd ka eesti keelde jõudnud raamatust (Teise maailma)sõjajärgse raudse eesriide kujunemise kohta. Ka tema on mõneti kriitiline selle teose suhtes, aga tundub, et üsna õigustatult, pöörates kriitikateraviku rohkem autori (ajaloo)teoreetiliste seisukohtade ja analüüsisügavuse mõningase nõrkuse pihta, tunnustades samas tema materjalikogumise ja -korraldamise võimet (mis küllap on mõistetav kriitika ajaloolaselt inimese kohta, kes on küll ajalugu õppinud, aga on karjääri teinud eelkõige ajakirjanikuna).
Et kirjandusküljed olid seekord täieliselt pühendatud, kui kasutada viimasel ajal mitmes mõttes sõimu- ja mõnitussõnaks saanud väljendit, naisluulele, siis need mulle midagi ei pakkunud (isegi mitte Kunnuse Mihkli pikk ja kindlasti asjahuvilisele sisukas jutt, mis mulle jättis aga vaid ühe suure ja mõttetu mulli tunde, otsekui oleks autor teab mis põhjusel punnitanud midagi öelda, aga jah, mida siis?).
Küll aga oli järjekordselt nauditav lugeda Turovski Alekseid, kes oli ette võtnud taas loomelu ja inimelu kokkupuute- ja lahkepunktide eritlemise ja kõrvutamise pealkirja all "Kohalik loomavalitsus ja selle valimised". Ja kirjutada ta juba endale tuttaval teemal mõistab. Ja kuidas veel! Olgu siis kirjeldades seda, kuidas "poliitikutest" paavianid häbisse sattumise asemel "poliitikast" taanduvad ja lastega tegelema hakkavad, misläbi nad kogukonna auväärt liikmeks edasi saavad jääda, või seda, miks inimestel on komme linde toita ("pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla").
Päris huvitavalt ja tundub, et ka päris tasakaalukalt, ilma poliitiliste tõmblusteta siia- või sinnasuunas, oli e-valimistest ja selle mõningatest ohtudest kirjutanud Kivimäe Agu - kes mõistagi oma ametikoha tõttu on ka selliste ohtudega üsna hästi kursis. Ta ei piirdunud vaid kirjeldamisega, vaid pakkus välja ka mõned ideed, kuidas e-valimisi veel turvalisemaks muuta (lähtudes, jällegi küllap oma ametikohast johtuvalt), tõdemusest, et mida laiemalt e-valitakse, seda tõsisem on oht, et keegi võib vähemalt üritada neid kallutada). Selle numbri üks mõistlikumaid lugusid üldse, võiks resümeerida, ja nauditavalt kirja pandud pealegi.
Nojah, ja suuresti sellega ka lugemisväärne Sirp lõppeski. Kui üldse, võib veel mainida Soidro Mardi "meediaarvustust" Seli Neinarist, ajendatuna mõistagi äsjasest Salumäe medalite ja muude meenete saagast, mida võib pidada Seli lühibograafiaks humoorikas võtmes, ning Oleski Peetri pisut isiklikumat, aga ikka olesklikku järelehüüet professor Stolovitšile.
Loetud: Sirp, 15.11.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
15.11.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille kestel jõudis muni teatavas mõttes pommuudis, et Sirbi lahkunud peatoimetaja kohusetäitjaks on määratud Kenderi Kaur. Ütleme nii, et see polnud ehk viimane nimi, mis oleks võinud mulle sellele ametikohale sobijaid vaagides pähe tulla, aga seal üsna lõpus küll. Eks saab näha, milline see uus (ajutine) luud olema saab - algus tundub olevat päris raju. Paberis küll nähtavasti mitte veel homme, kui just trükiprotsessi ei peatatud, et vastne peatoimetaja kt ka sõna sekka saaks öelda, vaid pigem järgmine nädal - enne mida kardetavasti jõutakse selle ümber veel palju jahmatav-pimestavat tolmu üles keerutada.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
14.11.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest oma tubli tüki haukas ühelt poolt eile alustatud tõlke lõpetamine Diplomaatia hüvanguks ja teiselt poolt veel üks tõlge Postimehe hüvanguks. Muidu rien.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmängude play-off ring: Jordaania-Uruguay (Eurosport), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Wolfsburg-Malmö (Eurosport), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmängude play-off ring: Jordaania-Uruguay (Eurosport), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Wolfsburg-Malmö (Eurosport), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
13.11.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida vahelelõikega täiendas ühelt poolt ühe artikli tõlkimisega alustamine Diplomaatia hüvanguks ja teiselt poolt õhtupoolikune osalemine Nomme mälumängu järjekordses voorus. Kuigi hästi meil ei läinud, vaid kümnenda koha jagamine. Ja lauda jäi ka õige mitu vastust, paraku. Aga noh, läks nagu läks ja uusi teadmisi, mõned isegi ehk huvitavad, tuli loomulikult ka, nii et kena õhtu seegi.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), Vice (Kanal2), Tasmanian Devils (Universal)
Ilmunud tõlked: Aljona Suržikova: Remarque'i kodumaal mõeldakse inimõigustele (Postimees, 12.11.2013)
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), Vice (Kanal2), Tasmanian Devils (Universal)
Ilmunud tõlked: Aljona Suržikova: Remarque'i kodumaal mõeldakse inimõigustele (Postimees, 12.11.2013)
12.11.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Potsdami Turbine - Lyoni Olympique (Eurosport), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Nagu tühjaks pigistatud sidrunid: Itaalia kriisis (ETV)
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Potsdami Turbine - Lyoni Olympique (Eurosport), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Nagu tühjaks pigistatud sidrunid: Itaalia kriisis (ETV)
11.11.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mis algas küll jubekolemaruhirmus vara, sest nii poole või kahe kolmandiku une pealt ehk ajal, mil see tegelik Eesti Nokia, ettevõte Kukk, Koit & Laulupojad, ei olnud veel kaugeltki tegevust alustanud, turgatas alasoikvel teadvusse äärmise erksusega mõte, et Postimees tahtis just tänaseks minu käest üht tõlget. Mille ma seejärel ka usinalt nende hüvanguks ära tegin.
Loomulikult mahtus päeva ka igapühapäevane traditsiooniline külaskäik ema juurde, mis, nagu ikka, tähendas mehist kõhutäit ja seekord ehk mitte nii tõhusat, aga siiski pisut pingutamist nõudvat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul. Mis ristsõnadest väheks jäi, seda aitas teiselt poolt täiendada mõtteakrobaatika ruuteri paigaldamisel ema arvuti ja modemi vahele, et ta võiks ka oma tahvelarvutiga kenasti suure ja laia interneti ja kõige muu hüvesid nautida. Seda ma ütlen, et tõsiselt on eksiteel need, kes siiralt ja tõsimeeli arvavad, et Linux on keeruline ja Windows lihtne. Ruuteri juhend loomulikult soovitas kasutada massinaga kaasas olnud plaati enda korralikuks paigaldamiseks ja seadistamiseks, mida ma ka üritasin, aga tee või tina, selle plaadi arvates ruuterit lihtsalt polnud. Seda sõltumata sellest, millises järjekorras milliseid juhtmeid taha ja ette ühendada. Mis mõistagi ei takistanud samal ajal juba kenasti internetil töötamast :-) Nojah, lõpuks tuli ikka operatsioonisüsteemi enda töövahendeid kasutada, mis ruuteri kenasti ära tuvastasid ja ka seadistada võimaldasid.
Tänase väljaskäigu ajal oli ka imeilus ilm: kenakesti tuult, küll mitte nii palju, et see väga hinge läheks, ja tibutas ka. Miskipärast oli tunne, et kätte on jõudnud selle aasta esimene korralik sügispäev ja see pikk, vastikult pikk suvi on lõpuks ometi läbi saamas.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Franz Krull (ETV), Doctor Who: The End of Time, 2 (BBC Entertainment), ENSV (ETV), Die Tribute von Panem - The Hunger Games (Pro7)
Loomulikult mahtus päeva ka igapühapäevane traditsiooniline külaskäik ema juurde, mis, nagu ikka, tähendas mehist kõhutäit ja seekord ehk mitte nii tõhusat, aga siiski pisut pingutamist nõudvat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnade kujul. Mis ristsõnadest väheks jäi, seda aitas teiselt poolt täiendada mõtteakrobaatika ruuteri paigaldamisel ema arvuti ja modemi vahele, et ta võiks ka oma tahvelarvutiga kenasti suure ja laia interneti ja kõige muu hüvesid nautida. Seda ma ütlen, et tõsiselt on eksiteel need, kes siiralt ja tõsimeeli arvavad, et Linux on keeruline ja Windows lihtne. Ruuteri juhend loomulikult soovitas kasutada massinaga kaasas olnud plaati enda korralikuks paigaldamiseks ja seadistamiseks, mida ma ka üritasin, aga tee või tina, selle plaadi arvates ruuterit lihtsalt polnud. Seda sõltumata sellest, millises järjekorras milliseid juhtmeid taha ja ette ühendada. Mis mõistagi ei takistanud samal ajal juba kenasti internetil töötamast :-) Nojah, lõpuks tuli ikka operatsioonisüsteemi enda töövahendeid kasutada, mis ruuteri kenasti ära tuvastasid ja ka seadistada võimaldasid.
