Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: jalgpall, UEFA meistrite liiga 3. eelring: Nõmme Kalju - Plzeňi Viktoria (ETV2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Horisont 4/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Ülisalajane (Kanal2), Whitechapeli vampiiri juhtum (Showtime)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema väisamine. Ilm oli küll jälle nigelaks keeranud, kuidagi ei oska ta olla, juba tunned, et on mõnus, päikest ei ole, tuul puhub, vahel ehk isegi sopsutab kena vihma alla, ja siis tuleb jälle too rõve kollane latakas välja ja kõik on paha ja halb ... Aga noh, kannatusrada läbitud, ootas ees tavapäraselt tubli kõhutäis ja kopsakas peatäis, seda viimast ikka mõistagi ristsõnade kujul, mille seas oli ka Kuma Kange vihik, mis, tuleb tunnistada, andis peamurdmist kohe tükiks ajaks, nagu ikka. Aga too kõhutäis oli täna õige imeline: ema oligi kuidagi salapärane ja õhutas ära arvama, mis ta on valmistanud, mida ma muidugi ei osanud hästi aimata. Ja siis selgus, et ongi hakklihakaste ja kartulipuder! Ah, milline moosinägu mul ees võis olla selle peale! Ema ikka oskab kohe selliseid meeldivaid sürpriise luua! Omlett eelroaks ning kartulipuder hakklihakastega põhiroaks - no mis võiks olla veel etem!

Meeldivatest emotsioonidest täidetuna tõttasin jubeilma trotsides peagi siiski koju, et nautida jalgpalli EMi finaali. Mis küll tekitas ka pisut muremõtteid, sest kuigi Saksamaa oli poolfinaalis Rootsi vastu näidanud imelist jalgpalli, nii et toda kohtumist võinuks eelnevalt lausa finaalivääriliseks pidada, siis Norra oli mängus Taaniga valinud sellise taktika, mis mängust peaaegu igasuguse ilu välja ja maha võttis. Finaali esimesed minutid tundusidki minevat tollesama viimase mängu moodi: Norra alustas tugeva pressinguga, millele ideaalis oleks järgnenud nende esimene värav ja siis ülejäänud mänguaja umbkaitses istumine. Aga õnneks nii siiski ei läinud, sest sakslannad olid siiski pisut teisest puust vastased. Tundus, et Norra küll üritas ka hiljem paaril korral  võib-olla lausa instinktiivselt tõmbuda viimasele kolmandikule umbkaitsesse, aga nähtavasti said nad ka ise aru, et täna pole see päev ja see mäng, kus niisugune taktika ennast õigustaks. Ja nii oli mäng päris elav ja äge, küll üsna kindlalt sakslannade domineeritav. Ei saa muidugi midagi otseselt paha ka norralannade mängu kohta öelda, see oli enam-vähem täpselt selline, nagu võis ette kujutada, ja ohuolukordi suutsid nad vastase värava all üsna palju luua. Lausa isegi nii palju, et nende kasuks määrati kaks penalti. Mille puhul aga Saksa väravavaht end äärmiselt heast küljest näitas ja mõlemad tõrjuda suutis! Mis on nii kõrge tasemega mängu puhul ikka päris haruldane (olgu, alagrupimängus suutis sama Rootsi vastu ka Taani väravavaht, aga tii oli siiski alagrupi-, nüüdne aga finaalmäng). Ja nii jäigi mängu lõpptulemuseks sakslannade teise poolaja algul Norra kaitse tõsist eksimust ära kasutades löödud värava järel 1:0. Mis tähendas seda, et uueks Euroopa meistriks oli - taas ikka seesama Saksamaa, nüüd juba kuuendat korda järjest (ja kokku kaheksandat korda). Lihtsalt see võit neil ei tulnud, küll aga siiski, tagantjäreletarkusena öeldult muidugi, kindlalt. Mille üle võib ühelt poolt rõõmu tunda, sest maailmas on kõik täpselt nii, nagu olema peab, aga teiselt poolt õige pisut siiski nukrust selle üle, et teised võistkonnad pole veel nii stabiilselt heal tasemel, et tõsiselt, väga tõsiselt ise trooni ohustada. Ent nagu sellelgi turniiril näha oli, siis on põhimõtteliselt vanade tuntud Saksamaa-Rootsi-Norra (ainsad, kes on suutnud Euroopa meistriks üldse tulla) kõrval ometi näha ka uusi või uuemaid päris tugevaid tegijaid, eelkõige Prantsusmaad ja Taanit, samuti Hispaaniat, kes võib-olla juba järgmiselt EMil võivad täiesti pretendeerida finaalikoha peale.


Loetud: Horisont 4/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, finaal: Saksamaa-Norra (Eurosport), Langev taevas (Showtime)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Horisont 4/2013
Vaadatud. jalgpalli Premium liiga. Infonet - Nõmme Kalju (TV6)

Ilmunud tõlked: Dario Martinelli: 1001 teatmikku suviseks lugemiseks (Postimees, 27.07.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tekitas pausi üks väljaskäik, mis viis kahte kaubanduskeskusse: teiseks elukohajärgsesse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja esiteks kaugemasse superhüpergigamegakeskusse, kus ootas ees pakike raamatuklubilt, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
• T. Pruuli (koost). EÜE jälg
• K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat

Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.

Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.

Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"

Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.

Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.

Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:

Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.

See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).

Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.

Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.

Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").

Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.

Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.

Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.

(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)

Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).

Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.

Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!

Loetud: Sirp, 26.07.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli EMi tänane teine poolfinaal Norra ja Taani vahel põhimõtteliselt suuri üllatusi ei valmistanud, vähemalt selles mõttes, kes võitjaks tuli. Ma olen mitut puhku taanlannade kohta häid sõnu öelnud ja Norrat pigem tauninud, aga teiselt poolt on tulnud nentida ka seda, et Taani mäng on küll ilus, aga läbimõeldud taktikast ja meeskondlikkusest ning tollest viimasest udusulest, mis mängu perfektseks muudab, jääb neil veel puudu, ja et Norra on vaatamata mitte just kuigi palju silmailu pakkuvale mängule äärmiselt efektiivselt tegutsev võistkond. Kõike seda võis täna kogeda lausa võimendatult. Mõne esimese minuti jooksul tundus, et sellestki võib tulla äge mäng, eilse Saksamaa-Rootsi vaimus, aga siis lõid norralannad värava ja pärast seda läks mäng, kuidas öelda, äärmiselt igavaks. Peaaegu kogu tegevus toimus Norra väljakupoolel ja taanlannadel avanes võimalus demonstreerida oma üleolekut mängulistes oskustes väga põhjalikult, ent norralannade umbkaitset ei suutnud nad pikka aega murda. Alles päris mängu lõpus suutsid nad viigi jalule seada, aga see oli ka kõik. Ja et lahendust ei toonud ka lisaaeg, oligi taas käes penaltivoor (kõlab peaaegu nagu trikoovoor - ja ega ei erinegi sellest palju :-) ). Eriti eelmist Prantsusmaa-Taani mängu silmas pidades võinuks ju siin ehk rohkem Taani peale panustada, aga teiselt poolt oli ka Norra väravavaht end nii tänases kui ka eelmistes mängudes väga heast küljest näidanud. Ja nii oligi: kui varasemates mängudes oli Taani puurivaht penaltite tõrjumisel lausa imetegusid teinud, siis täna ta seda ei suutnud, erinevalt oma ametiõest, ning 4:2 penaltitulemus andis võidu Norrale. Ei saa muidugi öelda, et nad poleks seda võitu ära teeninud, aga mul tekkis siin umbes sama küsimus, nagu paljudel paari aasta eest Chelsea meeskonna meistrite liiga võitu vaadates: kas tõesti sellise mänguga saab võita? Nojah, saab, aga erilist ilu selles pole  Seda põnevam saab nähtavasti olema finaal Saksamaa ja Norra vahel: ei tasu unustada, et Norra sel turniiril korra juba võitis Saksamaad, purustades viimase rekordiliselt pika kaotusteta seeria - millest sakslannad kahtlemata on õppust võtnud.


Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Norra-Taani (Eurosport)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli EMi tänane esimene poolfinaal, milles vastakuti seisid Rootsi ja Saksamaa, andis vargsi loodetud tulemuse ehk Saksamaa võidu, aga mäng ise oli lausa suurepärane. Ma ütleks suisa, et finaali väärt, nii et jääb üle vaid loota, et pärisfinaal tuleb tõesti samamoodi elav ja kõrgetasemeline. See oli mäng, kus, kui üks arstide väljakule tõttamine välja arvata pärast kahe mängija peaga kokkupõrkamist, õieti seisakuid ei olnudki, mäng ja mängijad muudkui voogasid ühe värava alt teise alla ja potentsiaalseid väravavõimalusi tuli aina järjest ja järjest. Või kui teisiti öelda, siis rootslannad näitasid end küljest, millest nad olid enam-vähem kogu turniiri vältel näidanud, ainult veel paremini, ning sakslannad omakorda näitasid, et jutud üleminekuvõistkonnast, kus käib põlvkonnavahetus ja mis seetõttu tavalisest omajagu nõrgem, ei pea väga paika. Jah, võib-olla seda jõudu ja enesekindlust päris ei olnud, mis neile viimasel viiel (!) EMil on meistritiitli toonud, aga sakslaste, nii meeste kui naiste, puhul näib kehtivat üks reegel: kui nende mängumassin töötab, siis on see tapva toimega, ja kui ei tööta, siis krigiseb ja logiseb kõik paigast ning võit võib tulla ainult "vana rasva" pealt. Täna siis nende masinavärk toimis, jah, ehk mitte nii õlitatult, kui harjutud nägema, aga äärmiselt võimsalt siiski. Võib-olla nende arvatavasti suurima staari Okoyino da Mbabi kõrvalejäämine innustas teisi rohkem pingutama või mängu vastasele harjumatut rada pidi ümber kujundama või mis iganes, igatahes oli sakslannade tugev surve tunda kogu mängu vältel. Mitte et rootslannad oleksid selgelt kehvemad olnud: oli neilgi rohkelt häid võimalusi ja oskasid nemadki sakslannasid rasketesse olukordadesse panna, aga täna ei olnud nende paraku nende päev ja nii jäi seisuks 1:0 Saksamaa kasuks, mis sellest hoolimata, et see mulle meeldis, oli nähtavasti ka üpris õiglane, sest umbes just nii palju ka sakslannad paremad olid: vähe, aga kindlalt. Ja kui nad samasugust tulisust ja võimu suudavad ka finaalis olgu siis Norra või Taani vastu näidata, ei ole vist kahtlust, et kuues meistritiitel järjest võib nende kaelas rippuda.

