Laubased mõtted

Et ma öö läbi raamatut lugesin, põnevil, millega see lõpeb, oli tänane päev, mis sisaldas väljasõitu ja tähtsat kohtumist, üsna raske. Nojah, bussisõidu ajal Tartusse sai küll ka nii umbes 2x45 minutit magada - paraku on enamasti bussid sellised, mis ei võimalda kaht tundi järjest unne suikuda, vahepeal jääb sabaluu nii kangeks, et tahes-tahtmata ärkad üles ...

Aga Tartusse ma igatahes jõudsin ja pärast üürikest kokkupuutumist vennaga, kes nüüd ju jälle Tartus elab, sellele kohtumisele ka. Milleks oli siis klassikokkutulek, täpsemalt nende inimeste kokkusaamine, kes 1987. aastal lõpetasid toonase Tartu 7. keskkooli (nüüdse Karlova gümnaasiumi või kuidas seda ka praegu ei peaks nimetatama) 11B klassi. Kokkutulekukohaks oli päris kena Mesikamäe puhkemaja, kus oli nii ilus loodus kui ka piisavalt mõnusaid mugavusi, rääkimata Tarzani-radadest ja mesitarudest. Kokkutulekust endast mõistagi ei ole palju rääkida, ühelt poolt privaatsuskaalutlustel, teiselt poolt seetõttu, et mõnes mõttes on sellised kokkutulekud üsna ühesarnased ja kes on paaril käinud, võib hästi ette kujutada, milline see välja näeb. Kohal oli meid ligemale poole jagu tollasest klassist: osasid ei olnud võimalik olnud kätte saada, osad olid eri põhjustel ära ütelnud. Et mul oli see toonaste klassikaaslastega, kui väga üksikud erandid (keda ka kohal polnud, muidugi) välja jätta, esimene kohtumine veerandsaja aasta järel - teised olid osaliselt juba mitmel korral kokku saanud - , siis oli muidugi igasugust juttu ja taastutvumist piisavalt. Nojah, tegelikult seda viimast mitte nii väga, sest üllataval kombel olid kõik "hästi säilinud" ja täiesti meeles, ainult paari inimese puhul tekkis väike kahtlus nüüd oma silmaga nähtu ja mälus oleva või lausa olematu pildi vahel. Igatahes oma kümme tundi kestnud koosviibimine oli igati tore ja meelt lahutav - isegi sellest hoolimata, et veidi andis tunda nii väsimus kui ka ikka veel ebameeldivalt paistes põsesarn. Nüüd on siis sellega viimastel aastatel peaaegu täielik ring peale tehtud ja oma kunagiste klassi- või kursusekaaslastega taaskohtutud (välja arvatud ainult EHI esimene lend - huvitav, kas selle mõned liikmed on ka vahepeal mõne kohtumise pidanud?).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tänane Sirp sisaldas rohkelt huvitavat lugemist, osaliselt muidugi ka seepärast, et selle vahele oli kaasa pandud Keele Infoleht.

Soosaare Raivo esitas intrigeeriva küsimuse, kas peab üldse riigivõla pärast muretsema. Tema arvates nähtavasti mitte, vähemalt nii ma aru sain (kuigi peamiselt on küll tegu teiste mõtete vahendamisega). Argumentatsioon on muidugi veenev ja seda on kuulda olnud mujaltki: kui su raha ei ole seotud millegi muuga (nagu näituseks USA või (vist küll veidi tinglikumalt) ka euroala puhul), siis ei ole õieti midagi karta: ise kujundad oma rahanduspoliitika, trükid seda, kui palju hing vaid soovib, ja nii edasi. Mis mõneti on muidugi õige, teisalt jälle äärmiselt küüniline (aga võib-olla peabki olema ...). Igal juhul mõtlemapanev kirjutis.

Lausa kaks lehekülge oli pühendatud budismile, täpsemalt Läänemetsa Märdi intervjuule Loy Davidiga, kes kõneles budismi ja tänapäeva maailma/elu kokkupuutepunktidest. Selles oli üks tähelepanuväärne mõte: "Ei pea mitte mõtetest vabanema, vaid vabastama mõtted". Millele ma võin küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.

Päris huvitav oli lugeda Sarkisjani Oksana (kelle eesnime Sirp miskipärast esitab kujul Osana) kirjutist, mis põhijoontes keskendus Pussy Riotile, aga ka veidi laiemalt protestikultuurile. Seda võib ainult soovitada lugeda, ehkki kirjutises käsitletakse Pussy Rioti fenomeni peaaegu eranditult feministlikust võtmest, mis võib-olla pole päris õigustatud, aga oma tausta kõige sellega seonduva mõistmiseks annab ometi.

Tervelt kaks artiklit ja kaks lehekülge oli pühendatud muuseumidele. Kui armas kursaõde Raisma Mariann kirjutas suhteliselt neutraalselt muuseumide muutumisest teemaparkideks, nentides vaid nende sageli nigelat kvaliteeti, siis Pesti Olavi oli oma (heas mõttes) kolklikkuses palju teravam, pritsides muuseumireformi suunas nii palju sappi, kui vähegi võimalik (juba lugu ise oli pealkirjaga "Muuseumide likvideerimise seadus"). Milleks tal kahtlemata on ka alust: kas või väide, nagu tegeleks teadustööga vaid üks keskmuuseum, ei ole kindlasti adekvaatne.

Sissejuhatuseks eraldi Keele Infolehte oli põhilehes ilmunud Kerge Krista vaat et lausa programmiline artikkel "Keelekorralduse põhimõtted". Seda pole võimalik siinkohal ümber jutustada, sestap võib soovitada lugeda kõigil, kel eesti keele ja selle käekäigu vastu vähegi suurem huvi.

Huvitavat lugemist pakkus ülevaade kuu keskpaiku peetud raamatulaadast ja sellega seoses Eesti naljakirjandusest - autori vaatevinklist selle nigelast seisust, millega ju pooleldi võib ka nõustuda, kuigi mu meelest on Eestis naljategemine nii suuliselt kui ka kirjalikult siiski hakanud koos muu kirjandusliku loominguga pärast vahepealseid nukruseaastaid taas jalgu alla saama. (Aga ma võin muidugi ka eksida ...)