Tänase väljaskäigu ajal oli ka imeilus ilm: kenakesti tuult, küll mitte nii palju, et see väga hinge läheks, ja tibutas ka. Miskipärast oli tunne, et kätte on jõudnud selle aasta esimene korralik sügispäev ja see pikk, vastikult pikk suvi on lõpuks ometi läbi saamas.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Ajavaod. Ärimehed: Franz Krull (ETV), Doctor Who: The End of Time, 2 (BBC Entertainment), ENSV (ETV), Die Tribute von Panem - The Hunger Games (Pro7)
10.11.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Kuressaare-Levadia (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Malmö-Wolfsburg (Eurosport), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Loetud: Vikerkaar 10-11/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Kuressaare-Levadia (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Malmö-Wolfsburg (Eurosport), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
9.11.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.
Tänane Sirp oli kohe eriliselt tihe ja tummine, täis nii rohkelt lugemisväärset materjali, et kohe imesta, kas on kirja- ja kultuurirahva kaaned pauguga pealt ära löönud ja valla pääsenud. Igatahes võimsa avapaugu andis Lotmani Mihhail, kes võttis kõnelda lausa kahel leheküljel (tõsi, tubli tüki teisest leheküljest haukab enda alla teemaga üsna kunstlikult seostatud pilt) eriti kunagi ammu-ammu, aga isegi veel praegu mõjuka vene literaadi Danilevski Nikolai hiljaaegu eesti keelde jõudnud suurteosest "Venemaa ja Euroopa". Ma pean tunnistama, et samuti kunagi ammu-ammu üritasin ka seda teost, küll originaalkeeles, lugema hakata, aga ei edenenud see mul mitte, tundus kuidagi äärmiselt raskepärane. Võib-olla peaks nüüd eestikeelse tõlkega uue katse tegema - sest viiteid sellele, olgu õigustatuid või mitte, leiab ju tänapäevalgi piisavalt, eriti muidugi Venemaal, aga ka mõnikord mujal. Õieti võib ka Lotmani tekstist mõista, miks ma seda omal ajal hästi lugeda ei suutnud: ühelt poolt "suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust", teiselt poolt aga "faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik". Rääkimata muidugi sellest, et 19. sajandi "suurkirjutajad" (sugugi mitte ainult venelased, see oli pigem ajastu märk) olid iseloomulikult korraga nii naiivsed kui ka ääretult kirglikud. Aga igatahes on Lotmani kirjatükk hea sissejuhatus, järgnegu sellele siis Danilevski lugemine olgu originaalis või tõlkes või mitte.
Sellele järgnes tervelt kolm lehekülge religiooni, täpsemalt religioosse kirjanduse teemal (ehkki Danilevskitki võib teatavas mõttes niisuguse kirjanduse alla liigitada). Kui esimesed kaks lehekülge, mis olid pühendatud kogumikule "Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid" (vastavalt pikk ja põhjalik lugu Lahe Jaanilt ning veidi lühem kirjatükk Petti Urmaselt), olid ehk rohkem teadavõtmiseks, siis kolmas, Schvaki Toomase arvustus Saardi Riho kristluse ajalugu käsitlevast teosest, oli lausa tulevärk. Jah, küll negatiivne tulevärk, milles autor saab nii et tolmab, isegi kui lõppjäreldus on veidi tasakaalustatum. Et ma ei ole seda teost lugenud, on raske seisukohta võtta, aga tundub, et kiriku ja ristiusu ajalukku puutuvalt, eriti seoses selle ulatumisega tänapäeva praktilisse ellu (kas või näituseks sellesse, kas teoloogia sobib üldse ülikoolis õpetada või mitte), on õige mitu "koolkonda" ning raamatu autor ja artikli autor on kui mitte just kardinaalselt, siis igal juhul väga tõsiselt lahkneval seisukohtadel. Mis muidugi ei ole imestada: isegi väga vana ajalugu võib kütta võimsalt kirgi, kui see vaid kuidagi seondub tänapäeva probleemide ja tundmustega. Mu tõlgitud "Jumala sõja" ees- ja järelsõnaski pidas autor vajalikuks päris pikalt kõnelda ristisõja kui mõiste kasutamisest ja väärkasutamisest ning eks ole alles hiljutisest ju meelde tuletada äge võitlus Eesti keskaja üle, mille puhul võis kindel olla, et kirglistel kõnemeestel oli päris savi, milline see ajalugu tegelikult oli, küll aga vägagi mittesavi, milline ajalugu neile sobib.
Päris huvitav oli lugeda Oleksi Peetri lugu, mis formaalselt pidanuks olema arvustus raamatust "Eesti kliima" ja osaliselt ka seda oli, aga millele juurde miksitud teemakohased "etnoloogilised pudemed" olid palju huvitavamad. Näiteks teadasaamine, et "kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud". Aga see polnud seal ainuke "pude", muidugi, neid jagus veel hulgi.
Kirjanduskülgedelt oli põnev teada saada, mismoodi näeb välja luuletaja (Ehini Kristiina) ja muusiku (Sepa Silver) ühine tuur mööda Põhja-Ameerikat. Raamatu(te) ja plaadi esitus üheskoos ei ole küllap tavapärane üheski maailma otsas ja seda võis ka Sirbi loost aimata, et vastuvõtt oli selline kergelt meeltesegaduse laadne: lähed enda arvates luuleõhtule, aga seal mängitakse ka mingeid imepille ja tehakse igasugu trikke. Paistis siiski, et see tuli neile hoopis kasuks, mis on äraütlemata tore.
Vene Ilmar oli oma tavapärases hääduses võtnud kirjutada Camus' Albert'ist ja nagu ikka, oli tema kirjutis just selline, mis kuidagi ei mahu tavapäraste juubeli-mälestuskõnede raamesse, mida ent ometi on hirmus hää lugeda, sest juubel või mitte, leiab tiheda ja samal ajal laialivalguva teksti seast nii palju, mida ühelt poolt kõrva taha panna ja mille üle teiselt poolt veel tükk aega hiljemgi mõtiskleda. Näituseks selle üle, mis on süü ja kui see juba on, mis sellega peale hakata.
Mõneti kummastav oli lugeda kaht risti vastupidi arvamust Raadi kandi kohta, millest üks, Bachmanni Karini sulest, oli ettevaatlikult optimistlik, et sellest ei saa mitte kõrvaline tühinurk, vaid linna ja kogu maailmaga kenasti integreeritud koht, kuhu rõõmuga tulla, teine aga, Kiisi Marguse näppude alt, lammutas selle mõtte totaalselt ja nihilistlikult täiesti maha. Sellega võib muidugi nõus olla, et tee sinna (ütleme, kesk- ehk südalinnast) läbib "tühermaa" (kuigi mõnegi teele jääva hoone elanikud oleksid selle väite peale võib-olla mitte kõige rõõmsamad ja rahulikumad), aga et Raadi asub kuidagimoodi kaugel - et isegi tartlasele "minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril" -, on mulle väga raske mõista. Sellest ma saan veel aru, et Lohkva kandi inimesele võib igal hommikul Maaülikooli jalutada olla pisut liiga pikk tee, aga südalinnast enam-vähem ükspuha kuhu pool tunnikest rahulikult tatsata ei saa nüüd küll olla "inimvõimete piiril". Ja ma ei oleks väga kindel, et "tühermaa" just tingimata midagi halba oleks, nagu mõlemast loost võib mulje jääda. Mu meelest on Tallinna kultuurikilomeeter üsna hästi vastu võetud, nii Eestis endas kui ka välismaalaste poolt - ja ometi on see ju täiega üks õuduste tee, ümberringi igasugu stalkerlikud kõledused ja jubedused, talvisemal ajal lisaks veel tavalisest palju tugevama jäise gravitatsiooniga ja puha. Igatahes oleks tore, kui vähemalt mingil määral ja moel plaanid Raadit südalinnaga vahetumalt siduda teostuksid - mitte et Eesti Rahva Muuseum ja selle külastajate arv oluliselt kannataksid, kui seda ei juhtu, aga ERMi ehitamine annaks kindlasti hea võimaluse ka selle ja südalinna vahele jäävat ala pisut korrastada ja atraktiivsemaks muuta, nagu kõlab moodne lööksõna.
