Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Esmalt tegin Mandriva korda, mis seisnes ühe stringi pisikeses muutmises, seejärel asusin KDE kallale. Tänane toodang oli formaalselt kohutavalt suur, ma usun, et ligemale 5000 stringi, aga suuremalt jaolt on see statistika huvides :-) Nii oma 4000 stringi sellest moodustasid KStarsi linnade, observatooriumide ja muude asukohtade nimed, mis olid muutunud "kahtlaseks", sest otsustati lisada kõigile nimedele kommentaariks ka riik/osariik. Eestinduse seisukohalt tähendas see seda, et paar linna USA-s on nüüd Paris, mitte enam Pariis jms, aga peamiselt kujutas see vaid tuima klõpsamist nupule "Heakskiidetud", et kahtlane staatus eemaldada.

Nojah, aga teisest küljest oleks see töö tulnud kunagi nagunii ära teha, nii et kui see ka statistikas kena tulemuse annab, siis on ju kahekordne kasu :-) Samuti tegin ära peagi uut versiooni üllitava Konversationi tõlke ning ka KPlato tõlke (ehkki KOffice'i ilmumiseni on veel aega, aga nii KPlatos kui ka teistes rakendustes on veel mõningaid raskemaid asju sees, mis nõuavad mõtlemist ja uurimist, sestap oli mõttekas ära teha asjad, mis seda ei nõua). Pluss veel hulk tõlkefaile, kus oli vähe teha, mõned üksikud muudetud/uued stringid. Valdavalt on nüüd alles niisiis sellised veidi mahukamate uuendustega asjad, nii et tänasega võrreldavat "edu" enam naljalt ei saavuta...

Üks Facebookis välgatanud lausung pani päeval veidi jälle mõtisklema selle viimastel päevadel nii palju kõneainet andnud raketitõrjesüsteemi, õieti küll selle üle, mida otsus loobuda selle komponentide paigutamisest Ida-Euroopasse näitab. Mu meelest on üsna selge, et siin ei ole tegemist mingi kokkuleppega Venemaaga, veel vähem kellegi teisega - seda näitab n-ö põhipuudutatute, ühelt poolt Poola ja Tšehhi, teiselt poolt Iraani ja Venemaa reaktsioon. Esimeste negatiivne reaktsioon oli igati ennustatav, teiste reaktsioon aga näitas ilmselget peataolekut, millest Venemaa vahest on, võib-olla sunnitultki, toibuma hakanud ja üritanud USA-le mõningate kobamisi astutud Iraani-vastaste sammukestega heameelt teha, et ootamatu olukorraga kohaneda, Iraan aga seniajani vähemalt avalikult vaiki.

Küll aga näitab see otsus üldjoontes enamasti ohtlikuks osutuvat tendentsi USA uues administratsioonis (ja eelkõige presidendis endas), kes ilmselgelt ei soovi, ei taha või ei suuda tegelda sõjaliste probleemidega. Raketitõrjesüsteem on ju algusest peale sõjaväelastele vastumeelt olnud ja paar korda on nad suutnud seda edukalt torpedeerida, aga ikka on see poliitilise tasandi kaudu tagasi tulnud. Obama administratsioon aga paistab olevat jätnud sõjalised küsimused pea puhtalt sõjaväelaste otsustada. Mitte et see täiesti vale oleks - liigne poliitiline kontroll on samuti kahjulik -, aga Afganistani näide ja nüüd see otsus ei tõota just head. Mõlemal juhul on sõjaväelaste survel langetatud otsuseid, mis sõjaliselt on kenasti põhjendatud, aga paraku ei ole sellega kaasnenud poliitilist tahet sõjalistele lahendustele pinda ette valmistada, neid teostamise ajal toetada ja lõppemise järel otsustavalt poliitilisel tasandil edasi arendada.

Sõjaväelased võivad ju Afganistanis "platsi puhtaks lüüa", mida nad ka edukalt teevad, aga kui sellele ei järgne (ja üldiselt peaks juba eelnevalt olema ette valmistatud) poliitilist "pealetungi", mis aitab luua tõhusalt toimivad ühiskondlikud ja majanduslikud struktuurid, mis välistaksid sõjaliselt purustatud vastase taastugevnemise, siis ei ole midagi parata - samune vastane tõstab taas pead. Just see kipub praegu puudu jääma ja sestap ka need appihüüded sõjaväelastelt "andke rohkem mehi" - aga sellest sajapealiseks kasvavast lohest saab tõhusalt jagu vaid kombineeritult, ainuüksi korduvast sõjalisest purustamisest lihtsalt ei piisa. See tuletab lähiajaloost kangesti meelde Clintoni algusaega ja Somaaliat, kus samuti USA juhtimisel viidi läbi väga edukas sõjaline operatsioon, millele aga järgnes poliitiline mökutamine nii ÜRO kui ka USA tasandil - ja Somaalia on tänaseks päevaks seal, kus ta on...

Samad lood on raketitõrjesüsteemiga. Jah, on päris usutav, et Iraani tõkestamine on märksa tõhusam olemasolevate ja läbi proovitud relvadega ning palju lähemal Iraanile kui Kesk-Euroopas. Kuid radari ja tõrjerakettide paigutamine Poolasse ja Tšehhi oli algusest peale ka poliitiline samm, mille siht oli demonstreerida USA sügavat huvi piirkonna vastu. Ehkki ka uus plaan näeb sama ette, küll ligi kümme aastat hiljem, oli praegune poliitiline signaal päris negatiivne. Ja tasub tõsiselt kahelda, kas Obama administratsioonil jagub rammu ja tahtmistki võtta ette midagi, mis seda suurt huvi laseksid edasi näidata. Nojah, Obama ja sellele järgnenud Rasmusseni avaldus olid muidugi suurel määral mõeldud ka Venemaa tasalülitamiseks, aga mulle tundub siiski, et Ida-Euroopas soovitakse pigem USA tugevat ja jõulist kohalolekut kui Venemaa mittekohalolekut. Mis on ka mõistetav: kaugelt kohale tulla on raskem kui lähedalt ja Venemaa on nii või teisiti lähedal ning isegi kui USA/NATO praeguse poliitilise ofensiiviga suudetakse Venemaa läänesuunaline aktiivsus tasalülitada, ei saa ju keegi välistada, et see mingil hetkel taas ei tärka. Ja kui nii peaks juhtuma, siis on Venemaa endiselt siinsamas kõrval ning talle oleks hädasti vaja vastukaalu, milleks tänases maailmas ja ka nähtavas tulevikus saab olla eelkõige just USA.

Loetud: Tuna 1/2008
Vaadatud: Välisilm (ETV), Flash Gordon (TV6), Kaks ja pool meest (Kanal2)