Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)
Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.
Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:
Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista
Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.
Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.
Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).
Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:
On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.
Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.
Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)
Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).
Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.
Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).
Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.
Loetud: Sirp, 20.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)
No comments:
Post a Comment