Samamoodi pisut kummastav oli lugeda muidu tabava sulega Soidro Mardi meediaarvustust telekanali Kanal2 laupäevaõhtuse kava kohta. Kui "Stereo" kohta ei oska ma midagi arvata ja "Ärapanija" osas võib nõus olla, et see on "kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda. Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama", siis mälumängu "Mis? Kus? Millal?" kohta lausutu pani pisut hämmastama. Kui ta ütleb, et teda "huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab", siis jääb mulje, nagu ei oleks kirjutaja kunagi ühelgi mälumängul osalenud ega isegi neid näinud või kuulnud (mida ta küll "Mnemoturniiri" mainimisega üritab kummutada): just selline "rabistamine ja üksteisest ülerääkimine" niisuguse piiratud aja jooksul käibki. Käis ka "Mnemoturniiris" ja jõudis seal ka kuulajate kõrvu (mitte muidugi täies mahus, aga jõudis). Või kui ta küsib, mis juhtub siis, kui skoor peaks jääma väga ühekülgseks, olgu siis "tarkade" või küsijate kasuks, mis tähendab mõistagi lühemat mänguaega. Sedagi peaks juba eelmisest hooajast või ka mis tahes teiste samamoodi mitte garanteeritud eetriaja pikkusega mälumängude jälgimisest teadma, et ei täideta "ülejäävat" aega mõttetu lobaga, vaid lastakse hoopis eetrisse mõni "täitesaade"
Lihtsalt mainimiseks: kuidagi imekombel oli lehes korraga kaks meediaarvustust ja kui Soidro oma oli, nagu oli, nagu ma ka ütlesin, siis Märka Veiko telesaate "Jüri Üdi klubi" käsitlus oli just selliselt väljendatud, nagu ma ka ise olen mõelnud ja mille võtab kokku tõdemus, et see on "olemusel samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena".
Ja nagu veel eelnevast ei piisaks, oli lõpulooks Aasmäe Hardo heietus ajaloo ja tänapäevapoliitika teemal, ajendiks Somerset Maughami (Teise maailma)sõjaaegne esseekogu tõlge. Paralleelide tõmbamine sõjaeelse Prantsusmaa ja Eesti vahele ning osutamine, et kõik see halb, mis viis Prantsusmaa häbiväärse lüüasaamiseni, on täies mahus olemas ka praeguses Eestis, mistõttu paistab vaid olevat aja küsimus, millal langeb ka Eesti (ainult kellele, sellele ta ei vasta, kuigi arvata võib, mida ta mõtleb), on muidugi ahvatlev. Ma ei ole tollase Prantsusmaaga nii hästi kursis, et siin midagi kaasa öelda, nii et vähemalt Prantsusmaa tõlgendus Somerset Maughami silme läbi ja tänane Eesti võivad ka sarnased olla. Iseasi on muidugi Aasmäe tavapärane naiivsus, kas või arvamus, et "tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel". Ta jätab paraku lahti kirjutamata, millised võiksid olla erakondade tegutsemise "teised tingimused", nii et ma võin vaid nentida, et mina selliseid ei tea: erakonnad, nagu nad tegutsevad Eestis, on just sellised erakonnad, nagu need on tegutsenud kogu selle aja, mille jooksul poliitilised erakonnad üldse maailmas on tegutsenud. On küll olnud erakondi ehk parteisid, mis on kandnud erakonna/partei nime, aga pole sellisena tegutsenud, vaid on olnud kattevarjuks diktatuurile, aga nõnda-ütelda demokraatlikus maailmas teistsuguseid erakondi ei ole, vähemalt mitte seni. Ja eks neid kohti, milles Aasmäel on üks arvamus ja mul teine, on selles loos veel, aga neist pole suuremat mõtet rääkida, parem on seda lugu ise lugeda ja mõtiskleda, kui põhjendatud tema analüüs tänasest Eestist üldse on.
Loetud: Sirp, 08.11.2013
Vaadatud: Romanovõ (PBK), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)
Tänane Sirp oli kohe eriliselt tihe ja tummine, täis nii rohkelt lugemisväärset materjali, et kohe imesta, kas on kirja- ja kultuurirahva kaaned pauguga pealt ära löönud ja valla pääsenud. Igatahes võimsa avapaugu andis Lotmani Mihhail, kes võttis kõnelda lausa kahel leheküljel (tõsi, tubli tüki teisest leheküljest haukab enda alla teemaga üsna kunstlikult seostatud pilt) eriti kunagi ammu-ammu, aga isegi veel praegu mõjuka vene literaadi Danilevski Nikolai hiljaaegu eesti keelde jõudnud suurteosest "Venemaa ja Euroopa". Ma pean tunnistama, et samuti kunagi ammu-ammu üritasin ka seda teost, küll originaalkeeles, lugema hakata, aga ei edenenud see mul mitte, tundus kuidagi äärmiselt raskepärane. Võib-olla peaks nüüd eestikeelse tõlkega uue katse tegema - sest viiteid sellele, olgu õigustatuid või mitte, leiab ju tänapäevalgi piisavalt, eriti muidugi Venemaal, aga ka mõnikord mujal. Õieti võib ka Lotmani tekstist mõista, miks ma seda omal ajal hästi lugeda ei suutnud: ühelt poolt "suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust", teiselt poolt aga "faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik". Rääkimata muidugi sellest, et 19. sajandi "suurkirjutajad" (sugugi mitte ainult venelased, see oli pigem ajastu märk) olid iseloomulikult korraga nii naiivsed kui ka ääretult kirglikud. Aga igatahes on Lotmani kirjatükk hea sissejuhatus, järgnegu sellele siis Danilevski lugemine olgu originaalis või tõlkes või mitte.
Sellele järgnes tervelt kolm lehekülge religiooni, täpsemalt religioosse kirjanduse teemal (ehkki Danilevskitki võib teatavas mõttes niisuguse kirjanduse alla liigitada). Kui esimesed kaks lehekülge, mis olid pühendatud kogumikule "Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid" (vastavalt pikk ja põhjalik lugu Lahe Jaanilt ning veidi lühem kirjatükk Petti Urmaselt), olid ehk rohkem teadavõtmiseks, siis kolmas, Schvaki Toomase arvustus Saardi Riho kristluse ajalugu käsitlevast teosest, oli lausa tulevärk. Jah, küll negatiivne tulevärk, milles autor saab nii et tolmab, isegi kui lõppjäreldus on veidi tasakaalustatum. Et ma ei ole seda teost lugenud, on raske seisukohta võtta, aga tundub, et kiriku ja ristiusu ajalukku puutuvalt, eriti seoses selle ulatumisega tänapäeva praktilisse ellu (kas või näituseks sellesse, kas teoloogia sobib üldse ülikoolis õpetada või mitte), on õige mitu "koolkonda" ning raamatu autor ja artikli autor on kui mitte just kardinaalselt, siis igal juhul väga tõsiselt lahkneval seisukohtadel. Mis muidugi ei ole imestada: isegi väga vana ajalugu võib kütta võimsalt kirgi, kui see vaid kuidagi seondub tänapäeva probleemide ja tundmustega. Mu tõlgitud "Jumala sõja" ees- ja järelsõnaski pidas autor vajalikuks päris pikalt kõnelda ristisõja kui mõiste kasutamisest ja väärkasutamisest ning eks ole alles hiljutisest ju meelde tuletada äge võitlus Eesti keskaja üle, mille puhul võis kindel olla, et kirglistel kõnemeestel oli päris savi, milline see ajalugu tegelikult oli, küll aga vägagi mittesavi, milline ajalugu neile sobib.
Päris huvitav oli lugeda Oleksi Peetri lugu, mis formaalselt pidanuks olema arvustus raamatust "Eesti kliima" ja osaliselt ka seda oli, aga millele juurde miksitud teemakohased "etnoloogilised pudemed" olid palju huvitavamad. Näiteks teadasaamine, et "kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud". Aga see polnud seal ainuke "pude", muidugi, neid jagus veel hulgi.
Kirjanduskülgedelt oli põnev teada saada, mismoodi näeb välja luuletaja (Ehini Kristiina) ja muusiku (Sepa Silver) ühine tuur mööda Põhja-Ameerikat. Raamatu(te) ja plaadi esitus üheskoos ei ole küllap tavapärane üheski maailma otsas ja seda võis ka Sirbi loost aimata, et vastuvõtt oli selline kergelt meeltesegaduse laadne: lähed enda arvates luuleõhtule, aga seal mängitakse ka mingeid imepille ja tehakse igasugu trikke. Paistis siiski, et see tuli neile hoopis kasuks, mis on äraütlemata tore.
Vene Ilmar oli oma tavapärases hääduses võtnud kirjutada Camus' Albert'ist ja nagu ikka, oli tema kirjutis just selline, mis kuidagi ei mahu tavapäraste juubeli-mälestuskõnede raamesse, mida ent ometi on hirmus hää lugeda, sest juubel või mitte, leiab tiheda ja samal ajal laialivalguva teksti seast nii palju, mida ühelt poolt kõrva taha panna ja mille üle teiselt poolt veel tükk aega hiljemgi mõtiskleda. Näituseks selle üle, mis on süü ja kui see juba on, mis sellega peale hakata.