Täna tuli teade, et üle aasta kestnud arenduse järel on lõpuks ilmavalgust näinud Apache OpenOffice 4.0 (nagu OpenOffice'i ametlik nimi nüüd, pärast Apache'i hallata minemist kõlab). Too eelmine, versiooninumbriga 3.4, ei olnud veel õieti Apache'i "toodang", kuigi ta juba selle nime all tuli, vaid veel vana OpenOffice'i jätk, nii et tundub, et praegu on tehtud päris suur edasiminek õige mitmes osas: näiteks külgribade aktiivsem kasutamine (mis varasemas OpenOffice'is ja Libreoffice'iski on ju ka iseenesest olemas, aga mitte nii prominentselt, ja mille olemasolu mulle näiteks Calligras on päris meeldima hakanud) või parem ühilduvus MS Office'i rakendustega. Kui aega leian, peab järele proovima - see viimane on mu jaoks üsna oluline asi ja LibreOffice'is on teatavaid puudujääke, mille üle ma olen varemgi kurtnud - ja mis vist küll pole ka Apache OpenOffice'is lahendatud, aga päris täpselt ma sellest veel midagi arvata ei oska, peab ikka oma silmaga üle vaatama..


Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Rootsi-Saksamaa (Eurosport)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mõningase katkestuse taas külaskäik ema juurde. Nimelt oli mul õnnestunud üleeile ristsõnavihikud, mille ema oli enda oskuste ja teadmise põhjal ära lahendanud ja mille vormistamise ning lõpliku täitmise mu hoolde jätnud, tema juurde maha jätta. Millele järgnes otsekohe range korraldus tagasi tulla ja need kaasa võtta. Millega ma olin veel eile rõõmsalt nõus: parasjagu ka ilm selline hea, sajab, on tuult ja puha, kena väljas jalutada. Täna, nojah, tuletades ikka meelde vana head Murphyt ja neid kõiki teisi, oli mõistagi ilm hea veel isegi mineku ajal, aga just ema juures viibimise vältel pilved kadusid, tuul lakkas ja päike andis endast parima, et taas temperatuur üles pumbata ning lihtsaid inimesi vaevata. Aga eks ta ole, ka ametlikult on ju suvi ja tuleb paratamatute halbdustega leppida ... Vähemalt tasakaalustas ilma alatust nagu ikka toekas kõhutäis ja täpselt tembitud koguses peatäis, seda viimast loomulikult ikka ristsõnade kujul.

Tuleb ära õiendada ka mõned "võlad" ehk anda teada asjadest, millest oleks õieti tulnud juba varem teada anda. Kõigepealt sellest, et üleeile hilisõhtul (minu jaoks; arvatavasti paljude jaoks öösel vastu eilset) võttis Google'i andmetel keegi usin pisike lõunakorealane mu GMaili konto üle ja postitas selle alt suurima naudinguga mingi reklaamilingi kõigile aadressidele, mida ta vähegi eest leidis. Eks ma olen muidugi usutavasti ise ka selles süüdi, et oma e-posti parooli liiga lihtsana hoidsin, et see lahti murda õnnestus, aga kümmekond minutit hiljem oli siiski konto taas jälle mu kontrolli all ja asjad korras. Igal juhul palun andeks kõigi käest, kes said mult tarbetu ja mõttetu reklaamlingiga kirja.

Teine asi, millest tuleks teada anda, on see, et Mageia on paika pannud oma neljanda väljalaske ajakava: olulisim kuupäev, mis kõrva taha panna, on 1. veebruar 2014, mil Mageia 4 peaks ilmavalgust nägema. Kas see just täpselt nii juhtub või nihkub asi ikkagi pisut edasi, nagu tavaliselt on kombeks olnud, eks seda näeb. Aga küllap saab siit ajaveebist jätkuvalt lugeda ka pisikesi tutvustusi alfa- ja beetaväljalasete ning väljalaskekandidaatide kohta, kui need tasapisi tilkuma hakkavad - esimene neist lootuste kohaselt juba 8. augustil ehk mõne nädala pärast.

Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Collision Earth (Universal)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Kui eilsed jalgpalli EMi veerandfinaalid pakkusid küll põnevust, aga olid siiski üldiselt oodatud tulemusega, siis tänaste mängude tulemused olid mõnevõrra ootamatud, ühel juhul lausa šokeerivalt üllatavad. Esimeses tänases mängus Norra ja Hispaania vahel võis eeldada väga võrdset võitlust, ehk küll pisut paremusega Norrale, aga ma ise salamisi lootsin, et ehk hispaanlannad suudavad end näidata taas parimast küljest ja asja enda kasuks keerata. Ja tehniliselt nad valdavalt väga head mängu näitasidki: söödud üldjuhul olid kenad ja täpsed, pallivaldamine samuti päris hea, just nii nagu Hispaanialt, olgu meestelt või naistelt, oodata võikski. Aga mis neil seekord eriti tugevalt lonkas, oli taktika ja üldse korralik mänguplaan: mitte et see varasemateski mängudes oleks neil tugev külg olnud (see oli ju ka peamisi põhjusi, miks neil Inglismaaga nii palju vaeva tuli näha ja miks nad Prantsusmaale alla jäid), aga täna torkas see eriti silma. Norralannad seevastu andsid endast kindlasti parima ning nende äärmiselt kindel kaitse ja küll küllaltki vähesed, aga see-eest massiivsed rünnakud tõid ka edu - lõpu eel oli seis lausa 3:0 ja selles, et lõpuvile kõlades seisid tablool numbrid 3:1, on rohkem põhjust näha norralannade hoolimatust mõnel viimasel minutil kui hispaanlannade eriliselt head mängu.  Aga sellest hoolimata, et täna asjad nii läksid, on mul suur usk Hispaania võistkonda: seal on palju noori ja kui nad veel hoolikalt kokkumängu harjutavad ja üldse taktikaliselt arenevad, siis võib neist juba kuulda olla paari aasta pärast MMilgi, ehk. Nad on, muide, MMi kvalifikatsiooniturniiril Eestiga ühes alagrupis (tugevamatest on seal veel tänavusel EMilgi finaalturniirile jõudnud, aga eile veerandfinaalis Saksamaa käest kaotuse saanud Itaalia), nii et saab neid ka siinsamas Eestis millalgi näha.

