Enam-vähem tavaline tööpäev, kuigi üsna lühike, sest viimasest otsast lõikas tubli jupi ära väsimus, mis sundis enneolematult vara, juba kuskil 22 paiku, võtma sisse rõhtsa asendi ja jätma ennast liivapuisturite hoolde. Esimesest otsast võttis haukas aga isuka ampsu, kuidas seda öeldagi, edevuse ja kohusetunde segu, mis väljendus leplikus soostumises minna raadiosse kõnelema oma üsna äsja ilmunud tõlkeraamatust "Jumala sõda". Täpsemalt oli siis tegemist Kuku raadioga (mis minu üllatuseks oli Narva maantee äärest ära kolinud Ülemiste külje alla) ja saatega "Nädala raamat", mille olemasolust ma juba pikaajalise peaaegu täieliku raadiovälisuse tõttu ei teadnudki, aga mille eksisteerimise ma nüüd vähemasti rasvapliiatsiga kõrva taha üles tähendasin, et ehk mõnikord kas või internetist järelkuulata, millest on seal kõneldud. Kahe kopsaka ja kanget kohvi sisaldava kruusi taganttõukamisel läks saadete lindistamine üsna sujuvalt, kahju ainult, et need nii lühikesed on - kuigi suurejooneliselt lubatakse niigi paksu raamatut raadiokuulajale lahti seletada, kardan ma, et ega väga palju selgemaks või mõistetavamaks, miks just seda raamatut tasub lugeda, nüüd asi küll ei saanud... Aga noh, eks hind ja maht ja võib-olla ka trükiarv seavad nagunii selle raamatu lugejatele arvule piiri ette...
Kukus käimise ajal täheldasin ka kaht muud asja. Esiteks seda, et kodulähedane taksopeatus oli taksodest täiesti tühjaks jäänud, nii et pidin lausa tellima - mis muidu laupäeva keskhommiku või lõuna kohta on üsna haruldane, vähemalt mu nappide kogemuste põhjal. Teine täheldus oli see, et eurod tekitavad ikka veel raskusi - nii pangaautomaadist väljavõtmise juures (kuigi kodulähedases automaadis olid kenasti ka olemas viieeurosed, mille automaatidesse surumise võimalikkuse üle mu meelest väga suur diskussioon käis) kohatud alkašid kui ka taksojuhid nii teel Kukusse kui ka sealt tagasi nägid tublisti vaeva, et sente ja eurosid nagu kord ja kohus kokku arvestada. See tuletas kuidagi meelde ammust nõukogude aega, mil ka kopikas oli küllaltki suur raha ja nende lugemine käis lausa alateadliku ahvikiirusega. Vahepealsed paarkümmend aastat aga pigem õpetasid, et ainuke münt on 50-sendine ja et lugeda tuleb vaid paberraha, mis oma suuruse tõttu on mõistagi oluliselt lihtsam... Küllap see üleminek uuesti metallrahale lähebki lihtsamalt neil, kel veel ammusest ajast kopkate lugemise kogemus olemas...
Loetud: [digi] 69, jaanuar 2011
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)
No comments:
Post a Comment