Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukese katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks.

Nagu eile lubatud, siis täna pisut sellest hilinenud Sirbist. Kui ma selle kätte sain ja läbi vaatasin, turgatas pähe isegi mõte, kas kogu see õigel päeval postkasti laekumata jäänud ajalehe tagaajamine üldse vääris pingutust: lugemisväärset oli selles seekord täpselt kahe loo jagu. Aga teiselt poolt, eks need lood oleksid muidu võinud ju kahe silma vahele jääda ja isegi kui nad oleksid internetiavarustel pilku püüdnud (mõlemad tegelikult käisidki silme eest läbi), siis on paberlehe lugemine vähemalt Sirbi puhul kindlasti seniajani etem tegevus kui veebis.

Niisiis, esimene ja pikim tähelepanu köitnud lugu oli intervjuu Müllersoni Reinuga, kellel hiljaaegu jõudis eesti keelde üks maailma asjade üldiste seisu ja tulevikku lahkav teos. Nojah, eks selle lugemine oli mõneti ka, kuidas öelda, enesekeskne, sest nii tolle raamatu kirjutamist kui ka isegi intervjuu tegemist pakuti ka mulle, kes ma aga pidin mõlemad head pakkumised paraku tagasi lükkama. Kuigi härra Müllersoni sõnades kõlab seisukohti, mis on sellised, et kui nendega ka just otse nõustumata ei saa jätta, siis arutelu ja vaidlusi võiksid tekitada küll (see on nüüd muidugi öeldud jälle mu enda seisukohalt ainult), siis kahtlemata on tema mõtted - ka selles intervjuus - sellised, millega tutvuda kindlasti tasub.

See on hea, et Sirp on üsna tõsiselt võtnud ette informaatika ja ühiskonna sidususe valgustamise. Seekordses numbris oli siis autoriks Loho Elver ja teemaks jälgimisühiskond. See küll ei sisaldanud väga palju uut, aga vanagi oli kenasti üle korratud ja kokku võetud. (Noh, kui norida, siis avalauses kõlanud väide, et "eelmise sajandi kahtlemata tuntuimad düstoopia kirjeldused on pärit Aldous Hyxley ja George Orwelli sulest", jätab täiesti teenimatult kõrvale Bradbury ("Fahrenheit" muidugi) ja kinolina kaudu visuaalselt ehk neist kõigist palju mõjuvamad "Terminaatori" filmid, aga olgu, kaks mainitut on tõepoolest ilma igasuguse kahtluseta ühed tuntumad.) Muidu hea loo nõrkuseks oli ehk see, et kuigi praegust situatsiooni ja selleni viinud teid oli päris hästi kirjeldatud, piirdus ohule viitamine vaid hirmutava lausejupiga "järsku on maailma valitsustel meie kohta üha rohkem ja rohkem andmeid ja mida kõike on võimalik nende andmetega teha, jäägu igaühe enda fantaasia viljaks".

Mind ennast ongi tegelikult selle temaatika juures kõige rohkem huvitanud just see, mida kõigi nende rohkete andmetega, mis minu ja teiste kohta on võimalik eri kohtadest kokku kraapida ja ühte siduda. peaks võimalik olema ette võtta. Ja ma olen ikka nende mõtiskelude tulemusel leidnud, et suurt ei midagi: neid saab lugeda umbes samamoodi, nagu võib lugeda ajaloolisi romaane või biograafiaid, aga midagi konkreetset nendega õieti peale hakata ei ole. Tõsi, hea tahtmise korral saab neist välja pigistada võimalusi konkreetse isiku stigmatiseerimiseks, välistatud pole isegi mõningad piirangud reaalses elus (töö- või elukoha valikul vms), aga ka need saavad tekkida ainult siis, kui see isik soovib midagi, mida ta on teinud või öelnud, kellegi eest varjata, teisisõnu petta. Niisiis on mu meelest tegu rohkem eetilise kui mis tahes muud laadi küsimusega ja ma pigem julgeks arvata, et kui üldse, siis selline andmebaaside sidumine ja "suure pildi" võimalikkus iga üksiku inimese kohta võib ehk asju hoopis paremaks, mitte halvemaks muuta, tekitades kõikvõimalikesse suhetesse senisest rohkem läbipaistvust ja ausust (mida võib muidugi pidada utoopiliseks arvamuseks, aga tee või tina, düstoopilist ei oska ma ette kujutada - või õigemini, oskan küll, aga siis langeb see düstoopiapahvak pigem teenitult lõpuks slikerdaja enda kaela).


Loetud: Vikerkaar 4-5/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Per Nyholm: me soovime Euroopa poliitikat, mitte võimumänge (Postimees, 15.05.2013)