Sarnaselt eilsele täiesti töövaba päev, mis seekord möödus peaaegu täielikult imetabases kohas nimega Lennusadam. Ma juba kord varem, kui juhus viis põgusalt sinna, kirjutasin, et see paistab olevat koht, kuhu kindlasti tasub tagasi tulla ja põhjalikult uudistada. Mida siis täna heas seltskonnas saigi ette võetud - ja selgus, et ühe päevaga seda ammendatud mitte ei saa. Otsesemaks ajendiks, miks just täna, oli see, et tegu oli Lennusadama esimese sünnipäevaga, millega mulgi oli väike lootus end siduda. Nimelt oli meremuuseumi tegelastel äärmiselt vahva kavatsus valmis saada esimese Eestis ehitatud allveelaeva - jah, juba 1854! - koopia ja see just sünnipäeval vette lasta. Selleks olid nad ka Hooandjas projekti teinud, millega vajalikku raha hankida, ja minagi toetasin neid. Tõsi, paistab, et see läks selles mõttes luhta, et raha vist ikka kokku ei saadud (kui ma eile hommikul vaatasin, oli veel üle poole puudu ja toetajate lisandumise dünaamikat vaadates ei paistnud just tõenäolisena, et see võiks nii järsult nüüd kiireneda). Aga noh, see oleks ka andnud mulle kutse õhtusele piduüritusele, millest ilmajäämine vaevalt väga suur kaotus on.
Aga sadamast ja muuseumist endast võib vaid nii palju öelda, et see on tõesti äärmiselt suur ja mahukas, nii seest- kui väljastpoolt. Ligikaudu nelja tunniga, mis meie käsutuses oli, jõudsime vaid üle vaadata, mida kõike seal pakutakse, aga see pole sugugi ainult vaatamiseks mõeldud koht, vaid seal on ka päris palju ise järele katsumise asju - simulaatorid on moodne sõna, kuigi selle asemel tahaks kasutada mõnda muud, näituseks matkur või ka imitaator. Ja nende juurde ma õieti ei jõudnudki, nii et nähtavasti tuleb millalgi võtta ette uus retk, suruda endas maha soov rohkeid laskevahendeid veel lähemalt uurida ja proovida järele, kuidas on siis vesilennukiga lennata või õhutõrjesuurtükiga taevasõidukitele valu anda või vee alt teisi torpeedodega kummuli keerata jms.
Sõnaga, uudistamist on seal kõvasti ja kaasaelamisvõimalusi samuti. Seda nii sees kui väljas - tõsi, väljas ehk veidi vähem: vaadata saab vaid pisut sõjatehnikat, nii vanemaaegseid suurtükke kui ka suhteliselt hiljutisi militaarsõidukeid, samuti mõningaid kai ääres seisvaid veesõidukeid. Nojah, väiksematele lastele (või ka mitte enam nii hirmus väikestele) on seal samuti atraktsioone pisut.
Niisiis, nood tunnid olid põnevad ja möödusid paraku liigagi kiiresti, kui meid seitsme paiku õhtul välja tõsteti, et piduõhtu külalised saaksid sisse astuma hakata. Jah, korra varem olen minagi saanud punase vaiba peal sisse kõndida (tõsi, pika rea tagaotsas, aga siiski :-) ), aga veel polnud olnud juhust punast vaipa pidi välja kõndida. Nüüd on siis see ka ära tehtud :-)
Et mu jaoks päeva kõige olulisema atraktsioonini, nimelt allveelaeva vettelaskmise katseni, oli veel tükk aega, käisime vahepeal pisut keha kinnitamas, millega seoses tuleb taas kiita restorani Han. Jah, tellitud toidu jaoks neil küll veiseliha ei olnud, mida võiks ju miinuseks pidada, aga muud lihasordid olid täitsa olemas ja lõpptulemus oli igatahes maitsev.
Isegi nii maitsev, et tagasi Lennusadamasse pidime juba liikuma üsna kiirel sammul ja jäimegi veeskamise päris algusest ilma. Aga igal juhul selleks ajaks, kui Gerni allveelaev vette jõudis, olime juba jõudnud näha sekeldusi vettelaskmisel. Nojah, kuigi kahest laevukese turjal turritavast torust üks sai pisut kannatada ja viltu vajus, ning laevuke ise sellel turniva mehe raskuse all pisut vänderdas, nii et too lõpuks merre sulpsatas (mis võib-olla oli küll ka juba ette kavas, igal juhul oli mehel kas selleks otstarbeks või ka mõnel muul põhjusel lausa sukeldujavarustus seljas), vette ta sai ja jäi. Ja isegi kui mu pisike (rahaline) panus selle allveelaeva juures olemata jäi, oli ometi tunne, nagu oleks mingi ajaloolise sündmuse pealtnägija ja tunnistaja olnud. Millele võib-olla aitaski kaasa see, et kõik ei läinud ülima libeduse ja sujuvusega, siis oleks see ehk liigselt hästi viimistletud lavastusena tundunud ...
Ja kui lisada, et sellele kõigele järgnes mõnus õhtu ja öögi veetmine ikka samas heas seltskonnas, siis võib lugeda päeva igati kordaläinuks ja elamusterohkeks.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: surevad ikka teised (Postimees, 11.05.2013)
No comments:
Post a Comment