Mõneti kummastav oli lugeda kaht risti vastupidi arvamust Raadi kandi kohta, millest üks, Bachmanni Karini sulest, oli ettevaatlikult optimistlik, et sellest ei saa mitte kõrvaline tühinurk, vaid linna ja kogu maailmaga kenasti integreeritud koht, kuhu rõõmuga tulla, teine aga, Kiisi Marguse näppude alt, lammutas selle mõtte totaalselt ja nihilistlikult täiesti maha. Sellega võib muidugi nõus olla, et tee sinna (ütleme, kesk- ehk südalinnast) läbib "tühermaa" (kuigi mõnegi teele jääva hoone elanikud oleksid selle väite peale võib-olla mitte kõige rõõmsamad ja rahulikumad), aga et Raadi asub kuidagimoodi kaugel - et isegi tartlasele "minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril" -, on mulle väga raske mõista. Sellest ma saan veel aru, et Lohkva kandi inimesele võib igal hommikul Maaülikooli jalutada olla pisut liiga pikk tee, aga südalinnast enam-vähem ükspuha kuhu pool tunnikest rahulikult tatsata ei saa nüüd küll olla "inimvõimete piiril". Ja ma ei oleks väga kindel, et "tühermaa" just tingimata midagi halba oleks, nagu mõlemast loost võib mulje jääda. Mu meelest on Tallinna kultuurikilomeeter üsna hästi vastu võetud, nii Eestis endas kui ka välismaalaste poolt - ja ometi on see ju täiega üks õuduste tee, ümberringi igasugu stalkerlikud kõledused ja jubedused, talvisemal ajal lisaks veel tavalisest palju tugevama jäise gravitatsiooniga ja puha. Igatahes oleks tore, kui vähemalt mingil määral ja moel plaanid Raadit südalinnaga vahetumalt siduda teostuksid - mitte et Eesti Rahva Muuseum ja selle külastajate arv oluliselt kannataksid, kui seda ei juhtu, aga ERMi ehitamine annaks kindlasti hea võimaluse ka selle ja südalinna vahele jäävat ala pisut korrastada ja atraktiivsemaks muuta, nagu kõlab moodne lööksõna.
Samamoodi pisut kummastav oli lugeda muidu tabava sulega Soidro Mardi meediaarvustust telekanali Kanal2 laupäevaõhtuse kava kohta. Kui "Stereo" kohta ei oska ma midagi arvata ja "Ärapanija" osas võib nõus olla, et see on "kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda. Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama", siis mälumängu "Mis? Kus? Millal?" kohta lausutu pani pisut hämmastama. Kui ta ütleb, et teda "huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab", siis jääb mulje, nagu ei oleks kirjutaja kunagi ühelgi mälumängul osalenud ega isegi neid näinud või kuulnud (mida ta küll "Mnemoturniiri" mainimisega üritab kummutada): just selline "rabistamine ja üksteisest ülerääkimine" niisuguse piiratud aja jooksul käibki. Käis ka "Mnemoturniiris" ja jõudis seal ka kuulajate kõrvu (mitte muidugi täies mahus, aga jõudis). Või kui ta küsib, mis juhtub siis, kui skoor peaks jääma väga ühekülgseks, olgu siis "tarkade" või küsijate kasuks, mis tähendab mõistagi lühemat mänguaega. Sedagi peaks juba eelmisest hooajast või ka mis tahes teiste samamoodi mitte garanteeritud eetriaja pikkusega mälumängude jälgimisest teadma, et ei täideta "ülejäävat" aega mõttetu lobaga, vaid lastakse hoopis eetrisse mõni "täitesaade"
Lihtsalt mainimiseks: kuidagi imekombel oli lehes korraga kaks meediaarvustust ja kui Soidro oma oli, nagu oli, nagu ma ka ütlesin, siis Märka Veiko telesaate "Jüri Üdi klubi" käsitlus oli just selliselt väljendatud, nagu ma ka ise olen mõelnud ja mille võtab kokku tõdemus, et see on "olemusel samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena".
Ja nagu veel eelnevast ei piisaks, oli lõpulooks Aasmäe Hardo heietus ajaloo ja tänapäevapoliitika teemal, ajendiks Somerset Maughami (Teise maailma)sõjaaegne esseekogu tõlge. Paralleelide tõmbamine sõjaeelse Prantsusmaa ja Eesti vahele ning osutamine, et kõik see halb, mis viis Prantsusmaa häbiväärse lüüasaamiseni, on täies mahus olemas ka praeguses Eestis, mistõttu paistab vaid olevat aja küsimus, millal langeb ka Eesti (ainult kellele, sellele ta ei vasta, kuigi arvata võib, mida ta mõtleb), on muidugi ahvatlev. Ma ei ole tollase Prantsusmaaga nii hästi kursis, et siin midagi kaasa öelda, nii et vähemalt Prantsusmaa tõlgendus Somerset Maughami silme läbi ja tänane Eesti võivad ka sarnased olla. Iseasi on muidugi Aasmäe tavapärane naiivsus, kas või arvamus, et "tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel". Ta jätab paraku lahti kirjutamata, millised võiksid olla erakondade tegutsemise "teised tingimused", nii et ma võin vaid nentida, et mina selliseid ei tea: erakonnad, nagu nad tegutsevad Eestis, on just sellised erakonnad, nagu need on tegutsenud kogu selle aja, mille jooksul poliitilised erakonnad üldse maailmas on tegutsenud. On küll olnud erakondi ehk parteisid, mis on kandnud erakonna/partei nime, aga pole sellisena tegutsenud, vaid on olnud kattevarjuks diktatuurile, aga nõnda-ütelda demokraatlikus maailmas teistsuguseid erakondi ei ole, vähemalt mitte seni. Ja eks neid kohti, milles Aasmäel on üks arvamus ja mul teine, on selles loos veel, aga neist pole suuremat mõtet rääkida, parem on seda lugu ise lugeda ja mõtiskleda, kui põhjendatud tema analüüs tänasest Eestist üldse on.
Loetud: Sirp, 08.11.2013
Vaadatud: Romanovõ (PBK), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)
8.11.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse mahtus ära ka üle pika, väga pika aja peetud Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine. Suureks ja laiaks veninud vaheaja peamine põhjus on olnud senise eestvedaja äralangemine (väidetavalt abiellumise ja ilmselt siis ka uutmoodi elu sisseseadmise tõttu), nii et mingit koordineerivat laadi tegevust pole enam kuid toimunud. Nüüd aga paistab, et mõnel inimesel on sellisest olukorrast kõrini ja enamgi ning paljudes rohkem või vähem akuutselt pulbitsev soov kellegi järele, kes tegeleks nõnda-ütelda kõrgemal tasandil organiseerimisega, võib taas teoks saada. Iseenesest muidugi pole praegunegi olukord väga laita, aga nojah, et tõlkijate baas võiks laieneda, oleks nähtavasti vajalik kasutusele võtta mingisugune veebipõhine tõlkimissüsteem, sest kuigi praegune tööjärg on Mageia wikis korralikult ära kirjeldatud ja dokumenteeritud, tundub, et nii mõnelegi on siiski ületamatuks takistuseks versioonihaldussüsteemide (subversion või git) kasutamine. Ent sellise veebisüsteemi kasutusele võtmine nõuab kindlasti kedagi, kes sellega otseselt tegeleks ja ühtlasi suhtleks Mageia arendajatega, et see süsteem ikka nende loodava tarkvaraga kenasti koostoimiks. Ja eks neid probleeme ole veelgi, millest mõned ka tänasel kohtumisel pinnale kerkisid. Keda asi lähemalt huvitab, saab lugeda kas kohtumise lühikokkuvõtet või täielikku protokolli.
Et täna oli kuu esimene neljapäev, pidanuks toimuma ka Eesti Mageia sõprade kokkusaamine. Ja teadaolevalt ka toimus, ainult et mina jäin sellest seekord siin lähemalt käsitlemata jäävatel põhjustel eemale.
Loetud: [digi] november 2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
Et täna oli kuu esimene neljapäev, pidanuks toimuma ka Eesti Mageia sõprade kokkusaamine. Ja teadaolevalt ka toimus, ainult et mina jäin sellest seekord siin lähemalt käsitlemata jäävatel põhjustel eemale.
