Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Lisaks kõigele muule heale ja paremale tõi ta kaasa ka mõningaid ristsõnu, mis vähendasid seejärel veelgi tööaega, pakkusid aga küllaga intellektuaalset naudingut - sedakorda oli isegi too tavaline Ristik mõningate keerulisemate mõistatustega, mis pakkusid tükk aega pusimisrõõmu.

Sattusin Raamatukoi saidil nägema, et ilmunud on ühe mu lemmikraamatu, Neil Gaimani "Stardusti" eestikeelne tõlge (tõlkijaks auväärne Sash Uusjärv). See tuletas kohe meelde, millised emotsioonid valitsesid selle raamatu esmakordse lugemise ajal oma kümmekond aastat tagasi. Ei ole ilmselt patt öelda, et see on üks äärmiselt vähestest raamatutest, mis on lugemise ajal lisaks põnevusele ka sõna otseses mõttes pisarad silma toonud - nii ilus ja emotsionaalne on see lisaks kõigele muule, romantika selle sõna parimas tähenduses. Ja samuti on see üks neist ka mitte just väga paljudest raamatutest, mida ma olen hiljemgi uuesti üle lugenud, et püüda leida sealt veel nüansse, mis esimese korraga ehk tähele panemata jäid. Mõnes mõttes ma isegi pelgan veidi tõlget kätte võtta, sest pahatihti tekitab eriti just nii tugevasti meeldinud teose tõlke lugemine negatiivse efekti, kui ümberpanija on otsustanud midagi teisiti edasi anda, kui endal on peas ettekujutus tekkinud. Praegusel juhul, tõlkijat arvestades, seda ehk väga karta ei ole, aga siiski... Aga eks näeb, kui ma millalgi raamatu enda kätte saan ja selle ette võtan... Seni püüan olla oma ootustes positiivselt optimistlik :-)

Õhtupoolikul otsustasin telerist vaadata kaht asja, mis ilmselt pidanuks olema mõneti nostalgilised. Esimene oli ETV uus sari "ENSV", mis, võib kohe öelda, oli tõepoolest nostalgiline - ka mina mäletan üsna hästi Brežnevi surma aega ja seda ümbritsenud õhkkonda, ehkki ma muidugi polnud siis veel just täiskasvanud. Suhteliselt hästi välja mängitud pooltund oli, kuigi mõneti sellise kaheldava tunde jätsid vist kolmel korral diktori häälega peale loetud ja ekraanigraafikaga kaunistatud vahepalad - aga ilmselt võivad need olla vajalikud neile, kes sellest, nüüdsest juba ligemale 30 aasta tagusest ajast suurt midagi ei tea. Mõneti tundus asi olevat üle pingutatud, eriti just tolle pereema eksabikaasa, tubli meremehe, käitumine, mis lihtsalt ei jätnud väga usutavat muljet, aga üldmuljelt oli kõik piisavalt autentne ja ka päris hästi ja usutavalt välja mängitud.

Sellele järgnes Kanal2 vahendusel üsna palju kõneldud film "Punane elavhõbe" (ülevaated IMDB-s ja kodulehekülg; arvustusi võib igaüks ise googeldada, neid on liiga palju, et siin ära tuua). Seda on nii kiidetud kui ka maa sisse tambitud, nii et mõtlesin, et vaatan siis ära, mida see endast kujutab. Tagantjärele targana võin öelda, et ega palju poleks kaotanud ja õhtu emotsioonid oleks olnud etemad, kui oleks vaatamata jätnud. Ei, ega väga viga sel ei olnud midagi: "põneviku/thrilleri/krimka" kohta olid kõik asjad olemas, oli mingi süžee, oli konflikt, oli tapmist ja verd, oli huumoritki, nii et justkui kõik koostisosad, mis olema peavad, olid ka olemas. Kuigi ma pole Eesti (uuemaid) filme just väga palju näinud, usun ma täiesti, et see võib olla lausa üks paremaid, vähemalt oma žanris. Aga paraku kõik need vajalikud koostisosad kokku ei andnud mulle tunnet, et ma vaataksin midagi, mis on ka huvitav ja köitev. Kui kokku võtta, siis kogu asi natuke logises ja köitvamadki stseenid kadusid ära teiste, igavamate, sekka, ilma et nad oleksid suutnud mällu püsima jääda. Juba filmi keskne tegelane Reps oli mõneti ebausutav ja jäi lõpuks kahvatuks. Õieti selles vist oligi selle filmi häda, et kõik vajalik oli küll olemas, aga millelegi ei keskendutud ja püüti igat aspekti rõhutada. Selline "igale maitsele vastutulemine" jättiski lõpuks sita maitse suhu. Kõik dialoogid olid üsna lühikesed, kõik stseenid, ka vägivaldsed (mille rohkust selles filmis on muidu rõhutatud ja mida nähtavasti oligi üsna palju, kuigi see sõltub muidugi sellest, millega võrrelda), olid samuti piisavalt napid, et jätta rahuldamatuse tunne, kord oli stseeni fookuses üks, kord teine tegelane, nii et lõpuks tuligi kokku selline mage ühepajatoit. Sellele andis veelgi enam kinnitust see, kui ma selle järel vaatasin veidi samas kanalis järgnenud filmi "The Extreme Team", mida ma olen kunagi varemgi näinud ja mis ei ole just väga särav, aga kus ometi on küllaga põnevust, et oodata lõppu, stseene (lumelauaga), mida naudingu ja kerge põnevusvärinaga jälgida ja kõike muud seda, mis ühes action'is olema peab - sõnaga kõike seda, mida ju oli ka "Punases elavhõbedas", aga mis jäi seal ikkagi kohe tunduvalt kahvatumaks ja esile toomata.


Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud. ENSV (ETV), Punane elavhõbe (Kanal2)