Teine mäng Prantsusmaa ja Taani vahel eelneva arvamuse kohaselt nii suurt põnevust ei lubanud oodata: prantslannad olid seni esinenud väga võimsalt ja kuigi ma oma ajaveebiski olen maininud, et taanlannad mängivad hästi (allajäämine Itaaliale oli ikka päris napp), siis suurt kahtlust polnud, kes selle mängu võidab. Aga just siit tuli kogu selle turniiri kindlasti suurim üllatus: Taani mäng oli täna lausa suurepärane ning nad suutsid juba esimesel poolajal lüüa Prantsusmaale värava, samal ajal kui prantslannad, küll suurema osa ajast selgelt domineerides, ei suutnud kuidagi taanlannasid murda ja nende väravat liiga tõsiselt ohustada. Muidugi, pealelööke nad tegid, aga Taani väravavaht on tõesti hea (alagrupi mängus Rootsi vastu suutis lausa kaks penalti tõrjuda, mis on päris hämmastav) ja ka kaitse pidas, nii et midagi sellest ei tulnud. Ja ei tulnud ka teisel poolajal, kui vaid Taani kaitse poleks teinud üht apsu, mille eest määrati penalti. Taani väravavaht oleks napilt suutnud sellegi tõrjuda, aga löök oli siiski nii tugev, et seda ta ei suutnud. Prantslannad said sellest küll veidi indu juurde, aga ometi jäigi mängu lõppseisuks 1:1. Mis tähendas lisaaega, kus kõik jätkus samamoodi. Mis tähendas penaltisid ja siis hakkas asi juba väga meelde tuletama Prantsusmaa esinemist eelmisel EMil, kus nad samuti jõudsid veerandfinaali, kus mängisid Hollandiga viiki ning kaotasid penaltitega. Taani väravavahi headust arvestades oli see võimalus täiesti õhus tänagi - ja nii ka läks, kuigi mitte niivõrd Taani väravavahi hea töö tõttu (ehkki ta suutis tõrjuda ühe penalti), kuivõrd prantslannade arvatavasti närvitsemise tõttu, mispärast nad paraku lausa kahel juhul eksisid ja väravalegi pihta ei saanud ... Nii et 4:2 penaltitega Taani edasi ja Prantsusmaa koju. Tulemus, mida ei oleks kuidagi osanud oodata.

Nüüd on siis poolfinaalidesse jõudnud nelja võistkonna seas alagruppides alustanud viiest Põhjamaast lausa kolm esindatud: Rootsi, Norra ja Taani, ainsaks vastukaaluks neile samuti mitte just väga lõunamaa Saksamaa. Mis võib kergesti tähendada Põhjamaade omavahelist finaali - kui just Saksamaa ei suuda end täieliselt mobiliseerida ning kuuendat korda järjest ja üldse kaheksandat korda Euroopa meistriks tulla. Mida ma ühelt poolt küll loodan, aga teiselt poolt oleks ehk isegi hea näha taas troonimas Rootsit või Norrat (kes mõlemad on vastavalt ühe ja kaks korda suutnud Euroopa meistriks tulla, aga juba ammu-ammu), ehk isegi Taanit, kuigi nende šansse pean ma siiski suhteliselt väiksemaks (aga teiselt poolt, kes oleks enne tänast vankumatu meelekindlusega osanud pakkuda, et nad Prantsusmaad on võimelised võitma).


Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Hispaania (Eurosport), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Taani (Eurosport)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mis sama traditsiooniliselt tähendas maru head, täna isegi veel magusamat ning suu- ja meelepärasemat kõhutäit, rääkimata sellele järgnenud peatäiest, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Tänase erilise magususe taga peitus asjaolu, et ema oli äsja Kunglast saabunud, näost särav ja õnnelik, et sai jälle künda ja külvata ehk aiamaal rahmeldada, ning kaasas loendamatul hulgal mitmesuguseid varte otsas kasvavaid vähem või rohkem ümaraid asjandusi, nagu vaarikad, sõstrad ja tikrid, kõnelemata juba täiesti värsketest kartulitest. Ja kui lisada, et viimaste kõrvale oli valmistatud imehea, lausa keelt alla viiv munavõi, no mida sa hing siis veel ikka tahad või tahta võid või oskadki.