Loetud: [digi] november 2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
7.11.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse lõikus üks väljaskäik, mis muutis kogu päeva kohutavalt raamatukeskseks. Mitte et need mu päevad niisamagi oleksid raamatuvaesed, kui arvestada nii kodust raamatukogu kui ka käsiolevat raamatutõlget, aga tänane oli siiski pisut teistsugune ja suurem ja raskem :-)
Kõigepealt viis teekond mind Tallinna Tehnikaülikooli raamatukokku, mis korraldas hiljaaegu veebiviktoriini (annan siin üldise lingi, sest konkreetse viktoriini PDF, sain ma aru, ei pruugi kõigil ühtmoodi avaneda, nii et viidatud lehelt tuleks siis otsida märksõna "veebiviktoriin"), mille ma endalegi üllatuseks täitsa ära võitsin, nagu sai paari päeva eest mainitud. Vastuvõtt võitja auhinnaks olnud raamatukaupluse kinkekaardi üleandmiseks oli lausa pidulik, kohale ilmus suisa asedirektor isiklikult. Tõsi, nii tema kui ka temaga kaasas olnud isiku näol võis märgata kerget pettumist, kui selgus, et ma pole selle raamatukogu lugeja ja ei kavatse ka vähemalt mitte praegu hakata. Mille peale nad küll pead norgu ei lasknud, vaid nentisid, et eks see veebiviktoriin - mis, kui ma õigesti aru sain, olla neile esimene kord niimoodi põhimõtteliselt kõigile avatult korraldada - olegi omamoodi kummaline: teise koha omanik olevat olnud keegi läänevirumaalane, kellel samuti raamatukoguga lähem side puuduvat. Küllap neid lohutas ka see, et ma võisin neile kinnitada, et raamatukogud pole mulle kui raamatukoguhoidja lapsele sugugi võõrad ilmingud, ka mitte ülikoolide/teadusraamatukogud. TTÜ raamatukogu, muide, tundus olevat päris mõnus ja korralik nii väljast kui ka seest, mis ei ole ka ime, sest praegune hoone on ju alles nelja aasta eest valminud ja küllap võeti selle loomisel arvesse nii mõndagi seniste Eesti suurraamatukogude, näituseks Rahvusraamatukogu või Tartu ülikooli raamatukogu, ehitamisel ja ja "vormistamisel" ilmnenud, kuidas öelda, miinustest.
Sealt edasi viis mind tee teise raamatukokku, nimelt Rahvusraamatukokku, kus mind ootas ees tõeline suurteos, täpsemalt bibliograafia "Eestikeelne raamat 1918-1940". Kokku neli köidet enam kui 4000 leheküljel, kõik kõvade paksude kaantega ja tänapäeva kohta küllaltki paksude lehtedega - see pani korralikult proovile mu armetu õla kandevõime. Aga ära ma need köited tarisin ja kojugi nendega jõudsin. Loodetavasti ei lähe nendega nii, nagu kunagi läks sama perioodi käsitlenud kaasaegsete antikute-puksoodega, mille ma sõna otseses mõttes ribadeks töötasin :-) Õnneks on neis käsitletav periood mul tänaseks rohkem kõrvalhuvi, nii et vahest õnnestub neid suhteliselt uhkena ka säilitada. Aga mine tea, mine tea ...
Selle raske kandamiga varustatult jõudsin ma lõpuks ka sündmusele, mis mind esiotsa väljaskäiku ette võtma ajendaski, nimelt Laari Mardi uustrükis ilmunud raamatu "Metsavennad" esitlusele. Päris plaanipäraselt ma sinna kohale ei jõudnud, nii et kui autor ka ise midagi alguses rääkis, siis see jäi mul paraku kuulmata. Küll sai seal kuulda metsavendade vaimu üleval hoidnud laule ja no muidugi ka Vahtre Lauri pisukest, aga suurte sõnadega sõnavõttu. Kuigi rahvast oli rohkelt, nagu sellistel, poliitiliselt tegevate inimeste raamatuesitlustel tavaks, õnnestus mul lõpuks siiski ka nii kaugele jõuda, et autorilt vastselt soetatud raamatusse pookstavid kirja saada. Jõudsin õige põgusalt ka raamatut sirvida ja tundus, et see on päris korralikult täiendatud ja ümber töötatud võrreldes kahekümne aasta eest ilmunud esmatrükiga. Põhjendatult muidugi, sest selle vahepealse aja jooksul on teemat päris palju uuritud ja ka palju uut leitud - mis, tundub, on ka selles raamatus korralikult kajastatud. Ja mida ka keegi ei arvaks Laarist kui poliitikust, ajaloolase tööd tunneb ta hästi, selles pole kahtlustki. Nii et kindlasti väärt raamat sugugi mitte nii kauge ajaloo lünkade täitmiseks.
Ühtlasi sain raamatupoes viibides ka pilgu sisse heita värskele "Keskaja kirjanduse antoloogiale" ja veenduda, et mu Püha Patricku "Pihtimuse" tõlge on tõepoolest seal sees. Niisiis võib ka selle lisada oma ilmunud raamatute sekka. Mille üle on mul õige hea meel, sest too tõlge valmis juba aastat seitsmeteistkümne eest ja ega ma lootnudki (enam), et sellest midagi muud kui pisike märge kuskil Tartu ülikooli paberites saab. Nojah, oleks aega pikemalt olnud, oleks tulnud muidugi uuemaid käsitlusi ja publikatsioone üle vaadata ja läbi töötada ning võib-olla ka tõlget pisut kohendada, aga ma usun, et väga oluliselt poleks see siiski tõlget muutnud ega oleks ka andnud põhjust märkimisväärselt teistsugust sissejuhatust kirjutada (see on küll ilmsesti antoloogia koostaja kirja pandud, aga mulle tundus, et seal on omajagu kasutatud ka mu toda ammust seminaritööd, milles lisaks tõlkele sai visandatud ka Püha Patricku elukäik).
Loetud: TM Kodu ja ehitus 11/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Schalke 04 (TV6)
Ilmunud raamatud. Keskaja kirjanduse antoloogia (Püha Patricku "Pihtimus")
Kõigepealt viis teekond mind Tallinna Tehnikaülikooli raamatukokku, mis korraldas hiljaaegu veebiviktoriini (annan siin üldise lingi, sest konkreetse viktoriini PDF, sain ma aru, ei pruugi kõigil ühtmoodi avaneda, nii et viidatud lehelt tuleks siis otsida märksõna "veebiviktoriin"), mille ma endalegi üllatuseks täitsa ära võitsin, nagu sai paari päeva eest mainitud. Vastuvõtt võitja auhinnaks olnud raamatukaupluse kinkekaardi üleandmiseks oli lausa pidulik, kohale ilmus suisa asedirektor isiklikult. Tõsi, nii tema kui ka temaga kaasas olnud isiku näol võis märgata kerget pettumist, kui selgus, et ma pole selle raamatukogu lugeja ja ei kavatse ka vähemalt mitte praegu hakata. Mille peale nad küll pead norgu ei lasknud, vaid nentisid, et eks see veebiviktoriin - mis, kui ma õigesti aru sain, olla neile esimene kord niimoodi põhimõtteliselt kõigile avatult korraldada - olegi omamoodi kummaline: teise koha omanik olevat olnud keegi läänevirumaalane, kellel samuti raamatukoguga lähem side puuduvat. Küllap neid lohutas ka see, et ma võisin neile kinnitada, et raamatukogud pole mulle kui raamatukoguhoidja lapsele sugugi võõrad ilmingud, ka mitte ülikoolide/teadusraamatukogud. TTÜ raamatukogu, muide, tundus olevat päris mõnus ja korralik nii väljast kui ka seest, mis ei ole ka ime, sest praegune hoone on ju alles nelja aasta eest valminud ja küllap võeti selle loomisel arvesse nii mõndagi seniste Eesti suurraamatukogude, näituseks Rahvusraamatukogu või Tartu ülikooli raamatukogu, ehitamisel ja ja "vormistamisel" ilmnenud, kuidas öelda, miinustest.
Sealt edasi viis mind tee teise raamatukokku, nimelt Rahvusraamatukokku, kus mind ootas ees tõeline suurteos, täpsemalt bibliograafia "Eestikeelne raamat 1918-1940". Kokku neli köidet enam kui 4000 leheküljel, kõik kõvade paksude kaantega ja tänapäeva kohta küllaltki paksude lehtedega - see pani korralikult proovile mu armetu õla kandevõime. Aga ära ma need köited tarisin ja kojugi nendega jõudsin. Loodetavasti ei lähe nendega nii, nagu kunagi läks sama perioodi käsitlenud kaasaegsete antikute-puksoodega, mille ma sõna otseses mõttes ribadeks töötasin :-) Õnneks on neis käsitletav periood mul tänaseks rohkem kõrvalhuvi, nii et vahest õnnestub neid suhteliselt uhkena ka säilitada. Aga mine tea, mine tea ...