Ning põhilehe lõpetuseks sobis kenasti Märka Veiko nõndanimetatud meediaarvustus pealkirjaga "Läti Sofi ja Henrik Oksanen", milles väga omapäraselt kõrvutati kaht ajas, ruumis ja üldse igatemoodi lahutatud teost. Ütleme nii, et lugemine oli vähemalt lõbus :-)

Keele Infolehest võis teada saada vähemalt minu jaoks üllatusena, et mõneski Eesti kõrgkoolis on päris järsult vähendatud välisüliõpilastele õpetatava eesti keele tundide arvu. Mis on mu meelest päris ohtlik üldisemas plaanis - välisüliõpilased välisüliõpilasteks, küllap nemad saavad ka ilma eesti keeleta lõpuks hakkama, need erandid välja arvatud, kes seda tingimata tahavadki õppida ja kes kindlasti ka selleks võimaluse leiavad, aga varjatult süvendab see toda õppetöö võõrkeelele üleminemise tendentsi, mis niigi kipub eestikeelset kõrgharidust tasapisi välja sööma. Mis muidugi tekitab pealtnäha koomilisi situatsioone, millest üht on kirjeldatud artiklis nii: "... siis tekib olukord, nagu kirjeldas mulle üks kunstiakadeemia õppejõud. Tal on neli üliõpilast, üks on välismaalane. Tema pursib siis õpetada inglise keeles, mida ta tegelikult õigupoolest ei oska, kolm tükki on eestlased, kes ka ju tegelikult inglise keelt ei oska, ja üks on see välismaalane, kes ka inglise keelt ei oska." Aga koomiline on see vaid pealtnäha, sest needsamused kolm eestlast jäävad samuti seeläbi ilma võimalusest vastavat ainet eesti keeles omandada. Ja see on juba äraütlemata halb ...

Osaliselt haakus selle teemaga Rannuti Mardi integratsioonile ehk lõimimisele pühendatud artikkel, millel oli sapisevõitu pealkiri "Käib kibe lõimimistöö".  Ning lõpetuseks olid lehes ka Emakeele Seltsi keeleviktoriini uue vooru küsimused - koos eelmise vooru vastustega, millest võisin teada saada küllap niigi juba vaikselt teadaolevat, et fraseoloogiaküsimused on ühed raskemad, mida välja annab mõelda: püüdsin ma, mis püüdsin, aga ikka ei osanud leida õigeid vastuseid. Nagu nähtavasti ei oska ka praegusele, mis sama fraseoloogialiini jätkab ...



Loetud: J. Fforde. Something rotten
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kelgukoerad (Kanal2)

Neljabased mõtted

Mitte kuigi palju parem päev kui eilne, möödudes samamoodi peamiselt horisontaalis, kuigi tundub, et kriis on haripunktist üle. Loodame ...

Loetud: J. Fforde. The Well of Lost Plots; J. Fforde. Something Rotten
Vaadatud: Uus Maailm (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor )TV3), Eureka (TV6), Gaddafi, elus või surnud (ETV)

Kolmabased mõtted

Üks sitemaid päevi sel aastal, mis möödus suuremalt osalt audis: pool nägu on kinni paistetanud, nii et tuli muudkui kompresse teha ja peamiselt lamada ... Millest on kuradima kahju, sest üks hea tuttav asutab pikemaks ajaks Eesti tänavatolmu jalgelt pühkima ja korraldas väikese lahkumispeo, kus oleks ikka tahtnud osaleda. Ja noh, eks oleks tahtnud ka muud mõistlikku teha ... aga mis seal ikka, kõik päevad ei peagi ju lust ja lillepidu olema ...

Loetud: J. Fforde. The Well of Lost Plots
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Sündmus (TV3), Ninjamõrvar (Kanal2)

Teisibased mõtted

Ja veel üks nauditav lugemispäev (ehkki tundub, et see hakkab tervisele - silm on kinni paistetamas juba ...)

Loetud: J. Fforde. Lost in a Good Book; J. Fforde. The Well of Lost Plots
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Palgasõdurid (TV3)

Esmabased mõtted

Hommikul käis korraks peast läbi mõte teha midagi muud kui logeleda ja lugeda, aga siis surusin selle tahtejõuga ometi sügavustesse tagasi ja võtsin kätte raamatu, mis köitis mind jäägitult. Ja et tegu on pikema sarja avaraamatuga, siis võib juhtuda, et luge- ja logelemist jagub veel tükiks ajaks :-)

Siiski jäi tänasesse päeva ka teine raamatutega seotud sündmus, nimelt postikulleri külastus, kes toimetas kätte Raamatukoi pakikese, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• P. Dukas. Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal
• H. Rappaport. Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad
• W. S. Maugham. Ashenden
• J. Reed. 10 päeva, mis vapustasid maailma

Loetud: J. Fforde. The Eyre Affair; J. Fforde. Lost in a Good Book
Vaadatud: 1814 (ETV2), Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2)

Pühabased mõtted

Eilne päev läks õige pikaks, õigemini ei lõpnudki ära, vaid kasvas sujuvalt tänaseks üle. Mis tähendas, et traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema juurde oli küllaltki vaevaline, saadetud võitlusest pealetikkuva unega. Seda hoolimata sellest, et ema, kellele tänane päev väga tähtis tundub olevat, oli valmistanud eriliselt maitsva piduroa - rohke liha ja muude hõrgutistega ehk kõige sellega, mis teatavasti avab ühe meesterahva hinge ja südamesse otsetee :-) Ema juurest tagasi jõudes vajusingi sellest hoolimata, et olin lisaks kõigele muule heale ja paremale ja sünnipäevalisele kaasa saanud ka ristsõnavihiku, ometi sügavasse unne.

Ahjaa, viimased päevad on seoses sellesamuse päevaga toonud kaasa ka mõningat täiendust raamatukuhjadesse - õiged inimesed ikka teavad õigeid raamatuid, mida kinkida :-) Olgu nad siin ka ära mainitud:

• G. Robb. Pariislased
• M. Paleologue. Tsaaririik maailmasõjas

Aga tõeline sünnipäevatunne tuli alles pärast ärkamist, kui nägin rohkeid õnnesoove Facebookis ja mis veel enam, kuulsin akna taga vihmaladinat, mis jäigi saatma ja meeleolu üles kütma kuni järgmise magamaminekuni.

