Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse ootasin pisut põnevust suhteliselt harukordse nähtuse, nimelt ministri - ja mitte lihtsalt ministri, vaid mulgi nii mõnelgi korral jutuks olnud kultuuriministri Langi Reinu - tagasiastumise kujul. Võib öelda, et seda põnevust ka tuli, aga sugugi mitte niimoodi, nagu ma olin arvanud. Olgu ära öeldud, et mul ei ole lahkunud ministriga isiklikku kokkupuutumist olnud, kui mitte arvestada üht või kaht korda suurematel üritustel, kus olen teda näinud (aga mäletamist mööda isegi mitte olnud vestlevas seltskonnas ühes temaga, rääkimata individuaalsest vestlusest). Sestap on ta mul meeles üsna sõnaosava, kuigi kergesti erutuva raadiohäälena (nojah, tänapäeval ei kuula ma raadiot praktiliselt enam üldse, kord-paar tuleb ehk aasta või kahe kohta, aga veel viieteist aasta eest võis öelda, et kuulasin ikka kord-paar kuus vähemalt), kes suutis kui mitte just mõistlikke mõtteid väljendada, siis vähemalt osavalt sõnu ritta seada.

Tänane "poliitiline avaldus" oli selles mõttes igatepidi pettumus: ei olnud selles märkimisväärset sõnaekvilibristikat, ei olnud ka märkimisväärseid eredaid mõtteid. Küllap ma olen ka ise omajagu muutunud tolle ammuse ajaga võrreldes, aga tänases esinemises torkas lausa silma selline, kuidas öelda, lahmimine niisuguste tõdemustega, mis ehk lähevad hästi peale, aga on tegelikult üsna põhjendamata, sellised klišeed, millega võita endale poolehoidjaid vaid rumalamate seas, samasugune "suhtekorraldus", mida ta ise hukka mõistis. Aga et mitte jääda üldsõnaliseks, siis veidi ka sellest, mis silma torkas.

Paar otsesemat eksimust on juba mujal ära õiendatud: ajalehe "Kansan Uutiset" väljaandjate aps ERR-is avaldatud tekstile lisatud märkuses ja Kressa Kaarli juhtumi vildakas kajastamine Delfi loos. Aga eks ta selle kohta ütles ka ise, et "tegijatel juhtub", nii et neist pole mõtet kinni hakata. Mind masendasid pigem teised, võiks öelda, et põhimõttelisemad asjad, mis mu meelest näitavad kas väheseid teadmisi või, nagu mainitud, soovi populistlikult ehk laiematele hulkadele meeldivalt ja peale minevalt "ära panna" - või ka mõlemat korraga.

Esimene sellise asi puudutas ametiühinguid, mis Langi arvates "ajalooliselt on [...] olnud ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jäävad sotsialistlikke vaateid esindavate erakondade ja poliitikute toetajaks". Võib muidugi aru saada, et sotside üldise ründamise plaanis võib nii ka sobida väljenduda, aga "ajalooliselt" see õige ei ole. Ametiühingud tekkisid juba mõnda aega enne seda, kui tekkis sotsialistlik õpetus, ja kuigi neil on edaspidises ajaloos olnud tihedaid seoseid ning väga paljud ametiühingud ongi vähem või rohkem vasakpoolsed, siis võrdusmärki nende vahele kuidagi asetada ei saa. Kas või juba seepärast, et nende põhifunktsioonid on täiesti erinevad: ametiühingud on loomu poolest teatava asutuse või piirkonna või teatava eluala inimeste õiguste eest võitlevad organisatsioonid, millel poliitiline väljund võib olla, aga võib ka mitte olla; sotsialism on poliitiline mõttevool, mis sellisena juba loomu poolest tegeleb ühiskonna kui tervikuga ning võib seepärast kergesti sattuda ametiühingutega vastuollu (nagu on ka korduvalt juhtunud - tasub kas või meenutada samuse Langi jutuski pidevalt läbi jooksnud Nõukogude riigi algusaegu, mil üks võtmeküsimusi oli ametiühingute allutamine enamlaste (edaspidi riigi)võimule, sest paljud ametiühingud, eriti toona väga mõjuvõimas ja ükspuha millisele võimule hädavajalik raudteelaste ametiühing, ei suhtunud sotsialistidesse üldse, eriti aga enamlastesse kuigi hästi). Ja mõistagi ei saa ka ära unustada tervet rida katoliiklikke ja muid ametiühinguid, mille suhe sotsialismi on vähem või rohkem vaenulik.

