Peaaegu täielikult töövaba päev, seda eelkõige ja ennekõike seepärast, et võtsin ette väikese väljasõidu sünnikandi keskusse Paidesse. Seal toimus nimelt tublisti restaureeritud, renoveeritud ja üldse igati uue ilme saanud Vallimäel nii-ütelda avapidustus, festival "Aegade tuuled". See tähendas muidugi maru varajast ärkamist, aga hea ürituse nimel pole seda palju palutud ja nii ma peaaegu täiesti tühjas bussis Paidesse loksusingi. Käisin ka natuke Paide peal ringi - asi, mida ma pole teinud vist enam nii paarkümmend aastat - ja leidsin, et ega palju muutunud ei olegi: mõned hooned on vist juurde ehitatud, osa on facelift'i saanud ja nii edasi, aga muidu Paide nagu Paide ikka, vähemalt selline, nagu ta mu mälus olemas oli.
Vallimägi oli aga raudselt teistsugune. minu mälestuses olid seal mingid varemed ja muu selline kammajaa, kus oli küll vahva turnida, kergelt peljates, et äkki nüüd lendad alla ja murrad midagi ära :-) , aga nüüd oli see küll üsna uhkelt üles vuntsitud ja igati korda tehtud (noh, ilmselt saaks ka seal veel paremini, aga ma usun, et selle kallal jätkatakse tegevust ka edaspidi). Üks asi, mida ma nii linnas kui ka eriti Vallimäel tähele panin, oli pae või üldse kivide tähtsustamine: väga mitmel pool leidus lihtsalt kivimonumente, ilma et need oleks millelegi konkreetsele pühendatud, lihtsalt kivi keset rohelust püsti pandud, võib-olla ka mingi vähem või rohkem abstraktne kujutis või lihtsalt mingid jooned ka peal. Väga armas!
Et ma jõudsin bussiliikluse iseärasuste tõttu kohale üsna vara, siis sain tükk aega nautida peaaegu ainsa festivalikülalise rolli - või igatahes tundus, et enamik ringiliikujaid on pigem asjaosalised kui külastajad. Vallimägi pole õieti küll väga suur, aga kõigi nende uuenduste ülevaatamine ja abitud katsed nähtut mälupiltidega võrrelda võttis ikka tükk aega. Igatahes restaureerimis-renoveerimistöö tundub olevat päris korralik - üldiselt jätab kõik sellise suhteliselt autentse mulje, kuid samas ei ole peljatud ka vajaduse korral jätta nähtavale tänapäeva elemente (mõnel pool ilmselgelt kaasaegne mört, mõned metallkinnitused, kas või puidust pealisehitus tornitiivas).
Ka pisike laat oli sinna korraldatud, kuigi see ei hiilanud just kauplejate rohkusega ei varasemal hommikul ega hiljem. Üsna tavaliste pakutavate kaupade seas (villased või muud rõivastuselemendid, metalljubinad jms) jäid silma väga vahvad puidust sildid enamasti humoorikate, aga ka üsna asjalike kirjakestega (nii võis tahvli kõrval, millel oli kiri "Siin on kuri koer", näha ka tahvlikest kirjaga "Läksin pankrotti. Tulen varsti tagasi" :-) ).
Päeva programm polnud väga tihe, aga samas ei olnud ka "augud" ürituste vahel sugugi liiga pikad. Omaette nähtus oli päevajuht või konferansjee või kuidas iganes seda isikut oleks pidanud nimetama, kes tuias oma nähtavasti viikingilaadses kostüümis ringi ja muudkui mölises - ja sõna otseses mõttes mölises! muudkui vatras ja vatras, nii et juttu jätkus aina rohkem ja rohkem, olgu selle sisu milline tahes. Nii et kui just ei käinud mingit päevakavapunkti, siis võis lasta kõrva hellitada süüdimatul mulal :-) Kuigi märksa etem oli muidugi kuulata päev läbi peaaegu vahet pidamata mänginud Rondellust... Või ka hiljem küll üpris tillukesele publikule kontserdi andnud Oorti, mida ma samuti vist esimest korda elus oma silmaga nägin ja kõrvaga kuulsin.