Loetud: M. Jelizarov. Raamatuhoidja; A. Pehhov. Varjus hiilja; G. Oster. Õuduste kool
Vaadatud: Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Laubased mõtted

Veel üks lusti ja lillepeo päev, mis algas lugemise ja lõppes ühe huvitava väljaskäigu tähe all. Nimelt, osaliselt ka homset päeva silmas pidades ja muhvilikult nii-ütelda isendale sünnipäevakinki tehes otsustasin üle paljude, kohe väga paljude aastate väisata asja, mida võiks nimetada teatrietenduseks. (Kes mind lähemalt teavad, teavad ilmselt ka mu üpris negatiivset suhtumist teatrisse ...) Etenduseks oli siis bastionikäikudes mängitav nõndanimetatud labürintlavastus "Ogalik". Selle aluseks olevat Grimmide muinasjutt poisist, kes hirmu ei tundnud, aga väga tahtis teada, kuidas tunda. Intrigeeriv ... Kohe võib ära öelda, et see muinasjutt võis küll olla inspiratsiooniallikaks, aga kindlasti polnud (põhimõtteliselt sõnatu) tantsuetendus selle otsene "jutustus", vaid pigem edasiarendus. Ja nagu selliste tantsuetenduste puhul ikka, võib nähtavasti erinevaid episoode erinevalt tõlgendada. Mul kindlasti jäigi ühe episoodi mõistmine veidi lünklikuks, et mitte öelda puudulikuks. Siiski võib öelda, et vähemalt selle hirmude järelekatsumise, mida kuulutused lubasid, tegi küllaltki lühike, umbes pool tundi väldanud etendus küll teoks. Nojah, interaktiivsuse lubadusest võinuks ju ka arvata, et võib-olla üritatakse vaatajaid otseselt tollesse hirmu kaasata, aga seda siiski ei tehtud. Üldse see interaktiivsus oli vahest veidi liialdatud: jah, etendajatega mõningane suhtlemine toimus - mis oli väga tore -, aga eelkõige oli see siiski ikka vaatamiseks, ehk ka kontempleerimiseks, mitte vahetuks kaasaelamiseks. Butafooria ja heli, mis lavastusega kaasnesid, olid mu meelest täitsa head, isegi nauditavad, sobides kenasti kokku bastionikäikude niigi mõnevõrra ahistav-rusuva loomuga. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Lindali Kaja ja Mägi Mari pingutused ahtakestes käikudes oma arusaama hirmust ja selle kohtamisest edasi anda läksid täie ette.

Aga et üks väljaskäik ei piirdu kunagi ainult ettenähtud sihtkohas viibimisega, siis ka mõned muljed lisaks. Juba kohale tõtates jäi silma, et Vabadussamba juures käib mingi suur askeldamine ja kogunemine. Eemalt ei seletanud silm täpsemalt, mis toimub, nii et peast käis läbi, et täna on ühelt poolt vastupanuvõitluse päev ja teiselt poolt Balti ühtsuse päev. Nojah, see viimane on küll Läti ja Leedu omavaheline asi rohkem, Saule lahingu mälestamiseks, aga siiski. Lähemale jõudes selgus, et seal olid rahvuslaste, vabadusvõitlejate või teab veel kelle asemel mingid värvides üliõpilased või midagi. Nagu uudistest võis lugeda, oligi tegu tudengite kogunemisega, aga siiski samuse vastupanuvõitluse päeva puhul. Tore.

Pärast etendust Tallinna vanemas linnas veidi ringi lonkides jäi silme ette asi, mida ma polnud varem näinud - polnud lihtsalt pikka aega sellesse kanti sattunud, kuigi kunagi ammu-ammu sai sealt peaaegu iga päev läbi mindud -, nimelt Nukuteatri juures vaateaken, mis kuulutas ennast aurupungi väljapanekuks ja etenduseks. Me jõudsime sinna küll paraku ajal, mil lühike, iga poole tunni tagant näidatav etendus, milles nukud auruveduritel ja nende ümber ringi lasevad ja muudkui etenduvad, oli juba tükk aega läbi ja järgmiseni oli liiga palju aega, et seda ära oodata, aga igatahes idee tuua aurupunk - see sõna tundus sinna tõesti kuidagi ääretult hästi sobivat - niimoodi otse linnapilti on igati vahva.

Loetud: M. Jelizarov. Raamatuhoidja
Vaadatud. Jüri Üdi klubi (ETV), Eesti jalgpalli meistriliiga: Levadia - Sillamäe Kalev (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - New Englandi Revolution (TV12)

Reedesed mõtted

Veel üks mõnus puhkamise ja muidulogelemise päev, millesse siiski mahtus ka kerge väljaskäik. Nimelt on lähenemas päev, mis mulle just hirmus väga palju ei tähenda, küll aga mu emale, nagu ma aastate ja lausa aastakümnete jooksul olen aru saanud ja mõistnud. Ning selle päeva puhul tahtis ta mulle parimaid kinke teha, mis mõistagi nõudsid mu enda kohalolekut. Igatahes olen ma nüüd juba ette ära õnnitletud ning saanud uute sokkide omanikuks, aga et neist tundus vähe olevat, siis nõudsime spetsialiseeritud poes välja ka nende otsa sobivad kingad. Mille üle on mul mõistagi kolevägahea meel, sest eelmised olidki juba sellises konditsioonis, et hakkasid juba mõtlema, kuidas härdamalt anuda väljavahetamist.

Tänane Sirp oli mõnes mõttes üllatavat ja teiselt poolt üsna huvitavat lugemist sisaldav. Selle mõnevõrra üllatava poole alla käib toimetaja veerg, mis mu meelest on alati olnud kehvake ja mannetu (et jääda hinnangus viisakuse piiridesse), aga seekord oli suutnud siiski lati kohe päris alla, otse keset vihkamise porimülgast ja vaat et sügavamalegi tuua. Anonüümsete kommentaatorite sulest selline ülbe, enesekeskne ja endast erinevaid materdav kirjutis väga ju ei imestama panekski, aga noh, eks ole hea teada saada, et selliseid arvamusi jagavad ka mitteanonüümikud. Rääkimata juba karikatuurist, mis lehes selle loo kõrval ilutses ... Targu oli veebiväljaandes see ühe teise, oluliselt neutraalsemaga asendatud, aga see, mis trükitud lehes ilmus, meenutas kuidagi väga neid omaaegseid ühes Taani ajalehes ilmunud pilte, millest väga suur mäsu lahti läks ... Teiselt poolt muidugi sobis see oma toonilt kenasti looga kokku - võta üks ja viska teist, sitased mõlemad ...Loodetavasti ei lasta Sirbi toimetust ega Eesti saatkondi nüüd õhku ...

Raevukust oli teisteski lugudes, eelkõige neis, mis varjatult puudutavad (suhteliselt napi) raha jagamist, otsesemalt aga humanitaarteaduste ja -teadlaste hindamist tsiteerimise ja muul alusel. Teadusest kõrvalseisjana ei hakka ma siin selget seisukohta võtma, poleks nähtavasti kohane ega õiglane, aga selge on see, et ühelt poolt rahulolematus ja teiselt poolt isalik imestus rahulolematuse üle kindlasti valitseb. Olgu siis lihtsalt ära mainitud, et Espaki Peetri, Alliku Jüri ja Koppeli Andrese kirepuhanguga kirjutatud lood väärivad igatahes lugemist.