Tõsi, küllap ma valmistasin emale siiski pisut meelehärmi, kui talle nii kallite nädalavahetuse romantikafilmide asemel nagu uni peale ajasin, et soovin hoopis jalgpalli vaadata. Millisele soovile ta ilma nähtava ohketa ka vastu tuli ja nii saingi seal ära vaadata EMi esimese veerandfinaali Rootsi ja Islandi vahel. Selle mängu tulemuses mul ja ma usun, et paljudel, juba ette erilist kahtlust ei olnud ning nii ka läks: Rootsi võitis 4:0. Mitte et islandlannad just kehvad oleksid, aga nende pääs kaheksa parema hulka oli siiski rohkem hea õnn kui midagi muud. Ja rootslannadest olid nad ilmselgelt kehvemad: neil ei avanenud õieti isegi ainsatki korralikku väravavõimalust.

Teine veerandfinaal Itaalia ja Saksamaa vahel oli samal ajal selline, mille tulemust ette küll ei osanud ega riskinud arvata: sakslannad olid selleks alagrupimängudes liiga ebastabiilsed olnud ja itaallannad piisavalt head. Aga mängu käigus selgus, et nagu ikka, suudab Saksamaa end vajalikul hetkel mobiliseerida. Ainuke kord, kus tekkis mõneks hetkeks tunne, et asjad ei pruugi nii minna, oli teise poolaja esimene veerandtund, aga sellega ka itaallannade võim ja jaks rauges ning nagu esimesel poolajal, läks ka teise poolaja ülejäänud osa päris kindlalt sakslannade dirigendikepi all. 1:0 tulemus oli siiski selline, mis päris head muljet neist ikkagi ei jätnud: potentsiaali on neil kõvasti, oma noorusest ehk nõndanimetatud põlvkonnavahetusest hoolimata, aga selle realiseerimine on veel kõva pähkel. Järgmine mäng Rootsiga ei saa kahtlemata kohe üldse kerge olema kummalegi, aga ma salakesi loodan siiski, et Saksamaa tuleb ka sellest edukalt välja.


Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Rootsi-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Itaalia-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime), World Invasion: Battle Los Angeles (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Flora (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

50 Banned Books That Everyone Should Read

[See tekst asus algselt veebis, aga on sealt nüüd maha võetud seoses saidi enda likvideerimise, õigupoolest küll aadressi muutumise ja ülekandmisega; huvitavuse ja tähtsuse tõttu kajastan seda siis enda ajaveebis - vähemalt seni, kuni seda ei sunnita eemaldama]

[This text was available freely on the web as of lately but is now removed due to the site relocation; as it is very interesting and important one, I decided to have a copy at my blog - at least till ordered to remove it]

By Britney Wilkins

As long as there have been books, there have been people opposed to what is said in some of those books. Authors who challenge the accepted norms in their literature are often the target of angry people who do not understand or appreciate their literature. The following books are excellent examples of great literature that has become banned or challenged in an attempt to shield the public from what some see as inappropriate.

Protect the Children

These books have all been at the heart of controversy over their appropriateness for children and youth to read.

1. Catcher in the Rye by JD Salinger. Frequently a target of censorship, this classic coming-of-age story of a teenage boy in New York is often banned due to the language and sexuality–particularly a scene with a prostitute.
2. The Adventures of Huckleberry Finn by Mark Twain. Offensive language, in particular, one very racially-charged word, is the usual reason given for banning this book, which has been controversial since it was published in 1884. Twain's famous story highlights the friendship between a white boy and a black man in a book that attempted to challenge the racism Twain saw around him.
3. Forever by Judy Blume. Blume is frequently the target of censorship as many of her books deal with teen issues revolving around becoming a sexual being. Forever documents a high school girl's loss of virginity and delves into the emotional aspects of her choice.
4. The Golden Compass by Philip Pullman. This fantasy novel says much about friendship and loyalty, but it also says plenty about not following a religion blindly. Many have seen the book as anti-religion and have banned the book.
5. Lord of the Flies by William Golding. Most who oppose this book claim the violence, language, and the implication that man is little more than an animal as the reasons. The book depicts a microcosm of society played out on an island populated by young boys stranded there and trying to survive. The struggle between good and evil and the exploration of human nature can force readers to examine themselves in ways that may not feel comfortable.
6. The Harry Potter series by JK Rowling. Some parents object to the magic and wizardry that is at the heart of the Harry Potter books. Because of their objections, many schools and libraries have banned these books.
7. Bridge to Terabithia by Katherine Paterson. A powerful book that explores friendship, life, and death, this book is often banned due to what some feel is offensive language and scenes of witchcraft which some believe promotes disobeying authority as well as anti-religious sentiments. Oddly, the theme of death, which is a major element in the novel, is also used as a reason to ban this book.
8. James and the Giant Peach by Roald Dahl. This book depicts a child who lives under the oppression of mean caretakers and relies on his creativity and an alternate world in order to survive. Those opposed to the book dislike the violence, language, and disobedience towards adults.
9. And Tango Makes Three by Peter Parnell and Justin Richardson. This children's story tells of two male penguins at a zoo who care for an egg together. Despite the reality that male penguins bond together to care for their eggs in nature and that the two characters in the book are based on actual penguins from the Central Park Zoo, the idea of two males creating a family has forced many to ban the book due to reasons of homosexuality and anti-family issues.
10. A Wrinkle in Time by Madeleine L'Engle. The bonds of family and friendship are at the heart of this novel, but it also highlights the battle of good and evil and brings in supernatural spirits, therefore making it a target for those worried about the religious implications they feel the novel makes.
11. The Chocolate War by Robert Cormier. Selling chocolates as a fundraiser at school not only sets off fictional turmoil in this book, but it also prompts parents to challenge the book. Reasons given include language, violence, resisting authority, and sexuality.
12. The Giver by Lois Lowery. The award-winning book that depicts a society driven to maintain an amazing amount of control over its members, including euthanasia and suicide. Some parents have reacted strongly to these themes in the book and have taken the book as an endorsement for killing.