Selle raske kandamiga varustatult jõudsin ma lõpuks ka sündmusele, mis mind esiotsa väljaskäiku ette võtma ajendaski, nimelt Laari Mardi uustrükis ilmunud raamatu "Metsavennad" esitlusele. Päris plaanipäraselt ma sinna kohale ei jõudnud, nii et kui autor ka ise midagi alguses rääkis, siis see jäi mul paraku kuulmata. Küll sai seal kuulda metsavendade vaimu üleval hoidnud laule ja no muidugi ka Vahtre Lauri pisukest, aga suurte sõnadega sõnavõttu. Kuigi rahvast oli rohkelt, nagu sellistel, poliitiliselt tegevate inimeste raamatuesitlustel tavaks, õnnestus mul lõpuks siiski ka nii kaugele jõuda, et autorilt vastselt soetatud raamatusse pookstavid kirja saada. Jõudsin õige põgusalt ka raamatut sirvida ja tundus, et see on päris korralikult täiendatud ja ümber töötatud võrreldes kahekümne aasta eest ilmunud esmatrükiga. Põhjendatult muidugi, sest selle vahepealse aja jooksul on teemat päris palju uuritud ja ka palju uut leitud - mis, tundub, on ka selles raamatus korralikult kajastatud. Ja mida ka keegi ei arvaks Laarist kui poliitikust, ajaloolase tööd tunneb ta hästi, selles pole kahtlustki. Nii et kindlasti väärt raamat sugugi mitte nii kauge ajaloo lünkade täitmiseks.
Ühtlasi sain raamatupoes viibides ka pilgu sisse heita värskele "Keskaja kirjanduse antoloogiale" ja veenduda, et mu Püha Patricku "Pihtimuse" tõlge on tõepoolest seal sees. Niisiis võib ka selle lisada oma ilmunud raamatute sekka. Mille üle on mul õige hea meel, sest too tõlge valmis juba aastat seitsmeteistkümne eest ja ega ma lootnudki (enam), et sellest midagi muud kui pisike märge kuskil Tartu ülikooli paberites saab. Nojah, oleks aega pikemalt olnud, oleks tulnud muidugi uuemaid käsitlusi ja publikatsioone üle vaadata ja läbi töötada ning võib-olla ka tõlget pisut kohendada, aga ma usun, et väga oluliselt poleks see siiski tõlget muutnud ega oleks ka andnud põhjust märkimisväärselt teistsugust sissejuhatust kirjutada (see on küll ilmsesti antoloogia koostaja kirja pandud, aga mulle tundus, et seal on omajagu kasutatud ka mu toda ammust seminaritööd, milles lisaks tõlkele sai visandatud ka Püha Patricku elukäik).
Loetud: TM Kodu ja ehitus 11/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Schalke 04 (TV6)
Ilmunud raamatud. Keskaja kirjanduse antoloogia (Püha Patricku "Pihtimus")
6.11.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013; TM Kodu ja ehitus 11/2013
Vaadatud. Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester City - TsSKA (TV6)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013; TM Kodu ja ehitus 11/2013
Vaadatud. Jüri Üdi klubi (ETV2), Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester City - TsSKA (TV6)
5.11.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse üks lühemaajaline väljaskäik, millel, nagu tavaliselt kaugemale, aga siiski mitte väga kaugele viivatel teekondadel oli õige mitu eesmärki. Üks neist oli kohtumine ühe tuttavaga, mille käigus ma ootamatult avastasin ennast "eksperdi" rollist. Mis on ühelt poolt maru imelik tunne, sest ise ju nii ennast ei tunne, aga teiselt poolt on muidugi õige, et kui oled milleski väga kaua sees ja kinni olnud, siis võidki olla "ekspert" võrreldes kellegagi, kes seda mitte pole olnud. Igatahes kokkusaaamine oli mõnus ja mul oli vaid hea meel teada saada, et kogu tolle ülejäänud mula seas suutsin suust poetada midagi, mida teine inimene heaks mõtteks pidas.
Ühtlasi viis teekond mind mööda ühest hüpersupermegagigakaubanduskeskusest, millest ma astusin läbi põhusel, et selles paikneb raamatumüügipunkt, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja ära ja maha öeldud:
Lisaks enda "eksperdiks" osutumisele sadas üllatusi täna veelgi kaela, ikka selliseid meeldivaid. Nimelt osalesin mõne aja eest TTÜ raamatukogu veebiviktoriinis ja sain täna rõõmu ja jah, üllatusega teada, et olen selle täitsa ära võitnud. Autasuks raamatupoe kinkekaart, mille üle mul mõistagi oli samuti väga hää meel. Aga noh, mõistagi selgus küsimusi ja eriti vastuseid üle vaadates, et arenguruumi ikka veel on :-)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV)
Ühtlasi viis teekond mind mööda ühest hüpersupermegagigakaubanduskeskusest, millest ma astusin läbi põhusel, et selles paikneb raamatumüügipunkt, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja ära ja maha öeldud:
- I. Hargla. Süvahavva: esimene suvi
- M. Elbasaar. Slummidiplomaadid
- W. Tomingas. Vaikiv ajastu Eestis
Lisaks enda "eksperdiks" osutumisele sadas üllatusi täna veelgi kaela, ikka selliseid meeldivaid. Nimelt osalesin mõne aja eest TTÜ raamatukogu veebiviktoriinis ja sain täna rõõmu ja jah, üllatusega teada, et olen selle täitsa ära võitnud. Autasuks raamatupoe kinkekaart, mille üle mul mõistagi oli samuti väga hää meel. Aga noh, mõistagi selgus küsimusi ja eriti vastuseid üle vaadates, et arenguruumi ikka veel on :-)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV)
4.11.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse traditsiooniliselt tõi pausi külaskäik ema juurde. Mis, nagu tavaliselt, tähendas üht korralikku kõhutäit. Ja tahaks muidugi lisada, et ka peatäit, aga see poleks päris õige, sest kuigi ema pakutav peatäis, too ristsõnavihikuke, oli täiesti olemas, ei olnud seekord mahti seda seal tema juures õieti vaadatagi. Sest lisaks mulle oli teda väisama tulnud ka üks noor sugulane (onutütretütar, jah, nii on õige) ja mõistagi kulus siis aeg aina vestlemisele ja suhtlemisele ja muule sellisele seltskondlikule tegevusele. Mis oli väga tore ja mõnus.
Aga peatäiest ma ilma muidugi ei jäänud, võtsin ristsõnavihiku ette kodus ja kuigi vihik iseenesest ei sisaldanud märkimisväärselt raskeid ristsõnu ja mõistatusi, olid seal siiski sees ka järgmise aasta ristsõnade lahendamise meistrivõistluste pürgtööd, mis ei olnud kohe sugugi lihtsad ja nõudsid päris korralikku nuputamist. Nojah, kuidagi iseloomulik oli muidugi, et ühe ristsõna üks küsimus oli "India väikelinn" - ja väike oli see tõepoolest, nagu selgus, vaid 15 000 elanikuga asulake Uttar Pradeshis - Eesti mõõtude järgi ehk küllaltki suur asula juba, aga miljardilise elanikkonnaga Indias teavad sellist "linna" vist tõesti ristsõnalahendajad ainult :-)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud: Doctor Who: The Waters of Mars (BBV Entertainment), Ajavaod. Ärimehed: Joh Lorup (ETV), Doctor Who: The End of Time, 1 (BBV Entertainment), ENSV (ETV), Harry Potter und die Heiligtümer des Todes, Teil 2 (RTL)
Aga peatäiest ma ilma muidugi ei jäänud, võtsin ristsõnavihiku ette kodus ja kuigi vihik iseenesest ei sisaldanud märkimisväärselt raskeid ristsõnu ja mõistatusi, olid seal siiski sees ka järgmise aasta ristsõnade lahendamise meistrivõistluste pürgtööd, mis ei olnud kohe sugugi lihtsad ja nõudsid päris korralikku nuputamist. Nojah, kuidagi iseloomulik oli muidugi, et ühe ristsõna üks küsimus oli "India väikelinn" - ja väike oli see tõepoolest, nagu selgus, vaid 15 000 elanikuga asulake Uttar Pradeshis - Eesti mõõtude järgi ehk küllaltki suur asula juba, aga miljardilise elanikkonnaga Indias teavad sellist "linna" vist tõesti ristsõnalahendajad ainult :-)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud: Doctor Who: The Waters of Mars (BBV Entertainment), Ajavaod. Ärimehed: Joh Lorup (ETV), Doctor Who: The End of Time, 1 (BBV Entertainment), ENSV (ETV), Harry Potter und die Heiligtümer des Todes, Teil 2 (RTL)
3.11.13
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud. Eesti jalgpalli Premium liiga. Tammeka-Flora (TV6), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Indigolaps (Postimees, 02.11.2013)
Loetud: Tehnikamaailm 11/2013
Vaadatud. Eesti jalgpalli Premium liiga. Tammeka-Flora (TV6), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Indigolaps (Postimees, 02.11.2013)
2.11.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli päris tühi, õieti lausa nii tühi, et ära märkida võib vaid paari artiklit - kui ma ka ülejäänutest osa lugesin, siis pigem kursoorselt, rohkem teadmiseks, et ahah, ka sellistest asjadest kõneldakse.