Päris kena oli lugeda Õnnepalu Tõnuga tehtud intervjuud. Ma ei ole küll tema kirjapanekuid peale mõne artikli ja kui ma õigesti mäletan, siis kunagiste lühivormide lugenud ja on kaheldav, kas ma neid niipea või üldse kunagi lugema satun, aga see on kindel, et ta oskab sõnu kenasti vormida. Nii ka selles intervjuus, milles avalduvad mõtted mulle päris meeldisid ja hingelähedased olid, olgu see, et inimene sünnib algusest peale umbes sellisena, nagu ka lõpuks sureb, või siis kirjeldus, kuidas üht asja tehes haarab see täiega endasse, muutub totaalseks ja kehutab end valmis tegema selliselt, et see ütleb kõik südamelt ja mujalt ära, nüüd ja alati ja igaveseks - kuni siis järgmine asi samamoodi totaalselt ja finaalselt haarab ...

Huvitavat lugemist pakkus Põhjala Priidu ülevaade ühest semiootika - selle mulle nii võõrana tunduva "teaduse" - raamatust, mis pühendatud jookidele ja joomisele. Mitte et see oleks toda arusaamatut semiootikat mulle kuidagi lähemale toonud, aga loos oli palju selliseid pisikesi asju, mida on huvitav teada.

Ja lõpetuseks: sel korral oli meediaarvustajana sõna saanud Mel Huang, kes kirjutas, nojah, millest muust siis ikka, kui tollest õnnetust Eesti Ekspressi kogu maailmas negatiivset vastukaja tekitanud. karikatuurist (mis praeguseks on küll veebist juba maha võetud - aga eks paberisse jääb see alles, nagu ka tänase Sirbi karikatuur ...).


Loetud: Sirp, 21.09.2012; Diplomaatia 9/2012; M. Owen. No Easy Day
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked:
M. J. Bryza. Balti energiajulgeolek: ajalooline võimalus (Diplomaatia 9/2012)
S. Klimanskis. Tuumaenergia ja energiajulgeolek (Diplomaatia 9/2012)
R. Weitz. Venemaa-Türgi energiasidemed: koostöö ja vastuolud (Diplomaatia 9/2012)

Neljabased mõtted

Päev, mis algas väga ebatraditsioonilise sündmusega, nimelt ühe tuttava külaskäiguga. Nojah, sel oli muidugi proosaline põhjus ehk täpsemalt mu laiskus: paari nädala eest sama isiku sünnipäeval käies ei olnud mul talle kinki kaasasl ja nüüd tuli ta siis ise sellele järele :-) Aga loodetavasti sellest hoolimata rõõmustas.

Selle järel natuke elu ja asjade üle järele mõelnud, võtsin ette tee kandekeskusse, kus mind ootas ees kaks üheraamatulist pakikest, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• M. Owen. No Easy Day
• Politbjuro i delo Berija. Sbornik dokumentov.

Millest esimene oli mõistagi kohe ka hea kätte võtta pärast Bergeni Peteri "Manhunti", et võrrelda ja paremat pilti luua.

Teekond kandekeskusest tagasi viis mind läbi ka Magistrali keskusest, kust ma üritasin endale hankida mõne aja eest eelteatest silma jäänud uut ristsõna- ja muidu meelelahutuse ajakirja Meelejahutaja. See ei osutunudki nii lihtsaks, sest kuigi ma lasksin R-kioskis silmad üle kõigist riiuleist, kus ajakirju leidus, ja siis veel kord, ei näinud ma ikka seda. Müüja poole pöördumise järel oli viimane kindel, et see on olemas, aga temagi ei suutnud kohe seda tuvastada. Siis selgus, et juhuse (või osava tootepaigutuse? :-) ) läbi paiknes see täpselt ühe, natuke kõrgemale kerkinud või kergitatud Ristiku väljaande taga ...

Ajakirja enda kohta võib öelda, et küllaltki normaalne on välja kukkunud (eriti kui arvestada, et "tutvumishind" on esimesel numbril kõigest 1 (üks) euro, mida on ikka armetult vähe). Rohkelt ristsõnu ja natuke muulaadseid mõistatusi ka: kaanel lubati neid 37, kuigi mu meelest oli neid 29, aga ju ma siis ei osanud neid õigesti kokku lugeda. Ristsõnad-mõistatused kuigi rasked polnud, vähemalt mulle, aga ilmselt mitte hirmus üle jõu käivad ja pead otsast ära murdvad isegi nii-ütelda algajale. Kena oli ka see, et ristsõnade vahele oli puistatud mõningaid anekdoote ja nalju - asi, mida mõned üksikud ristsõnavihikud veel praktiseerivad, kuigi see võiks olla laiemaltki levinud. Üks asi, mis oli ääretult armas ja väga vahva, oli viiele leheküljele mahutatud ja ilusasti illustreeritud lugu sarjast "Eesti mõisate kaunimad armastuslood", selles numbris siis Sargvere mõisast. Väga südamlik, lausa südantlõhestav kärneripoisist Jakobist ja mõisapreilist Elisest - ja üldse mitte happy end'iga. Natuke rohkem pani õlgu kehitama suure ruumi andmine "Suurele sügishoroskoobile". Ja päris korraliku üllatuse valmistas leida ajakirjast Torhvi Eriku juttu, kusjuures sellega oli samuti seotud omamoodi konkurss - kirjutada loole lõpp.

Need iseärasused said selgemaks, kui ma uurisin ajakirja andmeid ja leidsin, et see on sisuliselt (vististi rohkem vanematele naistele mõeldud) naisteajakirja Tiiu kaasanne. Sellisena - nende mõningate tekstiliste lisandustega - võib ta tegelikult isegi oma niši täiesti leida, sest muidu sarnaneb ta natuke liiga palju juba ammu ennast sisse seadnud Ristiku ja Kuma toodetega.


Loetud: P. Bergen. Manhunt; M. Owen. No Easy Day
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kaplinski süsteem (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Viis augustipäeva (ETV2), Eureka (TV6)

Kolmabased mõtted

Jälle üks mõnus logelemise päev, millesse mahtus mitmesuguseid tegemisi, eelkõige aga mõnusat ja vabastavat lugemist ehk tegevust, mida nii paganama harva saab teha.