Religion and Politics

Banned by governments, taken off shelves at libraries, and removed from schools, these books have been contested because of the way they portray religion or politics.

13. The Satanic Verses by Salman Rushdie. This book of magical realism describes a battle between God and the devil through the depiction of two men who go through fantastical journeys. This book was so reviled by several governments and religious leaders in Asia and the Middle East that a fatwa was issued against Rushdie, who had to live in hiding for many years in order to avoid being killed.
14. A Prayer for Owen Meany by John Irving. Irving's book is a powerful one that highlights the loyalty and bonds of friendship and family in a poignant and humorous manner. Some feel that the stance Irving takes on religion and opposition to US in Vietnam are reason enough to ban this incredible book.
15. The Grapes of Wrath by John Steinbeck. When this book was originally banned in California for obscenity. However, there is evidence that shows the censorship was lead by wealthy landowners who did not want their treatment of their workers to become highlighted from the very realistic accounts in Steinbeck's novel.
16. Uncle Tom's Cabin by Harriett Beecher Stowe. When this book was published in1851, it was criticized by slavery supporters and described as a false depiction of slavery. The importance and relevance of this novel has survived the censorship it has experienced to allow current generations to learn from their ancestors' mistakes.
17. The Lorax by Dr. Seuss. On the surface this book seems it should be included in the Protect the Children section, but the reason this Dr. Seuss book is banned has more to do with adult issues. The book is an allegorical story describing the effects of poor stewardship on the Earth. Those opposed to the book, specifically some in California, feel it shows an unfair portrayal of those in the logging industry.
18. The Da Vinci Code by Dan Brown. This popular thriller is a work of fiction, but that doesn't mean any less to those opposed to it. Catholic leaders have banned The Da Vinci Code for what it sees as its anti-Christian sentiment and for the portrayal of Christ in a physical relationship with Mary Magdalene–even having children together.
19. 1984 by George Orwell. Perhaps one of the most famous dystopian novels written, 1984 was published in the early part of the 20th century with a warning to society that has become eerily true. The book has been banned in the past due to pro-communist sentiment and sexuality.
20. Animal Farm by George Orwell. This satirical allegory was initially banned in the Soviet Union because of its anti-Stalinism, but has also been challenged in America by parents fearful that their children will be exposed to the communist sentiment expressed in the introduction and the text.
21. Gulliver's Travels by Jonathan Swift. Underlying themes in this famous work include political corruption, anti-war sentiments, and the injustices of colonization. It's no wonder this book has been banned in several countries and Swift had to publish it anonymously.
22. Candide by Voltaire. Politics, war, colonialism, and religion are all sharply skewered with the satire in Candide. Since it's publication in 1759 through the 20th century, this book was banned by several countries.

Sex

Perhaps the most popular reason a book is banned or challenged, the following books all portray sexuality in a way that has made some uncomfortable.

23. Lady Chatterley's Lover by DH Lawrence. Lawrence's book tells the story of an adulterous love affair and includes explicit sexual language. It was banned in the UK and Lawrence eventually published in Italy, where the first edition sold out immediately.
24. Tropic of Cancer by Henry Miller. Miller's novel was banned in Great Britain and the US due to the sexuality described in the book. Miller eventually had his autobiographical account of living in Paris published in France.
25. Fanny Hill by John Cleland. Considered the first erotic novel published in English, Fanny Hill describes the sexual exploits of a woman who begins with selling her virginity and eventually ends up a prostitute by trade. Besides the typical sexuality described in the book, there are also instances of homosexuality (both with men and women), masturbation, and sadomasochism.
26. Leaves of Grass by Walt Whitman. Whitman published several versions of this book filled with his poetry that often celebrates sexuality, both homosexual and heterosexual. From the late 1800's to the present day, these poems have faced challenges to be read.
27. The Great Gatsby by F Scott Fitzgerald. New wealth, old relationships, and a society trying to find itself are at the center of this novel. Opponents of this work cite sexual references and profanity in the book.
28. Brave New World by Aldous Huxley. Huxley's dystopian view of society depicts adults dulling their senses with pacifying drugs and casual sex. What Huxley uses as a tool to illustrate what he felt was wrong with society is exactly what those opposed to the book latch on to when challenging it.
29. The Kite Runner by Khaled Hosseini. Hosseini's beautiful book of friendship and loyalty examines the life of two boys in Afghanistan who come from two widely differing classes. Besides the Afghanistan government's upset over the content of the book, others around the world have challenged the book due to claims of offensive language and a sexually explicit scene in which a young boy is raped.
30. Flowers for Algernon by Daniel Keyes. This touching story of Charlie, a mentally challenged young man who participates in a scientific experiment to raise his intelligence, portrays the awakening both intellectually and emotionally of the man. A part of this awakening includes exploration of his sexuality, which has prompted many to want the book banned.
31. The Awakening by Kate Chopin. Chopin's short novel tells the tale of a married woman who discovers herself and explores her newfound freedom through bucking societal expectations, having an adulterous affair, and eventually opting for suicide as a way to preserve her freedom and not become a slave to a life she detested. Opponents object to the sexuality.
32. Madame Bovary by Gustave Flaubert. Trapped in a loveless and unfulfilling marriage, Madame Bovary engages in adulterous affairs in an attempt to find happiness. The sexuality in the book prompted many countries to ban the book on the basis of its being immoral.
33. Rabbit, Run by John Updike. The main character, 20-something Rabbit, runs to escape the constraints of family life and becomes involved with a prostitute, an ex-girlfriend, and others as he deals with the issues surrounding his marriage. A direct result of the oppressive social atmosphere of the 1950's, Rabbit, Run includes many sexual depictions that offended quite a few people.
34. Anne Frank: Diary of a Young Girl by Anne Frank. This classic autobiography is taught in almost every school in America, but that doesn't mean it hasn't faced its challenges. Parents have protested against this book as being too sexually charged, pornographic, and even claiming it was too depressing to be taught.
35. Lolita by Vladmir Nabokov. First published by a pornographic press in France, Nabokov explores the life of Humbert Humbert, a pedophile who runs away with the 12 year-old daughter of his landlady. The book was banned from many countries and still experiences challenges today.

