Teisibased mõtted

Tänase päeva peamine eristaja teistest oli üks väljaskäik eesmärgiga korraga osaleda uue õigekeelsussõnaraamatu esitlusel kui ka seesamune sõnaraamat endale hankida (või õigemini, lihtsalt kätte saada, kuivõrd see oli mul nagunii ette tellitud). Käik sisaldas hulk uut ja huvitavat mu jaoks: esiteks polnud ma Eesti keele instituudi majas enam oma veerand sajandit käinud (viimati EHIs õppimise ajal, kui mõnedki loengud just seal toimusid - toona oli see asutus veel küll Keele ja kirjanduse instituudi nime all), aga ega seal palju ei tundunudki muutunud olevat, maja oli ikka sama koha peal, trepidki olid samasugused ja ruumid ka, küllap vahepeal remonti saanud, aga ei mäletamist mööda palju teistsugused. Teine pisut üllatav tõdemus oli teada saada, et Roosikrantsi tänavalt saab endiselt Vabaduse platsile ka maa alt: mul oli miskipärast olnud tunne, et pärast toda suurt remonti, mil platsile praegune välimus ja sisu anti, kadus ka too kuulus tunnel, aga nagu selgus, oli see ääretult ekslik tunne. Nojah, tunneli ustel oli küll teade, et see pole enam ööpäevaringselt kasutatav, aga võib-olla see ongi hea, ei pea pimedal ajal kerra tõmbunud kodutute vahel teed kobama (see on nüüd mälestuspilt ajast, mil tunnelid olid valgustatud parimal juhul mõne seasilmakesega ja kogu aeg avatud, millisel mälupildil tänapäeval mõistagi naljalt rohkem kohta polegi kui vaid mälestustes).

Esitlusele oli kogunenud päris palju inimesi, sealhulgas ka mitme ajakirjanduskanali esindajaid oma kaamerate ja muu sellisega (kindlasti ETV ja Delfi, küllap veel nii mõnedki, keda ma lihtsalt ära ei tundnud). Ja igasugu pidulikkust, kaasa arvatud esitlusejärgne vastuvõtt lookas lauaga, jagus mõistagi samuti. Kui neist pidukõnedest midagi välja noppida oli peale ilusate ja südantsoojendavate sõnade, siis ehk esiteks seda, et tuleb järgmine ÕS 2018. aastal, mis on ühtaegu Eesti Vabariigi ja õigekeelsussõnaraamatu ümmarguse juubeli aasta, teiseks seda, et koostajad vabandasid juba ette oma suure koormuse pärast ja vaid lootsid, et sõnaraamat on tulnud täpselt nii hea, kui see oli kavandatud ja soovitud, ja kolmandaks seda, et pidukõnede aeg oli täna, edasi tuleb aga leppida peamiselt sellega, et tegevusse asuvad kõiksugu kriitikud. Kelle seas on nii neid, kes keele vähegi normimisele üldse täieliselt vastu seisavad, kui ka neid, kes on äärmiselt rahulolematud ühe või teise normitud asjaga.

Neid viimaseid on muidugi alati - ja pole üldse tähtis, et ÕS vaid sedastab selle, mida Emakeele Seltsi keeletoimkond (mis nii palju kui seda üldse on või olla saab, on Eesti "keeleparlament" ja "keelevalitsus" üheskoos) on juba aastate eest otsustanud ja heaks pidanud, ikka tuleb järjekordne turmtuli, kui keegi jälle tunneb, et midagi äraütlemata kallist ja südamelähedast on "ära võetud". Nagu pole tähtis seegi, et ÕSi koostajad ja muudki keelekorraldusega tegelejad järjepanu kordavad, et mis tahes muutusega ei võeta midagi ära, vaid pigem pannakse juurde - lähtudes põhimõttest, et isegi uue normi olemasolul ei ole vana normi kasutamine kuidagi vale ega ekslik.

Ma tegelikult usun, et niisugused vastuseisud tulevikus kahanevad, eriti kui õigekeelsussõnaraamat kolib esijoones veebi, kus seda ka jooksvalt muutma hakatakse, ning paberväljaandeid üllitatakse suhteliselt regulaarse ajavahemiku tagant (kui muidugi pisut kaugemas tulevikus nende järele üldse vajadust tuntakse - praegu veel, paistab, tuntakse, sest nagu pidukõnedes öeldi, olevat juba ainuüksi ettetellijaid olnud üle 2000, mis on tänapäeva Eestis mitteilukirjandusliku raamatu kohta ikka väga võimas saavutus). Sest mulle tundub, et suuresti on kõikvõimaliku tõrksuse taga järjekordne kurb "Nõukogude pärand", täpsemalt asjaolu, et toona üritati kangesti keelt jäikadesse normidesse suruda, eelistatult üks kord ja igavesti. Nii ilmusid ka õigekeelsussõnaraamatud väga pika ajavahemiku järel (1937. aastal valminule tuli järg alles 1960. aastal, sellele omakorda alles 1976. aastal ja sellele omakorda alles 1999. aastal - pärast seda on aga ilmumisgraafik tihenenud: järgmine 2006. aastal ja viimane siis nüüd, 2013. aastal). Nii tekkisidki sõna otseses mõttes põlvkonnad, kellele juurutati üks kindel ja eksimatu keelekäsitus sisse ja kes mõistagi seetõttu olid ja on äärmiselt rahulolematud, kui midagi juurdunud arusaamadest vähegi erineb.

Eks ma heitsin ka sõnaraamatusse endasse pilgu sisse ja kuigi ma püüdsin teha enda lemmiktrikki, avada raamatu suvalisest kohast ja leida sealt viga, siis selle raamatuga see ei õnnestunud.  Ma ei ole kindel, kas see on raamat, mille ma ka läbi loen, võimalik, et ta jääbki vaid praktiliseks kasutamiseks nagu paljud teisedki sõnaraamatud, nii et ma pole kindel, kas minult selle kohta mingit arvustuselaadset asja kunagi tuleb. Üks asi torkas küll silma, nimelt see, et taas on muudetud muuttüüpide süsteemi. Ma ei ole päris kindel, aga ma usun, et isegi juba minu eluajal on seda süsteemi oma neli-viis korda muudetud, rääkimata sellest, et see on eri kohtades seniajani mõnevõrra erinev (näiteks "Eesti keele käsiraamatus" on, küll nähtavasti põhjendatult, omajagu teistsugune süsteem). Iseenesest pole see muidugi oluline, sest muuttüüpe ja -kondi ei lähe ju tegelikult "tavalisel" inimesel üldse vaja rohkem kui ehk kahtluse korral toe leidmiseks, et seda või teist sõna käänatakse või pööratakse just nii. Aga päris põnev oleks lugeda uurimust, kuidas muuttüüpideks jagamine on ajas muutunud ja milliste põhjendustega. Praegune süsteem tundub olevat selline inkrementaalne: hulk varem eraldi olnud tüüpe on koondatud ühe tüübi erivormideks. Vähemalt selline oli esmamulje ja pähe vopsanud seletus muuttüüpide arvu vähenemisele.


Loetud: Imeline Ajalugu 12/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), jalgpalliklubide MM: Guangzhou Evergrande - Müncheni Bayern (Eurosport2):, Barbar Conan (TV3)