Loetud: Horisont 5/2012; P. Bergen. Manhunt
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Moskva Spartak (TV6), Sündmus (TV3)

Teisibased mõtted

Veel üks äraütlemata mõnus logelemise ja muiduvedelemise päev, mille jooksul sain siiski korda aetud õige mitu asja, mis viimaste nädalate hektilisuses olid unarule jäänud ja lausa anusid, et ometi keegi nendega midagi ette võtaks (ja mis peamiselt tegelikult nõudsid lihtsalt, et ma kuidagi reageeriks ...) . Kuigi suure osa ajast oli saatjaks akna tagant kostev drellikiun ja remondimehi otsegu golemeid elustav ja liikuma ärgitav vali Russkoje Radio programm. Kah omamoodi vaheldus. Õhtupoolikut aga aitas sisustada natuke ootamatult tulnud, aga siiski äärmiselt meeldiv kutse õhtusöögile ja muidu mõnusale aja äraveetmisele, mille üksikasjadel peatumata võib öelda, et see läks igas mõeldavas mõttes just nii eduliselt, nagu ta pidigi minema.

Loetud: Horisont 5/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli Meistrite liiga: Madridi Real - Manchester City (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline mõnus logelemise ja lullipeksmise päev, mis algas küll hirmvara, lausa keset südaööd: läinud normaalsel ajal või ehk õige pisut hiljem, nii kella kuue paiku magama, olin sunnitud oma silmad üheksa enne üheksat lahti tegema, sest ehkki ma üldiselt ei lase ennast tähtsa magamistöö sooritamise käigus kõrvalistest helidest ülemäära eksitada, on siiski betoonipuuri vingumine heli, mis kohe sugugi mitte end eksitamatuna tunda ei lase. Nojah, muidugi tuli mul kohe meelde, et sel ja järgmiselgi nädalal pidada majaseina sisse auke puuritama, noid nõndanimetatud värskeõhuavausi, mis peaksid korraliku ventilatsiooni tagama. Kas pole imelik: vahetad aknad välja, et soojuskadu väiksem oleks, ja oled nagu isegi rahul, aga ei, siis peab ikka tegema eraldi augu kohe seina sisse, et külm õhk taas sisse pääseks ... Aga noh, olgu, küllap see on millekski ikka hea ka: seni on mul kombeks olnud küll mitte päris aastaringselt, aga siiski valdava osa ajast akent lahti hoida, võib-olla väiksema avausega ventilatsiooniava võiks siis olla see, mis tõesti peaaegu aastaringselt avatud on ...

Täna astusin ka kirjastusest läbi, et äsja lõppenud tõlke originaal tagasi viia ja uue tõlke originaal vastu saada. (Millega kaasnes veel üks tänane tegemine, nimelt lõplik äraütlemine ühele teisele tõlkepakkumisele, mille miinuseks oli asjaolu, et seatud tähtaeg poleks jätnud kohe üldse puhkepäevi - aga neid on mul ikka vaja, esiteks selleks, et tublisti lugeda ja muidu logeleda, aga teiseks ka mõningate ripakile jäänud asjade ärategemiseks, sealhulgas ka vaba tarkvara tõlkimiseks.)

Lisaks oli mul kavas kätte saada ka hiljuti ilmunud Bellamy Christopheri "Absoluutse sõja" tõlkijaeksemplarid, aga nendega tekkis probleem: tõepoolest, raamatud on nii suured ja rasked tellised kohe, et kirjastusse oli neid ainult kaks tükki ära mahtunud (ja tundus, et nad olid rõõmsad, et neist lahti said :-) ). Niisiis seadsin sammud nende poodi Kristiine keskuses, kus ka viimase eksemplari kenasti kätte sain.

Sugugi nii kenasti ei läinud aga teise asjaga, mis mind nagunii oleks samusesse keskusse viinud, nimelt praeguse hingevaakuva mobiiltelefoni asemele uue hankimine. No ei ole seda õiget ja sobivat, ei ole ... Lausa enamik on koletu suured kobakad ja väiksemate seas, mis peaksid eeldatavalt sobima, oli küll neid, mille peale mõelda, aga samal ajal jälle seda, mida ma olin veebipoest vaadanud ja leidnud, et see võiks äkki õige olla (Sony Xperia go), muidugi parajasti sugugi reaalpoes polnud, et oleks saanud seda oma töntsakate sõrmedega näppida ja pihku proovida ... Eks tuleb nähtavasti veel ringi vaadata, seni veel peab vana vähemalt voolujuhtme otsas siiski vastu, kuigi ilma selleta naljalt enam üle ühe kõne välja ei vea ...

Loetud: Akadeemia 9/2012; P. Bergen. Manhunt
Vaadatud: 1814 (ETV2), Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2)

Pühabased mõtted

Endiselt maru suure väsimusega päev, kuigi magamise peale ma palju aega täna siiski ei kulutanud. Eks see oli ka suhteliselt lühem tõlketöö, kõigest 370 lehekülje ringis, nii et küllap läheb väsimuski kiiremini üle :-)

Tänasesse päeva jäi mõistagi traditsiooniline väljaskäik ema ja ta poiss-sõbra külastamiseks. Ilm oli üsna kehvapoolne küll: vahepeal jõudis juba ära harjuda, et sajab ja on niiske ja temperatuurgi hakkab normaalsemaks muutuma, täna ent oli mõistagi otsegu mu väljaskäigu puhuks kõik see kadunud ning kui varjus olles veel tundus asi suhtkoht korras, siis varjust väljudes tabas nagu nuiaga lagipähe küll ehk mitte enam päris suviselt rabav, aga siiski võigas päikesemalakas. Mõnevõrra aitas sellest küll üle saada poole tee peal nähtud hinge rõõmustav ja nägu muhelusele kiskuv vaatepilt: ühe auto tagaklaasil asetses suur kleeps, millele oli pisikeselt, aga siiski loetavalt kirjutatud telefoninumber, selle kohale aga suurte tähtedega maalitud sõnad "OLEN MÜÜDAV".

Ema juures ootas mõistagi ees maitsev lõunasöök kehakosutuseks ja õige mitu ristsõnavihikut vaimukosutuseks. Ta palus ka mu abi ühe arvutiga seotud probleemi juures, millega ma aga hätta jäin ega osanud midagi tarka arvata. Ta kasutab piltide töötlemiseks mingit Picasa nimelist rakendust, millega püüab ka kollaaže teha, aga miskipärast ei kipu need mõnigi kord tal välja tulema- või õigemini, kollaaži saab teha küll, aga vaat salvestada kuidagi ei saa. Nähtavasti on selle rakenduse juures midagi viga, sest ma ei suutnudki mõista, kuhu või kuidas see oma asju üldse salvestab. Olen küll emale soovitanud kasutada digiKami, millel ka juba pikemat aega kollaaži loomise ja veel väga rohkelt igasugu muid töötlemisvõimalusi man, aga see talle miskipärast üldse ei meeldinud. Nojah, eks ta peab siis üritama selle Picasa-nikerdisega kuidagi hakkama saada ...