Race and Gender Issues

Racism or the treatment of women are the driving forces behind having these books removed from the public eye.

36. To Kill a Mockingbird by Harper Lee. Racism, language, and a rape scene are the usual culprits when banning this book. In reality, Lee was highlighting the rampant racism of her time in this much beloved book in an attempt to change the wrongs she saw in society.
37. Of Mice and Men by John Steinbeck. Steinbeck's portrayal of an unusual friendship between two men, one of whom is developmentally challenged, has prompted many to oppose the book due to the language, social and racial implications, and violence in the book.
38. The Color Purple by Alice Walker. Some of the reasons this book is challenged include the violence, profanity, and sexuality in the book, including a rape scene, but most importantly are the race relations that Walker depict. Racism is difficult to face for many and the reaction to ban literature that depicts it is a strong one.
39. I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou. Sexual content, racism, offensive language, violence are the most popular reasons this book is challenged and continues to be today. Angelou's autobiographical book is both shocking and beautiful as she recounts the experiences of her early life as she endured racism, abuse, and other challenges she eventually overcame.
40. Little Women by Louisa May Alcott. Perhaps one of the most surprising books on banned book lists, Little Women is a very wholesome depiction of a family of four sisters who struggle in poverty but are rich in love and familial ties. The reason the book is challenged may be based on what some view as punishment of the one character who has a strong feminist approach by her marriage to a boring and much older man.
41. Catch-22 by Joseph Heller. This anti-war satire is surprisingly not challenged due to that theme, but because of the depiction of women in the novel. The word “whore” is used frequently and there have been claims that the book promotes misogyny.

Multiple Reasons

Sometimes a book is so controversial or so powerfully written that it hits people on several different levels. These books have been banned for many different reasons, usually including profanity, violence, and sexuality.

42. Fahrenheit 451 by Ray Bradbury. Perhaps the most ironic banned book situation, Fahrenheit 451 deals with the issue of censorship in a dystopian society that sends firefighters out to burn down houses discovered to have books inside. Those opposed to this book claim various reasons for banning it including profanity, portrayal of smoking and drinking, and anti-religious and anti-establishment sentiments.
43. Native Son by Richard Wright. Violence, sex, and profanity are the reasons this book is frequently banned. The hard depiction of life in the novel highlights the hopelessness and racism suffered by one man and illustrates what happens to a man caught in a society that marginalizes him.
44. Beloved by Toni Morrison. Morrison's book about an escaped slave who rears her children in a world of fright and lack of freedom includes instances of violence and sexual abuse. On the surface, the book may appear to contain gratuitous scenes, Morrison ties everything together in a cautionary reminder for society to heed the mistakes of the past.
45. As I Lay Dying by William Faulkner. This masterpiece of American literature explores the physical and mental journey of those oppressed by a life of poverty. The reasons many feel the need to ban this book include the references Faulkner makes to masturbation, abortion, and questioning the existence of God as well as profanity.
46. One Flew Over the Cuckoo's Nest by Ken Kessey. Telling the story of a group of mentally ill patients in an oppressive hospital, this story explores what happens when someone stands up to that oppression in order to create a more equanimous situation, moral choice everyone must face, and forming friendships despite hardship. Those opposed to Kessey's novel claim it glorifies criminal activity, is “garbage,” includes bizarre torture, bad language, bestiality, and promotes secular humanism.
47. The Handmaid's Tale by Margaret Atwood. This dystopian story tells of a society run by men that remove all freedom from women and class them according to what purpose they can serve for the men. The story is told from the perspective of a handmaiden, or a women who is used solely for providing babies to wealthy couples. Those opposed to the book claim it is anti-Christian and pornographic.
48. In Cold Blood by Truman Capote. This true story details the violent murder of an entire family by two criminals in search of money that they were wrongly informed existed at the family's farmhouse. This book is considered to be the first true crime book, and upon its publication, many were appalled by the violence depicted in the book for what seemed no good reason.
49. Slaughterhouse Five by Kurt Vonnegut. Vonnegut's book about a time-traveling prisoner of war who has no control of where he will end up next has faced challenges against what opponents feel is unnecessary sex, violence, language, anti-religion, torture, ethnic spurs, and misogyny.
50. East of Eden by John Steinbeck. The battle of good and evil in humanity is the major theme in this powerful novel that parallels the book of Genesis in the Bible. The book has been challenged as an obscenity that is ungodly.

