Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Sirbil paistab olevat puhkusehooaeg läbi, igatahes oli uus number täna kenasti postkastis. Ja üllatuslikult erines see mitme varasema aasta puhkusejärgsest avanumbrist rõõmustavalt selle poolest, et sisaldas isegi üht-teist lugemisväärset, mitte ainult prahti, mida enne puhkust ei olnud jõutud ära avaldada.

Kõigepealt oli kaks nii-ütelda humanistlikku teksti, mõlemad küll üpris segaselt kirjutatud, nagu humanismimeelsetele kirjutistele ikka omane, aga siiski head vahelduseks lugeda. Puurmeistri Ott võitles oma loos selle vastu, et "elukvaliteeti" või üldse inimest rahaliselt mõõta, niisiis majanduse domineerimise vastu üldises mõtteviisis. Ta esitas lausa küsimuse, "kas me suudame mõelda majanduslikust keelest väljaspool", ent mu meelest oli ta taustsüsteem paigast ära, nii et vastus selle artikli raames oleks kindlasti eitav. Tema käsitlus kõneles nii-ütelda ühiskondlikust ehk riiklikust hindamisest ja sellest seisukohast ei ole loomulikult inimene mitte "inimene, indiviid", nagu autor kirjutab, vaid lihtsalt ühik, mis on vajalik võimu teostamiseks - mis tähendab seda, et sellist ühikut saabki ainult hinnata abstraktselt, olgu siis puhtmajanduslikult või ka mingeid muid, aga ikka kvantitatiivselt hinnatavaid omadusi arvestades. Selleks et humanismis nii hinnatud kvaliteedini jõuda, tuleb end sellest taustsüsteemist lahti rebida, välja asetada, siis ilmuvad ka kvalitatiivsed omadused ja tähtsustuvad: direktor, peaminister või mistahes muu juht ei saagi alamatesse suhtuda teisiti kui abstraktsetesse, kvantitatiivselt hinnatavatesse tootlikesse jõududesse - heal juhul on võimalik, et sootuks teistsugused vahekorrad avanevad näituseks asutuse suvepäevadel või mistahes muudel koosolemise vormides, mis ei ole seotud võimudiskursusega.

Väidetavalt humanismi positsioonidelt asus (kristlikku) fundamentalismi, täpsemalt selle väljendust mõne aja eest ilmunud raamatus "Surmakultuuri arhitektid" tümitama Kunnuse Mihkel. Tema artikkel oli aga veel segasem ja suure sõnavahu tagant jäi silma ainult tõdemus, et mis ka poleks põhjus, on autori arvates kindlasti tegemist ühe ääretult halva raamatuga. Millel küll polevat mingit mõju, sest vähegi mõtlev inimese saavat nagunii aru, et see on jama - ja kui ei saa, siis on artikli autor olnud nii lahke ja kulutanud peaaegu kaks lehekülge Sirbist selle selgitamiseks ... See lugu oli ka vahest kõige rohkem sellise moodi, mis paistis olevat lehte pandud selleks, et ruumi täita. Aga noh, võib-olla on seda ka kellelegi siiski vaja.

Hea oli näha Sirbi veergudel - minu meelest üle tüki aja - kirjutamas Kändleri Tiitu, kelle omapärase käsitlusega lood on alati mõnusad lugeda ja sisaldavad huvitavad kõrvutusi, mõnigi kord sellist ahhaa-efekti "kuidas ma küll ise pole selle peale tulnud".  Üks tema lugu oli Veski Reinu vulkaaniraamatu tutvustus, teine aga märksa põnevam juubelihõnguline kirjutis tähistamaks viiekümne aasta möödumist Kuhni Thomase "Teadusrevolutsioonide struktuuri" ilmumisest. Lõpetades artikli optimistlikus toonis uut paradigmavahetust oodates. Ootame siis koos temaga, mil kõik need pirrud löövad kahel otsal ...

Omapärase kaksikarvustusega oli maha saanud Väljataga Märt, võttes korraga ette mõne aja eest ilmunud "Maailma kirjanduse leksikoni. 1000 kirjanikku, 10 000 teost" ja Veidemanni Reinu "101 Eesti kirjandusteost". Hästi kirjutatud, nii valupunktidele kui ka positiivsetele külgedele kenasti osutatud, oma tähelepanekud kirja pandud - tasub lugeda.

Kalmu Mardilt oli kena, teravate tähelepanekutega ülevaade UNESCO maailmapärandi komitee viimasest istungist, milles oli hästi näidatud, millised mängud käivad sellise tunnustuse (ja mõistagi sellega potentsiaalselt kaasneva raha) saavutamiseks. olgu siis tegu Jeesuse sünnikirikuga või viinamägedega ...

Sirbi vahele oli poetatud ka Kultuurkapitali käesoleva aasta teise rahajaotuse teabeleheke, millest võis muu hulgas teada saada, et raha on eraldatud ajakirja Looming aastakäikude 1956-1975 digiteerimiseks. See on küll suurepärane, kui üks eesti ja Eesti kirjasõna tähtväljaanne nii suures ulatuses digiteerituks ja loodetavasti ka avalikult kättesaadavaks muutub. Seni on Digaris Looming olemas algusest, st 1923. aastast kuni 1958. aastani (niisiis osaliselt juba ka rahaeralduses märgitud aastad) ja Loomingu veebileheküljel võib valikuliselt (st ainult osa, mitte kõike) numbreid alates 2009. aastast, nii et see poole sajandi pikkune tühimik vajab hädasti täitmist.

Loetud: Sirp, 27.07.2012
Vaadatud. SAlajane ladu 13 (Universal), Djinn - Dämonen der Wüste (RTL2)