Pärast viimaste päevade tõmblusi ja äravajumisi jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Ja lugeda oli seal suhteliselt palju, tuleb öelda. Ajalugu õppinuna köitsid mõistagi tervelt kaks Karjahärmi Toomase vististi viimasele raamatule "Vene impeerium ja rahvuslus" pühendatud artiklit. Kui Tannbergi Tõnu kirjutis oli valdavalt kiitev, siis Brüggemanni Karsten leidis selle juures ka vaieldavamaid aspekte, jäädes üldtoonilt küll samuti pigem kiitvaks. Kuigi "venestamise" (jutumärkides nende artiklite eeskujul) temaatika mind hirmsasti pole huvitanud, on siiski neid viimaste aastate diskussioone nii eesti- kui ka eriti venekeelses ajalookirjanduses olnud päris huvitav jälgida: juba suhteliselt kauge minevikuna ei tõmba see teema enda ümber enam nii suuri kirgi kui, ütleme, Teine maailmasõda või Nõukogude võimu aeg pärast (ja teataval määral ka enne) seda, mistõttu sellega saavad üsna rahulikult tegelda peamiselt ajaloolased ise, isegi sellest hoolimata, et nende järeldused sageli ulatuvad tänapäeva, just selle "rahvusluse" ja "rahvuslikkuse" mõtestamise kaudu.

Päris mõtlemapanev oli lugeda Harro-Loidi Halliki pikka lugu teaduspoliitika teemal. Nojah, eks mõistagi suurel määral taandub see rahaküsimustele, aga mitte ainult: nagu autor leiab, on ehk olulisemgi see, et asju kiputakse aetama suhteliselt vargsi, rohkem nelja seina vahel ja mõnigi kord lausa vaikimisvannet võttes. Kuigi mul puudub otsene side (institutsionaliseeritud) teadusega, siis, kui selles loos esile toodud suundumused ja hoiatused tegelikkusele vastavad või vastama hakkavad, ei ole see midagi väga head kohe kindlasti. Ehkki selle kõige sidumine demokraatiaga üldiselt ja üldise autoritarismi eet hoiatamine tundub ehk pisut utreerituna - mida muidugi hoiatavale artiklile ei saa kuidagi pahaks panna. Sest lõpusõnad on akuutsed sellest hoolimata täna ja alati:

Ühiskond, kus suurem osa valijatest pole mitte üksnes parteides pettunud, vaid ei suuda ka esitada kriitilisi küsimusi, kannab vaid demokraatliku riigi silti. Kui selles riigis võimu teostajatel ja kultuurikandjatel kaob moraalne tundlikkus, siis … tulebki „loomade farm”.

Sellega haakus nähtavasti numbri tugevaim lugu, milleks oli intervjuu-vestlus Kerge Kristaga lööva pealkirja all "Lollus läheb müügiks isikupära sildi all". Seda võib kindlasti soovitada kõigil hoolikalt ja tähelepanelikult lugeda ja siis selle üle mõelda. Toon siinkohal ainult mõned mulle enim silma torganud ja meelde sööbinud lõigud:

Tuleb tõesti möönda, et individualism kasvab ja lollust pole enam kombeks peita: seda müüakse isikupära sildi all. Ka hakati koolis koostöösuutmatust umbes 40 aasta eest ja lohakust 20 aastat tagasi isikupäraks nimetama: klassis ei pea töörahu olema, ei ole vaja vihikupabereid, ei ole vaja ainevihikuidki, kirjuta kuskile kraaksjalgadega märkmeid (sest igaühe käekiri ongi isikupärane) ja sodi sinna igavusest vahele ...

Või ajalookirjaoskus kui kooliaine eesmärk: ei saa ajaloo teemadel kaasa rääkida, kui ajaloo kulgu ei tunne ega tea fakte vähemalt niisuguse täpsusega, mis aitaks täppisdaatumid oma nutiseadme ekraanile saada.

Korilane jäi ellu, sest tundis taimi. Veebikorilane peab ka teadma, mis kõlbab süüa ja kus see kasvab.

Ega ilma internetita saa enam elada, kas me seal kommenteerime ja suhtleme või ei. On ka väga palju eri kvaliteediga kirjastajaid ja raamatuid, kuid poes ja raamatukogus valib inimene ise, milleks ja mida. Mina ei suuda Kroonikat lugeda ei veebis ega paberil, kuigi trüki- ja kirjavigu seal pole. Mis seal võrgus teisiti kui mujal – kes usub kommentaari, kes guugeldab Saareste kohta kõikvõimaliku ise silma ette.

Päris huvitav pisipala oli teadusloolase Müürsepa Peetri sulest küsimuse kohta, kas ikka Tartu oli esimene koht, kus asuti tutvustama loodusteadustes murrangulisi Newtoni mõtteid, või mitte. Paistab, et mitte, kuigi lahtisi otsi selle "esimese" au tuvastamisel tundub olevat veel küllaga.

Ja last but not least tuleb seekord pahameelega ära märkida meediakommentaari. Kui tavaliselt on Märka Veiko selleteemalised kirjutised üsna loetavad, mõnikord isegi nauditavad, siis seekord oli ta täiesti arusaamatul kombel paistab et siiralt rõõmus selle üle, et "Kuldvillak" on ekraanile tagasi jõudnud. Kuidas keegi saab seda mälumängu ja mälumängijaid otse mõnitavas ja labastavas telemögas midagi positiivset näha, jääb mulle küll üdini arusaamatuks ...