Esimene huvipakkuvam lugu oli Saare Jüri sulest mõneti kummastava pealkirjaga "Venemaa fatvaa Krossi kohta?" Pealkirja põhjendas autor loos muidugi kenasti ära, aga kogu kirjutis ise oli kuidagi äärmiselt, kuidas seda öeldagi, võitlev (ikka ilmselt suveinimeste sügistigedus on selle asja nimi, nagu ma juba vist eelmisegi numbri juures täheldasin). Iseenesest on muidugi suur osa, kui mitte kõik kirjapandust õige, käigu see siis Krossi Eerik-Niilese või Venemaa või Interpoli või veel teab mille kohta. Kui välja arvata üks koht, mis äratas tõsist kahtlust - nimelt see, kus väidetakse, et "Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov."
Ma ei ole päris kindel, kuidas see asi õiguse seisukohalt välja näeb, aga kui seda nüüd pisut laiendada, siis tuleks järeldada, et Peruus või mujal kinni võetud Eesti kodanikest narkokullereid ja muid killereid ei tohiks ka nood maad kuidagi puutudagi - mis ilmsesti ei ole õige. Aga nagu öeldud, mu teadmised juriidikast on liiga piiratud, et sellele ka vastu vaielda.
Iseenesest on muidugi kummaline, et Krossi juhtum üldse nii palju tähelepanu on saanud ja et see nii paljusid nii tohutult polariseerinud on, nii et heitutakse tema eest lausa ambrasuurile või siis üritatakse hoopis lahti tulistada parem tabamistsoon. Aga eks sellel ole omad põhjused, millest osasid ma ehk isegi aimata võin. Lugu igatahes lugemist tasus, kas või seisukohtade teadasaamiseks ja -võtmiseks, rääkimata sellest, et Venemaad ja sealset (õigus)süsteemi oli selles küllaltki õiglaselt käsitletud.
Teine, vahest mulle endale kordaminevam lugu oli Lõhmuse Jaagu sulest ja kõneles Jaanimäe Elmarist, esimese tänini säilinud Eesti joonisfilmi kunstnikust ja animaatorist. Selle juures polnud põhjuseks sugugi mu sügav huvi animafilmi ega mainitud isiku vastu, vaid hoopis asjaolu, et tolle joonisfilmi, nimega "Kutsu Juku seiklusi", et üks selle valmimise juures seisnud isikuid oli otsapidi sugulane Teppori Aleksander (kellest ma mõne aja eest ajaveebis ka pisut kirjutasin). Nagu Lõhmuse lood enamasti, oli ka see väga informatiivne, isegi oma lühidusest hoolimata. Ja kuigi seda sugulast, Tepporit siis, vaid põgusalt mainiti, oli ometi hea teada nõnda-ütelda taustateavet, mis tedagi tihedalt puudutab.
Hea tahtmise korral võib veel mainida lugudena, mis ehk pisut esile tõusid, Kunnuse Mihkli "uitmõtteid" arhitektuuri teemal, mis ei kõnelnud palju arhitektuurist, vaid kõigest muust, aga kammitsetuse tõttu arhitektuurilõksu ehk mitte nii hästi, nagu võib-olla võinuks sellise kirjutaja sulest oodata, Kausi Jani mõtisklust Voltaire'i ja tolerantsuse teemal ning üht formaalselt filmilugu, mis formaalselt oli vastus eelmise numbri Sauteri Peetri kirjutisele, mis formaalselt käsitles üht uut filmi - seda sõnakest "formaalselt" esines nüüd nii palju, et peab selgituseks ütlema, et sisuldasa käib arutelu tegelikult millegi muu ümber, aga ma ei tahaks sellest pikemalt kõnelda, sest mul endal on too film nägemata ja nii on raske neist lugudest kõnelda muudmoodi kui sealt midagi kontekstiväliselt välja noppides, mis ei oleks arvatavasti väga õige (aga ma ei välista, et kui diskussioon samas vaimus edasi kulgeb, siis - täielises vastavuses mu ajaveebi nimega - võin ma selle peale isegi midagi niisugust ette võtta, sest see suund, kuhu arutelu paistab kalduvat, on iseenesest huvitav).
Loetud: Sirp, 01.11.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6), Briljantkäsi (TV3)
Tänane Sirp oli päris tühi, õieti lausa nii tühi, et ära märkida võib vaid paari artiklit - kui ma ka ülejäänutest osa lugesin, siis pigem kursoorselt, rohkem teadmiseks, et ahah, ka sellistest asjadest kõneldakse.
Esimene huvipakkuvam lugu oli Saare Jüri sulest mõneti kummastava pealkirjaga "Venemaa fatvaa Krossi kohta?" Pealkirja põhjendas autor loos muidugi kenasti ära, aga kogu kirjutis ise oli kuidagi äärmiselt, kuidas seda öeldagi, võitlev (ikka ilmselt suveinimeste sügistigedus on selle asja nimi, nagu ma juba vist eelmisegi numbri juures täheldasin). Iseenesest on muidugi suur osa, kui mitte kõik kirjapandust õige, käigu see siis Krossi Eerik-Niilese või Venemaa või Interpoli või veel teab mille kohta. Kui välja arvata üks koht, mis äratas tõsist kahtlust - nimelt see, kus väidetakse, et "Venemaa tegeleb nüüd aktiivselt ka teiste riikide kodanikega, kes ei allu mingeid niite pidi Venemaa jurisdiktsioonile ning kellega tegelemiseks puudub sellel riigil täielikult õiguslik pädevus. Vene riigi regionaalne uurimiskomitee saadab välja kutse teise riigi kodanikule, et viimane tuleks omal vabal tahtel ülekuulamisele Venemaale. See on ju absurdne soov."
Ma ei ole päris kindel, kuidas see asi õiguse seisukohalt välja näeb, aga kui seda nüüd pisut laiendada, siis tuleks järeldada, et Peruus või mujal kinni võetud Eesti kodanikest narkokullereid ja muid killereid ei tohiks ka nood maad kuidagi puutudagi - mis ilmsesti ei ole õige. Aga nagu öeldud, mu teadmised juriidikast on liiga piiratud, et sellele ka vastu vaielda.
Iseenesest on muidugi kummaline, et Krossi juhtum üldse nii palju tähelepanu on saanud ja et see nii paljusid nii tohutult polariseerinud on, nii et heitutakse tema eest lausa ambrasuurile või siis üritatakse hoopis lahti tulistada parem tabamistsoon. Aga eks sellel ole omad põhjused, millest osasid ma ehk isegi aimata võin. Lugu igatahes lugemist tasus, kas või seisukohtade teadasaamiseks ja -võtmiseks, rääkimata sellest, et Venemaad ja sealset (õigus)süsteemi oli selles küllaltki õiglaselt käsitletud.
Teine, vahest mulle endale kordaminevam lugu oli Lõhmuse Jaagu sulest ja kõneles Jaanimäe Elmarist, esimese tänini säilinud Eesti joonisfilmi kunstnikust ja animaatorist. Selle juures polnud põhjuseks sugugi mu sügav huvi animafilmi ega mainitud isiku vastu, vaid hoopis asjaolu, et tolle joonisfilmi, nimega "Kutsu Juku seiklusi", et üks selle valmimise juures seisnud isikuid oli otsapidi sugulane Teppori Aleksander (kellest ma mõne aja eest ajaveebis ka pisut kirjutasin). Nagu Lõhmuse lood enamasti, oli ka see väga informatiivne, isegi oma lühidusest hoolimata. Ja kuigi seda sugulast, Tepporit siis, vaid põgusalt mainiti, oli ometi hea teada nõnda-ütelda taustateavet, mis tedagi tihedalt puudutab.
Hea tahtmise korral võib veel mainida lugudena, mis ehk pisut esile tõusid, Kunnuse Mihkli "uitmõtteid" arhitektuuri teemal, mis ei kõnelnud palju arhitektuurist, vaid kõigest muust, aga kammitsetuse tõttu arhitektuurilõksu ehk mitte nii hästi, nagu võib-olla võinuks sellise kirjutaja sulest oodata, Kausi Jani mõtisklust Voltaire'i ja tolerantsuse teemal ning üht formaalselt filmilugu, mis formaalselt oli vastus eelmise numbri Sauteri Peetri kirjutisele, mis formaalselt käsitles üht uut filmi - seda sõnakest "formaalselt" esines nüüd nii palju, et peab selgituseks ütlema, et sisuldasa käib arutelu tegelikult millegi muu ümber, aga ma ei tahaks sellest pikemalt kõnelda, sest mul endal on too film nägemata ja nii on raske neist lugudest kõnelda muudmoodi kui sealt midagi kontekstiväliselt välja noppides, mis ei oleks arvatavasti väga õige (aga ma ei välista, et kui diskussioon samas vaimus edasi kulgeb, siis - täielises vastavuses mu ajaveebi nimega - võin ma selle peale isegi midagi niisugust ette võtta, sest see suund, kuhu arutelu paistab kalduvat, on iseenesest huvitav).
