Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Oma ajaveebi sissekannete peegeldamisest Facebookis on päris kasu: kuigi väidetakse, et uue ajastu eneseväljendamise põhitunnuseks on just ajaveebid, mis laiendavad seniolematult nii ajakirjanduse, kirjanduse kui ka veel teab mille piire ja tagavad kõigile võimaluse olla kõigile kuuldavad ja nähtavad, on ilmselt siiski kõigi nende eneseväljenduste ülesleidmine põhjatust üleilmsest "ämblikuvõrgust" nii lootusetu, et reaalselt jõuavad need eneseväljendused vähegi laiema publiku ette ikka pigem sellistes sotsiaalvõrgustikes nagu samune Facebook (teine võimalus on muidugi see, kui olla juba eelnevalt nii kuulus, et miljardid fännid panevad tähele iga silmapilgutustki ja siis muidugi ka nii väärtuslikku fänluse edendamise ja süvendamise allikat nagu ajaveeb...).

Aga mainisin ma seda sellepärast, et eile esitas üks Facebooki sõbranna küsimuse, miks ma olen hakanud oma ajaveebis isikunimesid kirjutama kujul "Kaalepi Ain", mitte harjumuspäraselt "Ain Kaalep". Ma esimese hooga ei osanud midagi vastatagi, aga veidi järele mõeldes leidsin, et ju siis põhjus peitub, nagu psühholoogidel on kombeks öelda, ikka selles lapsepõlves. Kohas, kus ma üles kasvasin - sügaval metsade keskel, ikka täielikus "kolkas" ja pärapõrgus :-) (isegi üks õige põrgu, see Tori oma, asus suhteliselt lähedal...) -, oli enamasti kombeks inimestest rääkida just niipidi: ikka öeldi, et näiteks Vaino Jaan tegi seda või teist; vastupidist ei suudagi meelde tuletada. Enamasti sealjuures kasutati selle esimese määrajana mu meelest perenime, vahel harvem ka talunime.

Et asi siiski vaevama jäi, otsustasin pöörduda abi järele sinna, kuhu mul ikka on kombeks pöörduda, nimelt tarkade raamatute poole (võiks ju muidugi ka psühholoogi poole pöörduda, nagu arenenud maailmas mis tahes mure puhul kombeks, aga individualistliku maailmavaate esindajana olen ma siiski arvamusel, et miks küsida abi inimeselt, kui raamat ajab ka asja ära :-) ). Eesti keele käsiraamat sedastabki (L55 - selle viite puhul ei tohi end lasta ära ehmatada võimalikust veateatest: avanema peaks vähemalt lehekülg, kus saab õige rubriigi vasakul asuvast sisukorrast üles leida):

Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep [...] Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, nt Kaalep, Ain [...] Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi [...] See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes.

Ja siis tuleb lõik, mis selgitab ka minu probleemi:

Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain [...] See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid. Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne.

Argikeelne ei ole, muide, just päris negatiivse tähendusega. Sama käsiraamatu punkt L30 sedastab lausa tundeliselt:

Väga suur ning omakorda kihistuv sõnavara osa on argikeelne sõnavara. Argikeel on kirjakeelega võrreldes vabam, normilõdvem keelekuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ta on prii ilukirjanduskeele emotsionaalsusest, teadus- ja ametliku keele ratsionaalsusest ning uperpallitab tihti lustlikult.

Nii et ratsionaalsusest priina püüan ma ka edaspidi lustlikult uperpallitades kasutada selliseid nimevorme, nagu mulle parasjagu meeldivad :-)


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)