Loetud: Imeline Ajalugu 9/2012; Sirp, 14.09.2012; Akadeemia 9/2012
Vaadatud: Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Avatar (TV3)

Laubased mõtted

Üks segane ja väheproduktiivne päev. Ma muidugi mõtlesin, et näen paar tundi vaeva veel tõlke kallal, saadan ära ja kus siis alles asun tegutsema. Esimesed kaks punkti läksidki täppi. Ja noh, võib öelda, et kolmas ka, kui pidada kus siis alles tegutsemise all silmas seda, et suurema osa päevast magasin ma lihtsalt maha ... Aga eks ma siis üritan homme uuesti ja paremini :-)


Loetud: Imeline Ajalugu 9/2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV), Eesti jalgpalli meistriliiga: Levadia - Nõmme Kalju (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Columbuse Crew (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: krematoorium kuumalembestele (Postimees, 15.09.2012)

Reedesed mõtted

Niisiis, veel üks päev hektilist ja pingsat ja kurnavat tegevust seljataga ning tõlge ongi valmis! Homme jääb üle paar tundi vaeva näha leitud vigade sissekandmise ja muu sellisega ning saabki kirjastusele ära saata. Ja siis võib end natuke väsinuna tunda ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Merkeli ootamatu kannapööre (Postimees, 14.09.2012)

Neljabased mõtted

Sarnaselt eilsele hektiline, visklev ja piinarikas päev, loodetavasti eelviimane enne tõlke üleandmist, millesse mahtus ka üks väike väljaskäik. Ikka ja jälle kipun ma avastama, et tõlgitavate raamatute autorid on kasutanud allikatena raamatuid, mille eestikeelseid tõlkeid mul hämmastaval ja üllataval kombel kodus polegi, mis tekitab kohutavat masendust, ahastust, hälinat ja raevu ning sunnib minema enda raamatukogu asemel mõnda teise (tavaliselt Rahvusraamatukogusse, mis asub küllalt lähedal).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Varesesaare venelased (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Eureka (TV6), Islamiterrorismi jälil (ETV)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: suur üleminek (Postimees, 13.09.2012)

Kolmabased mõtted

Üsna hektiline ja paljude erilaadsete tegemistega päev, selline tüüpiline maailmalõpule ehk tõlke üleandmisele eelnevate viimaste päevade olukord, millesse siiski olin sunnitud mahutama ka tervelt kahe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks.

Loetud: Akadeemia 9/2012
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Sündmus (TV3)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev - ja sealjuures põhimõtteliselt viimane praeguse töö kallal, kuigi päris lõpliku viimistlemise ja üleandmisega kulub veel poolteist-kaks päeva. Selle tillukese rõõmu nullis aga päris korralikult täna õhtupoolikul Eesti jalgpallikoondise teine MMi valikmäng. Peeti see Türgis ja mõistagi oli seetõttu vastaseks Türgi, kes teatavasti pole sugugi nõrkade killast. Mida oli ka algusest peale näha, kuigi türklaste mäng jättis siiski pisut lohaka mulje. Eesti pidas sellele survele siiski hästi vastu, aga siis tuli juba kahekümnendal minutil selgelt mängu käigu otsustanud kohtuniku otsus anda punane kaart Eesti mängijale. Kohtunikul oli muidugi täiesti õigus seda teha: viga oli ja selline, mille eest punast võib julgelt anda, aga siiski tundus see kuidagi veidi ränk olevat. Nojah, eks mu arusaam ole ilmselt sellest mõjutatud, et ikkagi oma maa meeskond ja nii ... Siiski suutis Eesti esimese poolaja veel küllaltki korralikult vastu pidada, kuigi päris viimseil hetkil lasti värav ometi ära lüüa, mis oli küll ka türklaste surve tõttu üpris loogiline tulemus. Ent teisel poolajal suutsid türklased küllaltki ruttu teise värava lüüa ja see oli juba selgelt surmahoop. Lõpptulemus 3:0 Türgile oli niigi hea, võiks öelda, isegi suurem oleks kaotus võinud olla mängupildi järgi. Millest on muidugi täitsa kahju, sest eelmise, EMi valiktsükli järel oli ikka lootus, et nüüd MMi valiktsüklis äkitsi lähebki juba edukalt, aga kahe kaotusega alustamine seda just väga loota ei luba. Muidugi, mänge veel ees on ja senimängitutest Türgi võitmine juba koduväljakul pole sugugi võimatu ülesanne, teisalt jälle Rumeenia võitmine nende koduväljakul oleks pigem, ütleme, väga võimas eneseületus ... Ja siis on ju alagrupis veel ka Holland, kes võib-olla maailma mastaabis pole enam nii tugev kui kunagi, aga Eesti jaoks ilmselt ikka päris kõva pähkel, mille lahtihammustamine oleks ka väike ime ...


Loetud: Akadeemia 9/2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Türgi-Eesti (ETV2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: R. Vaikmaa. Aja lugu
Vaadatud: 1814 (ETV2), Välisilm (ETV), Meedium (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tavapäraselt mahtus ka ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Viisin seegi kord külakostiks kaasa endavalmistatud jäätist, aga ma pean ikka veel õppima seda tegema: suure sooviga maailmatuma mõnusat vanillijäätist teha surasin esssentsi ikka natuke liiga palju ... ja (pisut üleliigse) magususega tuleks ka midagi välja mõelda. Peamurdmist niisiis veel on. Mida ei saa muidugi öelda ema kohta, kelle pakutavad toidud olid, nagu ikka, just parajalt nii maitsvad ja head, et mõnelgi korral hoida keelt kinni koos roaga maopõhja lendlemast. Ema andis kaasa ka paar ristsõnavihikut, mis pakkus täiendavat võimalust põhitööle kuluvat aega pisendada. Aga andis ka võimaluse teadmisi täiendada: ühe ristsõna lahenduseks tuli müstiline "onümoformandid", milline sõna, ma natuke kahtlustan, võib eksisteerida rohkem koostaja peas kui tegelikkuses - ehkki pole välistatud, et keele-, täpsemalt nimeteaduslikus erialakirjanduses võib seda vahest isegi kohata ...

Loetud: R. Vaiksoo. Aja Lugu
Vaadatud. ENSV (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Arvutimaailm 9/2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV), Hiidsitikad ei anna armu (TV6), Witchville (TV6)

Ilmunud tõlked:
J. Lucas. Milleks meile need maksud (Postimees, 08.09.2012)
Vello Vikerkaar: tantramees (Postimees, 08.09.2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...

Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.

Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...

Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.

Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.

Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.

Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.

Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)

Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.

Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.

Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.


Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)

Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille mõningase lühendamise eest hoolitses, nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval, Mageia sõprade koosviibimine. Nojah, seekord küll palju Mageiast juttu ei tulnud, peamiselt ehk seetõttu, et kuigi tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase pidanuks juba teisipäeval ilmavalgust nägema, leiti seal siiski veel viimasel hetkel - seegi ju tavapärane ilming :-) - selliseid vigu, millega maailma ette astuda ei tahetud ja nii peaks see ehk ilmuma siis kas veel täna või alles homme (loodetavasti ...). Küll aga oli juttu rohkelt ühest teisest distributsioonist, siinsamas Eestis Ubuntu baasil kokkupandavast Estobuntust, mille uus versioon alles äsja oma nina uudistamiseks arendajate katlast välja pistis. Mulle oli see esimene kord näha toda Unity nime kandvat töökeskkonda ja kuigi suurt elik head muljet see just ei jätnud, tundus kuidagi kohmakas ja keeruline olevat - aga võib muidugi ka olla, et see on harjumise asi. Peatselt pidada ka Estobuntu KDE töökeskkonnaga versioon välja tulema, küllap see olnuks mulle tuttavama moega. Igatahes tort ja kohv oli tavapärasest märksa rohkem inimesi kokku toonud koosviibimisel täiesti olemas, mis oli tore. Nagu oli tore vahelduseks ka põgus pilk mõnele muule distributsioonile heita.

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Eureka

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida tänagi õige pisut lühendas kahe, küll väga väikese artikli tõlkimine, taas üks Postimehe ja teine Forbese hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis kahe artikli tõlkimine, üks Postimehe ja teine Forbesi hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: [digi] september 2012
Vaadatud: Välisilm (ETV), Putin, Venemaa ja Lääs (ETV), Paprika (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2012
Vaadatud: 1814 (ETV2), Välisilm (ETV), Musta nõia aasta (TV3)

Pühabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, mille ülejäänud poole hõivas ja võttis enda alla ühe vana hea tuttava sünnipäeval viibimine. Mis tähendas mõnusat seltskonda ja kõike muud, mis sellega kaasas käib, isegi üle tüki aja korralikus saunas käimist.

Loetud. Tehnikamaailm 9/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse seetõttu, et homme on mul tubli osa päevast ühe ürituse all kinni, tõi pisut vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ilm oli õnneks väljas liikumiseks peaaegu ideaalne: temperatuur napilt üle kümne kraadi, ilma päikeseta, võiks isegi öelda, et ilm oli niiske (enne ja vahepeal ja pärastki sadas ka vihma, aga mu käigud sattusid ilma sugugi rihtimata täpselt hetkile, mil võis öelda, et õhus on niiskust, aga mitte et sajab - isegi udu- või seenevihma mõõtu ei andnud see välja), ja lisaks puhus ka meeliülendav kerge tuuleke.

Emal oli eile olnud üks muret tekitanud probleem, mille üle minagi tagantjärele omajagu muretseda sain, aga tundub, et praeguseks on see vähemalt esialgselt lahenenud ja loodame, et see nii ka jääb. Kas nüüd just sellepärast, aga igatahes viisin emale külakostiks proovida ka vastselt omandatud nipu tulemust, nimelt omavalmistatud jäätist. Ma olin tahtnud seda teha vanillimaitseliseks, mis on ju ka mu enda lemmik, aga et mul kodus vanilliini polnud, vaid ainult vanillisuhkur, siis tuli seekordne ports mu meelest välja natuke liiga magus. Ema oli samuti seda meelt, aga siiski pidas vajalikuks kiitust avaldada. Millest tuleb järeldada, et peab mingil hetkel võtma ette retke mõnda hästi varustatud kauplusse, et sealt vanilliini ja võib-olla veel mõningaid vajalikke lisandeid hankida, mis parajasti pähe tulevad ja mis võiksid jäätisele kui mitte meelepärast, siis vähemalt huvitava maitse anda.

Kuulasin täna järele ja ära ühe Kuku raadio nädal aega kestnud saate lõigud. Saade oli "Nädala raamat" ja sel nädalal oli seal teemaks just mu viimati tõlgitud raamat, Bellamy Chrisi "Absoluutne sõda", tutvustajaks-kõneisikuks Arjaka Küllo. Juba sellegi pärast peab seda siin ära mainima, et täita rasket, aga mõnusat ülesannet, nimelt oma saba kergitamist, sest see hakkas õige elavalt liputuma, kui raadiohääl lausa mitu lauset mu kiituseks pühendas :-)


Loetud: Tehnikamaailm 9/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Levadia (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli üpris tühjavõitu, põhimõtteliselt oli vaid kolm ühikut, millel silm ja aju suvatsesid pikemalt peatuda pluss veel mõned, millest mõlemad konsensuslikult mõtlikult üle libisesid ... Kuigi Kunnuse Mihkli eelmine pikem lugu jäi mulle veidi arusaamatuks (ja väga ei aidanud isegi viide kärpimata kujul loole tema ajaveebis), siis seekordne oli küll hästi kirjutatud. Ametlikult oli see, kui vähemalt päisesse paigutatud raamatukaane pildi järgi otsustada, arvustus, aga ega sellest ajendteosest palju juttu polnud, küll aga teemast ehk maaelust ja kõigest selle ümber. Ja nauditavalt, sisse põimituna Tammsaaret, Dostojevskit ja keda veel. Selliseid esseid võiks kultuurileht avaldada sagedaminigi, vähemalt mina oleksin kindlasti lugeja ja usutavasti ka tagantkiitja või eestlaitja.

Teine märkimisväärsem lugu oli juubelipuhune intervjuu Hindi Matiga, millest ikka muust kui peamiselt eesti keelest ja pisut sekka meelestki. Seal oli küll ka mõningaid mõtteid, mis on, ütleme, veidi kaheldavama väärtusega, aga eks igal inimesel ole omad seisukohad ja küllap need varieeruvad omajagu generatsioonitigi. Näiteks arvamus, et "purismil on piir, mille ületamine viib absurdi" - mõelduna just liigse "eestindamise" ehk omasõnade väljamõtlemise vastu. Millel on senist eesti keele praktikat vaadates mõistagi tõepõhi all, aga ei tasuks siiski ära unustada, et maailmas leidub mitmeidki keeli, kus purism on üsna edukalt juurdunud ja enam-vähem isegi püsib seniajani (islandi keel on hea näide, teataval määral ka kauge sugulane ungari või lähedasem sugulane soome keel). Või siis arvamus, et "inglise keele ees on keeleinspektsioon pime", mis vähemalt ajakirjandusest läbi lipsanud teadete põhjal tundub ka veidi äärmuslik ja liialdatud. Aga igatahes oli targa inimese juttu hea lugeda.

Ja lõpetuseks oli viimane asi, mis pilku käitis, meediaarvustus, õigemini sedakorda küll räme ja tümitav karvustus, suunatud "Omakohtu" pihta. Ma ei ole küll seda saadet vaadanud, aga mujalt kuuldu ja siitloetu põhjal ei ole ka tekkinud tunnet, et kui ei juhtu just midagi erakordset (näiteks viibimist kellegi juures, kes parajasti seda vaatab), siis ka kuidagi peaksin seda sattuma või isegi tahtma sattuda vaatama ...


Loetud: Sirp, 31.08.2012
Vaadatud. mitte muhvigi