Noist päevakavapunktidest oli õhtuse etenduse kõrval ehk tähelepanuväärseim Leimuse Ivari ajalootunnikene teemal "Keda ristis Läti Henrik?" Ajaloohuvilise jaoks ei olnud selles jutus just midagi uut, ta on ka varem kirjutanud Eesti muinasaja lõpu ja keskaja alguse ehetest ja muust sellisest, kus ristimotiiv on üpris valdav, ning esitanud sellega seoses küsimuse, kas siinkandis oli ikka tegemist selliste paganatega, nagu neid on eriti varasemas ajalookirjanduses kujutatud. Nojah, me muidugi ei saa ilmselt kunagi täpselt teada, kui palju siin oli ristitud inimesi, aga selge on ka see, et tingimustes, kus ümbruskonnas oli ristiusk levinud juba õige mitu sajandit, lihtsalt pidi selle mõjutusi ka siia jõudma - ja nagu uute ja huvitavate ideedega ikka, oli ka siin kindlasti selle tõsiseid poolehoidjaid. Aga noh, kirjasõnast teada mõtteid live'is kuulata on ka omaette väärtus, nii et see ettekanne läks kindlasti täie ette. Moora Taneli esinemine oli samuti huvitav, ta ikka oskab igasugu fakte ja muud ohtralt käisest puistata.
Kõikvõimalikest atraktsioonidest viibisin ma kõige enam mõistagi rauasulatuse või õigemini selle imiteerimise juures, sest see on mulle ka suhteliselt tuttavam asi, pealegi oli kohal vana rauamees Peetsu Jüri ise, kellega sai pikalt igasugu asjadest vesteldud ja meenutatud keni aegu Tuius ja mujal...
Põhiatraktsioon ehk korda tehtud Vallitorn ja selle sisse kujundatud Ajakeskus jättis päris sügava mulje. Eks seal oli näha, et asi on alguses ja veel palju seisab ees, mida sealsed ametimehed ka korduvalt rõhutasid. Aga juba praegunegi osa on päris suurepärane ja ma usun küll, et see saab olema üks korralik turismimagnet. Torni keerdtrepp kahjuks ei võimalda, vähemalt praegu, täies ulatuses üles-alla tatsamist, igatahes mitte nii-ütelda tavakülalistele, aga ehk suudavad nad ka selles osas leida lahenduse ja võimaldada avakorruselt järgmisele ka muul moel üles jõuda kui ainult liftiga. Ekspositsioon oli üsna maitsekas, päris rohke visuaalse (ja ka helilise) teabega, kohati ka "interaktiivne" (teed ukse lahti ja nina pistab välja valgusega osavalt valmis nikerdatud kummitus :-) või astud vagunisse ja see kõigutab ennast, justkui sõidaks...)
Tasapisi hakkas aeg õhtusse kalduma ja rahvastki kogunes aina juurde. Väga vahvaid isikuid liikus seal ringi. nii olid näiteks "külalisena" kohal Vastseliina "lossiemand" ja "lossiisand" (ja vist ka "lossipreili" või keegi, ma päris kindel ei ole, kes see teine naesterahvas oli). Seda ilmselt hoolimata ilmast: mulle küll väga meeldis jahe ja pilvine ja tuuline ilm, aga ma tean, et paljud inimesed sellist ilma just ei armasta (ja õieti võis ka kuulda seal mõne suust, et ilm on niru või külm või miskit...). Sellest hoolimata kogunes õhtust etendust "Lauluväe rahvas" vaatama kindlasti kolmekohaline arv inimesi, mis, ma usun, on Paide kohta päris palju. Etendus oli suhteliselt hea, vähemalt mu meelest, kuigi alguses oli natuke raske taibata, millest jutt (või õigemini laul) käib ja hiljem tuli sisse mingi räpihetk, mis, ütleme, ei olnud just minu meelt mööda ja nagu kippus nii eelneva kui ka järgnevaga võrreldes natuke kohatu. Aga nii üldises plaanis oli see vähemalt rahvaürituse kohta kenasti maha mängitud eestlaste saamise ja jäämise lugu. Kahtlemata aitas heale muljele palju kaasa tegevuse laialitõmbamine, lauljate ja tantsijate liikumine ka lava kõrval või lausa läbi pealtvaatajate.
Kõike kokku võttes võib kindlasti öelda, et tänase päeva veetmine Paides läks igati täie ette: festival oli tervikuna igati hea, sai nähtud nii tuttavaid kui ka muud vaimustavat ja üldse igas mõttes meeldivalt aega veedetud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment