Väga tillukese tööpanusega tööpäev, mille süüdlane on õnneks seekord täiesti olemas (ja see pole mõistagi mina ise!). Päeva alustuseks väisasin kodulähedast poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil, mis oli ühtlasi siis esimene kord euroajal üldse midagi ostmas käia. Kena talveilmaga uljalt ülepeakõrguste vallide vahel edasi liikudes jõudsin viperusteta poodi kohale ning avastasin veidi hiljem kassa juurde jõudes, et vahepeal on toimunud räige hinnalangus: kui veel kümmekonna päeva eest taheti mu käest kaupluses saada nii ligi 800 rahaühikut, siis täna enam-vähem samas koguses enam-vähem samade kaupade eest pelgalt 50! Veidi vähem kui 90 aasta eest käis Saksamaal vastupidine protsess, kus raha olevat odavnenud niivõrd, et kui kodus käru raha täis laadisid ja teise tänava otsa leiba ostma kiirustasid, siis kohale jõudes sai selle kärutäie raha eest veel vaevalt pool pätsi kätte... väidetavalt oli toona suuresti just sellest alanud protsesside lõpptulemuseks rahvussotsialistide võimuletulek ja muud koledused. Kui nüüd Eestis niimoodi hoopis vastupidi käib, huvitav, mis on tulemus... :-)
Aga see kaupluse väisamine oli pisike ajaraisk võrreldes sellega, mis veel ees seisis. Nimelt sooritas õhtupoole täies relvis maabumise kurikuulsasse D-terminali (kusjuures, kiitus laevakompaniile, mis iganes ka selle nimi poleks, et äsjaste laevahilinemiste järel suutsid nad nüüd niimoodi kohal olla, et ametliku saabumise ajal juba esimesed kiirustajad liikurtrepist taksode suunas alla hakkasid tormama) üks sugulane (täpsemalt, kui ma nüüd midagi segi ei aja, emaemavennapojatütar), keda ma polnud nii ligikaudu kolmkümmend (loe: 30) aastat ehk sellest saati, kui ma beebi- ja veidi vanema põlve küla Põikva kruusateede tolmu kunagi jalgrattaga rallimisest säärtele ja muudele kehaosadele tekkinud vermetest ettevaatlikult ja veidi nägu krimpsutades minema pühkisin, üldse näinud, kui jätta välja kümmekonna aasta tagune põgus silmamine tolle minu emaemavenna ja tema isaisa matusel. Mis muidugi tähendas, et oli vaja ära rääkida kõik selle kolmekümne aasta jutud. Äärmiselt tugevasti ennast vaos hoides ja piirdudes vaid kõige olulisemaga õnnestus kogu see mõtete ja mõttetuste vahetus siiski ära mahutada umbkaudu seitsme tunni sisse. Ma ei tea täpselt, mida tema edasi tegi (tõenäoliselt leidis, et pehme koti peale kobimine ja laskmine Une-Mattil silmadele liivaterakesi piserdada on sellisel kellaajal kõige ontlikum, et mitte öelda mõistlikum tegevus), aga mina avastasin igatahes, et pooletunnine jalutuskäik koju koos arvukate spagaadihakatiste ja muude gravitatsiooniliste ihulis-füüsiliste harjutustega on nii kehale kui ka vaimule tõeliselt virgastav ja ergastav.
Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment