3.3.11

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi taas isikliku kultuurikilomeetri läbimisega elik kandekeskusest paari raamatupakikese äratoomisega. Ilm oli erakordselt vastik: ere päike, mida isegi prillid ei suutnud palju leevendada, juba mõningane vastik löga maas, temperatuur neetult kõrge - küll olid tsikuraadid kõnniteedelt juba kadunud ja asendunud mõnusate kõrgete valevate vallide vahelise kaevikurajaga, millest hõngus siiski veel külma, mis andis veidigi turvalisemat tunnet. Aga see selleks, igatahes kandekeskusse ma jõudsin ja tagasi ka ning olgu siin siis ära öeldud pakikeste sisu:



Täna võis lugeda, et järgmisel nädalal algab siis lõpuks see kauaoodatud raketikilbi praktiline rajamine Euroopas, kui vastav radaritest pungil laevuke Vahemerre seilab. Püüdurrakettide päralejõudmiseni on muidugi veel aastaid aega, aga hea teada, et vähemalt algus on tehtud. Huvitav saab olema jälgida, kuidas sellele reageerib Venemaa: ehkki neil endal head ja korralikku ja tänapäevast raketitõrjesüsteemi ei ole (noh, Moskva ilmselt suudetakse praeguste ressurssidega ära kaitsta, aga sellega ka asi enam-vähem piirdub), on nad väga kirgliselt taodelnud ühistegevust NATO/USAga, ilmselge sihiga leida ka endale kindlam raketikilp (no ja muidugi ka vähemalt enda silmis prestiiži tõsta). Seni on, nii nagu ma aru olen saanud, peamiseks praktiliseks takistuseks (jättes poliitilised takistused kõrvale) see, et Venemaa ja NATO/USA süsteemid ei ole kas üldse ühildatavad või on see väga raskesti teostatav. Aga ei saa muidugi välistada, et see muutub, sest juba õige mitu aastat on NATO-ohtu ja muud sellist Venemaal kasutatud veel ainult retoorilise võttena, mille sisusse ei usu enam õieti keegi, kõik mõistavad, et see on vaid "diplomaatia" osa ja et vähegi hea võimaluse korral tehtaks NATOga koostööd nii mis mühiseb (nagu õieti mitmeski vallas juba tehakse).


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi

No comments:

Post a Comment