Pooleldi tavaline tööpäev. Hommik algas mõtlema paneva lugemisega lugupeetava Sirkeli Mati sulest. Tema artikkel Päevalehes on selline, mida siin ei ole õieti võimalustki ümber jutustada või mille kohta mõtteid avaldada - see väärib kindlasti ise läbilugemist ja mõtisklemist selles tõstatatud teema(de) üle. Igatahes kõik minu käed kirjutavad küll sellele artiklile igas mõttes alla.
Põhjus, miks tööpäev selliseks poolikuvõitu jäi, seisnes aga ema peatses sünnipäevas, mida ta otsustas alustuseks tähistada pisikeses ringis, milles lisaks temale endale osalesid ta poiss-sõber ja mina. Tähistamise kohaks oli Löwenruh restoran (ma kardan, et selle kohavaliku kutsusin ma ise välja, kui ma mõni aeg tagasi ühe ema külaskäigu ajal seda mainisin ja nentisin, et tundub huvitav koht olevat...) Päris mõnus koht paistis olevat ning toiduportsud olid korralikud, toit ise hea ja hinnad selle juures täiesti mõistlikud. Mingi vist aseri või selle kandi spetsiifika on seal ka ja vahest selles tingituna oli ka teenindav neiu mitte-eestlane, aga see pigem oli pluss.
(Muide, see neiu oli üks neist, keda ma olen viimasel paaril-kolmel aastal üha rohkem kohanud: ta rääkis üsna kanget, aga grammatiliselt veatut eesti keelt. Ilmselgelt kas keelekursuste või siis kooli mõju, ilma nähtavasti eriti eestikeelses keskkonnas viibimiseta - sest eestikeelses keskkonnas võetaks paratamatult üle ka kõik need lihtsustused ja ülejalapanekud, mida eestlased ise oma keelt kõneldes aiva teevad, kuid õpetajad (keele)koolis taovad ju ikka raudkindlalt seda rasket ja keerulist grammatikat õppuritele pähe. Ma ei ole päris kindel, kuidas selliste inimeste arvu kasvamist tuleks õieti tõlgendada, aga vähemalt minu silmis näitab see eesti keele maine kasvamist mis tahes põhjusel siin elavate või siia sattunud mitte-eestlaste seas.)
Üks kingitustest, mida emale sai mitme peale tehtud, oli digiboks. Seda läheb tal kahtlemata suvel Kunglas vaja, kui ta seal endise visadusega "künnab ja külvab" (juba vanem inimene, aga ikka ei ole veel vabanenud soovist päev otsa aias rühmata, et siis õhtul mõnuga ohata: ah, küll ma olen väsinud... :-) ) Teine kingitus, mille ta täna kätte sai ja mille üle ta oli ülivägamegasuperhüperrõõmus, oli tema lemmikvärvi punane haapsalu sall. Et vältida igasuguseid arusaamatusi, siis tuleb muidugi kohe öelda, et see *ei olnud* minu valmistatud - kui ma väga püüan, siis suudan ehk tavalise salli nii valmis teha, et see kaugemalt vaadates tundub isegi korraliku salli moodi välja paistvat, aga haapsalu salli valmisnikerdamise kunst on vähemalt praegu küll mulle raketiteadus (ja tegelikult palju rohkemgi, sest raketiteadus polegi nii keeruline :-) )... Aga see ei olnud ka ostetud, vaid siiski spetsiaalselt talle tehtud, suure südamesoojusega ja puha, mis teda veel eriliselt rõõmustas. Palju ei puudunud, et ta oleks selle sealsamas restoranis õlgadele visanud, aga siiski pidas ta paremaks seda söögiorgiaga mitte segada ja hoopis hiljem, juba kodus salli embuses naudelda.
Löwenruh pidusöögile eelnevalt tegelesin veidi poodlemisega, külastades sealjuures ka Magistrali keskuse pisikest, aga muidu hea valikuga raamatupoodi. Paraku ei olnud seal just seda raamatut, mida ma olin mõelnud emale kingipakki susata, nii et see jääb hilisemaks ajaks, küll aga ostsin endale ühe vajaliku teatmeteose, mis olgu ka siin ära mainitud:
Emalt sain õhtuseks ajakulutajaks kaasa ka Meistriristiku, mis sedakorda polnudki kuigi raske. Isegi Rauno Pärnitsa tüübiliselt mittemidagiütlev sõnapaigutusmõistatus läks seekord lihtsalt (kuigi ma endiselt ei suuda hästi aru saada, kes on need, kellele sellist laadi mõistatused, mis mingeid teadmisi juurde ei anna ega saagi anda, peaksid õieti peale minema...)
Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Libahundi needus (ETV2)
No comments:
Post a Comment