See on muidugi õige, et Eesti, nagu üldse Ida-Euroopa ametiühingud on teatavas mõttes Nõukogude aja pärand ja sestap on kerge arvata, et need on "ajalooliselt olnud ja jäävad" sotsialistide kantsiks, aga tegelikkus on pigem vastupidine: nagu suurte pöörete ajal sageli, lendab pendel laia kaarega teise serva ning nõukogudejärgsed ametiühingud on valdavalt olnud pigem üsna parempoolsed (see sõltub muidugi konkreetsetest oludest ja muust sellisest, aga üldistusena mu meelest iseloomustab see neid täpsemalt kui ministri arvamus). Enam-vähem sama võib öelda ka Ida-Euroopa sotsialistide kohta: ehkki osa neist on otseselt kommunistide järeltulijad, olles vaid partei nime vahetanud, võib enamikku lugeda pigem paremale või vähemalt tsentrisse kalduvaks kui tõsisteks vasakpoolseteks (vähemalt klassikalises mõttes - tänapäeva poliitilisel maastikul ei ole see parem- ja vasakpoolsuseks jagamine tihtipeale enam kuigi produktiivne).

Järgmine, aga eelmisega seotud oli loomeliitude võrdsustamine ametiühingutega ja seeläbi ka neile sotsialistide käsilaste sildi külgekleepimine. Jällegi ei saa öelda, et see päris vale oleks: tõepoolest, loomeliitudel on tugevaid ühisjooni ametiühingutega, aga valdavalt loetakse neid siiski kogu maailmas pisut teistsugusteks organisatsioonideks: ametiühingute kõrval eristatakse enamasti ühelt poolt kutseliite (professional associations) ja teiselt poolt loomeliite (enamasti nimetatakse neid gildideks, mõnel pool ka (kirjanike, näitlejate, kunstnike jne) liitudeks), mis küll sisuliselt võivad sarnast tööd teha, see tähendab kaitsta oma liikmete õigusi ja võidelda nende töötingimuste parandamise eest, on aga harva juriidiliselt võrdsustatud, kas või juba seepärast, et ka veel tänases maailmas erineb näituseks treialite ja näitlejate töö nii palju, et isegi nende esindamine nõuab omajagu erinevaid võtteid. Samuti on loomeliidud traditsiooniliselt olnud üpris apoliitilised (välja arvatud muidugi erandlikud ajad ja üldse erandlikud juhud), samal ajal kui ametiühingud on väga sageli poliitikaga seotud, olgu otseselt või ka kaudsemalt, oma tegevuse läbi - ja reaktsioongi neile on üsna mõistetavalt tõsisem: kui näituseks näitlejate streiki võib vastaspool ehk üsna kaua välja kannatada, siis leivatehaste või sadamate streiki naljalt mitte (üks näide selle kohta, et füüsis on palju tülikam kui vaim).