Loetud: Sirp, 01.11.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6), Briljantkäsi (TV3)
1.11.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse rebis lõhe üks väljaskäik, mis teiseks viis mind elukohajärgsesse suuremasse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil, esiteks aga päris vanalinna ühele raamatuesitlusele. Sellisele esitlusele, kuhu ma kohe tahtsin minna. Esiteks seepärast, et suhteliselt haruldasena oli mulle saadetud kutse kohale ilmuda, millele ma siis entusiastlikult ja innukalt reageerisin. Teiseks ... Nojah, ma küll eriti ei hinda põlvkondade kontseptsiooni, mu meelest sellist ilmingut üldiselt olemas ei ole, aga teatavaid kokkupuutepunkte ma ometi mitmete inimestega, kes on mu endaga enam-vähem samal ajal sündinud, olen tundnud ja tunnen siiamaani. Lihtsalt esimesed pähe tulnud nimed: Siiri Sisask ja Marilyn Manson, Triin Soomets ja Kai Meyer, Marko Mihkelson ja Monty Python, Linus Torvaldsist ja Chuck Morse'ist rääkimata ... Eks seda nimekirja saaks ka pikendada (mul on olnud suur õnn puutuda isiklikult kokku isegi inimesega, kes on sündinud muga täpselt samal päeval) ja kahtlemata leiab nondesamuste ajapiiride vahelt ka inimesi, kellega kohe üldse mitte miski ei tundu siduvat, aga midagi selles lähedases sünniajas ikkagi on, ilmselt maailm kui tervik, isegi kui üleskasvamise koht ja tingimused esmapilgul paistavad väga erinevat.
Ja täna oli siis esitlusel Põltsami-Jürjo Inna raamat, kes samuti muga peagu samavanune. Võib-olla üleüldiselt mitte nii tuntud kui eespool loetletud nimed, aga vähemalt Eesti ajaloolaste seas kindlasti teada ja tuntud ja hinnatud. Nagu ka tema raamat "Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas", mida Kuuskemaa Jüri esitlusel nimetas nii väärt teoseks, et kui autor ka midagi muud ei oleks kirjutanud ega edaspidi kirjutaks, siis ainuüksi selle järgi mäletataks teda veel ka saja aasta pärast. Eks need olid pidupuhused sõnad, aga valed nad vaevalt on, tänapäeva ajaloolased teavad üsna hästi, kuidas kivist viimnegi veepiisk välja pigistada ja teema osas seda nähtavasti ka tehtud on, niivõrd kuivõrd see üldse võimalik ehk ongi.
Esitluse pisut kummaline omapära oli see, et autor ise ei saanud seal üldse sõna. Aga teiselt poolt, kui esinenud olid juba kirjastuse esindaja ja Kuuskemaa Jüri, mõlemad eksalteeritud kiidukõnedega, mida siis veel vaja oligi. Ahjaa, sinna lisandus mõistagi see, et kogu üritus toimus Olde Hansas, see tähendab temaatiliselt väga kenasti sobivas paigas, mis, nagu aru saada võis, oli ühtlasi osaliselt raamatu sponsor, vähemalt selles mõttes, et seal oli katsetatud mitmete raamatus kirjeldatud toitudega (jah, selle lõpus on ka retseptivalimik) ja need valmis tehtud, kindlasti ka ära maitstud, ning ka raamatu tarbeks pildiliselt üles võetud. Ei puudunud üht-teist keskaegset ka esitlusele koondatud laudadelt, sealhulgas maitsev klarett ja mõningaid leivakesi maitseks ning kurke peale haukamiseks. Tipphetkeks oli aga peakoka sürpriis ehk juba kiidukõnede käigus korraks läbi käinud paabulinnu lauale toomine. Nojah, see polnud nüüd paabulind zooloogilises mõttes, vaid seda meenutav küpsetis, täidetud pasteedi ja sibulamoosiga, aga igatahes maitsev oli see küll. Kel rohkem huvi, võib vaadata Ringvaate saate videolõiku, kus kas seesama paabulind või siis tema sõsarake kenasti näha (ja stuudios viibijatele maitsta) on.
Ja kui veel lisada siia mitmed esitlusel kohatud tuttavad inimesed ja põgusad vestlused nendega, siis oli see igati kordaläinud väljaskäik. Kordaminemisele andis oma lisa seegi, et trollis loksudes omandasin ühe uue mõiste. Kuulsin juhuslikult pealt, kuidas noor, ehk kuueteistkümnene, aga pigem aasta või paar nooremgi meesisik suure rõõmuga telefonitsi kellelegi teatas, et on saanud uue e-maitse. See oli nii võõrastav kuulda, et pani kohe kõrvu kikitama, ent tükk aega jäi segadus ja jahmatus püsima. Püsis hetkeni, mil kõnes kostis sõna "nikotiin". Alles siis taipasin, et tegu on e-sigareti, kuidas seda nüüd öeldagi, sisuga. Nojah, eks ta naljakalt kõlab ikkagi, aga teisalt räägitakse ju ka pärissigarettide puhul maitsest, nii et e-maitse on täiesti loomulik. Hea teada saada.
Loetud. Tuna 3/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
Ja täna oli siis esitlusel Põltsami-Jürjo Inna raamat, kes samuti muga peagu samavanune. Võib-olla üleüldiselt mitte nii tuntud kui eespool loetletud nimed, aga vähemalt Eesti ajaloolaste seas kindlasti teada ja tuntud ja hinnatud. Nagu ka tema raamat "Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas", mida Kuuskemaa Jüri esitlusel nimetas nii väärt teoseks, et kui autor ka midagi muud ei oleks kirjutanud ega edaspidi kirjutaks, siis ainuüksi selle järgi mäletataks teda veel ka saja aasta pärast. Eks need olid pidupuhused sõnad, aga valed nad vaevalt on, tänapäeva ajaloolased teavad üsna hästi, kuidas kivist viimnegi veepiisk välja pigistada ja teema osas seda nähtavasti ka tehtud on, niivõrd kuivõrd see üldse võimalik ehk ongi.
Esitluse pisut kummaline omapära oli see, et autor ise ei saanud seal üldse sõna. Aga teiselt poolt, kui esinenud olid juba kirjastuse esindaja ja Kuuskemaa Jüri, mõlemad eksalteeritud kiidukõnedega, mida siis veel vaja oligi. Ahjaa, sinna lisandus mõistagi see, et kogu üritus toimus Olde Hansas, see tähendab temaatiliselt väga kenasti sobivas paigas, mis, nagu aru saada võis, oli ühtlasi osaliselt raamatu sponsor, vähemalt selles mõttes, et seal oli katsetatud mitmete raamatus kirjeldatud toitudega (jah, selle lõpus on ka retseptivalimik) ja need valmis tehtud, kindlasti ka ära maitstud, ning ka raamatu tarbeks pildiliselt üles võetud. Ei puudunud üht-teist keskaegset ka esitlusele koondatud laudadelt, sealhulgas maitsev klarett ja mõningaid leivakesi maitseks ning kurke peale haukamiseks. Tipphetkeks oli aga peakoka sürpriis ehk juba kiidukõnede käigus korraks läbi käinud paabulinnu lauale toomine. Nojah, see polnud nüüd paabulind zooloogilises mõttes, vaid seda meenutav küpsetis, täidetud pasteedi ja sibulamoosiga, aga igatahes maitsev oli see küll. Kel rohkem huvi, võib vaadata Ringvaate saate videolõiku, kus kas seesama paabulind või siis tema sõsarake kenasti näha (ja stuudios viibijatele maitsta) on.
Ja kui veel lisada siia mitmed esitlusel kohatud tuttavad inimesed ja põgusad vestlused nendega, siis oli see igati kordaläinud väljaskäik. Kordaminemisele andis oma lisa seegi, et trollis loksudes omandasin ühe uue mõiste. Kuulsin juhuslikult pealt, kuidas noor, ehk kuueteistkümnene, aga pigem aasta või paar nooremgi meesisik suure rõõmuga telefonitsi kellelegi teatas, et on saanud uue e-maitse. See oli nii võõrastav kuulda, et pani kohe kõrvu kikitama, ent tükk aega jäi segadus ja jahmatus püsima. Püsis hetkeni, mil kõnes kostis sõna "nikotiin". Alles siis taipasin, et tegu on e-sigareti, kuidas seda nüüd öeldagi, sisuga. Nojah, eks ta naljakalt kõlab ikkagi, aga teisalt räägitakse ju ka pärissigarettide puhul maitsest, nii et e-maitse on täiesti loomulik. Hea teada saada.
Loetud. Tuna 3/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)
Subscribe to:
Posts (Atom)