Pisut kummastav oli lugeda ka arusaama, et tänapäeval ei aitavat isegi ajalehes õienduse trükkimisest, et valet kummutada, millest võis välja lugeda, et vanasti oli teisiti. Võib-olla oligi, aga ometi tuli mulle kohe meelde "Sada vakka tangusoola", mis on pärit kohe väga ammusest ajast ja kus õieti midagi valet polnudki, küll aga valesti väljalugemine ja sellest tulenev teadagi mis. Selles võib ministril muidugi õigus olla, et tänapäeva inimesed on pealiskaudsed ja kui loevad presidendi leheküljelt, et kultuuriminister on midagi öelnud, siis ei hakka ümberlükkamist enam otsimagi - aga mitte kõik ei ole nii pealiskaudsed ja sellised valed tulevad sama kiiresti välja, kui nad on käibele lastud. Mis ei tähenda, et nad ei võiks uuele ringile minna, aga tulemus on ikka üks: kes neid uskuda tahab, see usub ja uskus neid igasugustest ümberlükkamistest hoolimata, ja kes vähegi huvi tunneb, leiab tänapäeval pigem varasemast palju kiiremini ka selle tõe kätte.Nii et lauset "Täna ei piisa enam sellest, et väljaanne, kes eksib faktide vastu, oma vead aumehe kombel omaenda väljaandes ära õiendab. Valed paljunevad täna momentaalselt ja jõuavad ka nendeni, kes konkreetset vale allikat ennast üldsegi ei loe, vaata ega kuula" võiks sama hästi pikendada lisandusega "- nagu jõuab ka tõde".

Veel üks mu meelest imelik väide oli ajakirjanduse ja suhtekorralduse vastandamine ning viimase tõsine taunimine, esimese aga lausa ülistamine, et mitte öelda kuldaja taganutmine. On muidugi selge, et suhtekorraldusel ja ajakirjandusel on erinevusi, aga vastandada neid mu meelest siiski kuidagi ei saa. Mõlema üks peamisi ja arvatavasti olulisimaid tunnusjooni on avalikkuse teavitamine ja samust avalikkust vähem või rohkem puudutavate asjade selgitamine. Muidugi, suhtekorraldus teeb seda reeglina "tellija materjalist" ehk teisisõnu laulab eelkõige selle laulu, kes maksab, ning ajakirjandus ideaalis peaks sama tegema tasakaalustatult, üht konkreetset poolt eelistamata, aga viimase juures on nii palju aga'sid, et see erinevus sageli vaob suisa päris päraplaanile.

Ma ei saa päris välistada, et tänapäeval on ka olemas niisuguseid "objektiivseid" ajakirjandusväljaandeid, millised paistavad peegelduvat Langi vaimusilmas ja -ilmas, aga peast ma küll ühtegi niisugust öelda ei oska. On olemas päris erapoolikuid väljaandeid, olgu nad siis usuliselt kallutatud või poliitiliselt või korporatiivselt; on olemas ka selliseid, mille kallutatus pole nii selge, aga mis ometi eelistavad kas tervikuna või teatavates osades mingit väga kindlat suunda (kas või seesama Sirp, mis, jah, lahkuv minister ise ütles, ei ole üldse lahkumise põhjus, milles näiteks muusikalehekülgedel kõneldakse peaaegu eranditult klassikalisest muusikast, otsekui poleks seda kergemat poolt olemaski (ja rõhutan, et "peaaegu", vahetevahel siiski leidub ka erandlikke lugusid), või näiteks paljude meediakanalite teadusrubriigid, kuhu reeglina ei lasta ligi neid, kes Egiptuse püramiide tulnukate kosmoselaevadeks peavad).

Kõik need vähemalt minu seisukohalt suhteliselt imelikud ja vähe põhjendatud seisukohad tekitasid omajagu kurbust - võib-olla tõesti rikub poliitika inimesi, nagu öeldakse, ja kunagisest vähem või rohkem säravast oraatorist on saanud tuhmilt ja värvitult poolalusetuid, vildakaid käibetõdesid pilduv inimene. Aga et lõpetada siiski optimistlikumas toonis: ehkki minister lõpetas oma kõne lootusega, et ta parlamendisaadikuna saab rohkem oma häält kuuldavaks teha, on vahest ministriperiood talle piisavalt mõju avaldanud, et ta võtab kinni hoopis teisest kohast oma sõnavõtus ning asub nende sadade Eesti inimeste sekka, kes, treial Ivanonist ajendatult või muul põhjusel, peavad oma suu kinni ega anna ei anonüümsetele ega oma nime all esinevatele kommentaatoritele põhjust nende enda vähest mõtteerksust või suisa võssapanemist otsustavalt hukka mõista.


Loetud: Tehnikamaailm 12/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ajasõlm (TV3)