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, kõigi oma eilsest tulenevate järelnähtude ja muu sellisega. Mis muu hulgas tähendas ka suhteliselt varasele ajale langenud ärkamist, et eilse rõõmupeo järel siiski ära vaadata ka jalgpalli EMi eilsed mängud. Mille kohta lühidalt võib öelda, et Island omajagu üllatas, suutes 1:0 Hollandit võita. See, et hollandlannad ei suutnud võita, ei olnud tegelikult nende eelmisi mänge silmas pidades väga suur üllatus, sest kuigi neil oskusi jagub, ei ole võistkonnatöö neil sugugi hästi käpas. Islandlannad olid aga end juba varem näidanud päris heast küljest, küll peamiselt tugevasti kaitsele rõhuva võistkonnana, kes aga siiski suudavad teha mängu jooksul ka mõned ohtlikud rünnakud. Ja üks selline tõigi neile edu, mille üle võib ainult rõõmu tunda.

Kui Island üllatas, siis Saksamaa valmistas parasjagu pettumuse. Nii üldises plaanis olid nad selgelt norralannadest üle, aga ometi suutis just Norra lüüa mängu ainsa värava (veel eriti magusal ajal, esimese poolaja viimsel minutil) ja sel moel purustada Saksa koondise teab juba palju aastaid või aastakümneid kestnud võitude jada. Eks siin annab ilmselt tugevasti tunda sakslannade põlvkonnavahetus, nagu seda nimetatakse: nende mäng on hea nii individuaalsel kui ka enam-vähem võistkondlikul tasandil, aga ometi jääb midagi sellist puudu, mis varem neid aina võidult võidule viis, vähemalt Euroopa piires. Saab olema päris põnev näha, kuidas nad suudavad või siis ei suuda veerandfinaalis hakkama saada itaallannadega, kes küll tunduvad olevat pisut kehvemas konditsioonis, aga mitte väga palju.

Õhtustest, alagrupitasandi viimastest mängudest esimene, milles vastakuti olid Prantsusmaa ja Inglismaa, mingeid üllatusi ei valmistanud. Et Prantsusmaa selle võidab, oli mu meelest juba ette üsna kindel - võib-olla ainult siis, kui nad, olles nagunii edasipääsu kindlustanud, oleksid asja lõdvalt võtnud ja teise koosseisu platsile saatnud, võinuks midagi teisiti minna. Seda aja ei juhtunud ja 3:0 oli tõsiasi. Igatahes seniste mängude põhjal näib küll, et kui üldse kellelgi, siis just Prantsusmaal on väga head väljavaated sel aastal Euroopa meistriks tulla. Seda kindlasti mängu poolest, aga heal juhul isegi õnne tahtel: veerandfinaalis on neil vastaseks Taani, kelle võitmine kõigi eelduste kohaselt ei tohiks olla raske; seejärel poolfinaalis Hispaania-Norra mängu võitja, mis mõlemal juhul on kindlasti kõvem pähkel, aga seni nähtud mängude põhjal siiski täiesti usutav. Aga noh, eks see pall ole väga ümmargune, nagu olen varemgi korduvalt tõdenud, nii et ootusärevust jagub veel omajagu.

Teine mäng Venemaa ja Hispaania vahel valmistas hispaanlannade osas pisut pettumust: nad alustasid küll võimsalt ja suutsid ka avavärava lüüa ning üldiselt domineerisid kogu mängu, aga siiski tundus, nagu oleksid nad teisel poolajal kuidagi nagu kaotanud siira huvi sama võimsalt edasi ja lõpuni mängida. Mille tõttu ka venelannadel - kelle mäng tervikuna oli sama rabe ja kohati lausa abitu nagu varemgi - õnnestus neile üks värav tagasi lüüa, nii et mäng lõppes viigiga 1:1. Aga võib-olla hoidsidki hispaanlannad jõudu kokku, sest edasipääs oli neile ka viigiga tagatud ja järgmine vastane Norra kindlasti selline, keda tasub tõsiselt võtta.


Loetud. Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Norra (Eurosport 2), Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Inglismaa (Eurosport), jalgpalli EM: Venemaa-Hispaania (Eurosport)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: lootus ei tohi surra ka siis, kui võitu silmapiiril ei paista (Postimees, 18.07.2013)

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära üks seltskondlik kokkusaamine, millest diskreetsuspõhimõttest lähtudes siin pikemalt juttu teha ei saa - piisab, kui öelda, et see oli äraütletama tänuväärt, meeliülendav ja lõbus vahelepõige sellesse vastikult rutiinsesse argipäeva, millesse ma praegu nii neetult pikaks olen mattunud.

Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõid pisemat laadi katkestusi ühelt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt jalutuskäik elukohajärgsesse suuremat sorti universaalmagasini ühelt poolt koduste toiduvarude täiendamiseks ja teiselt poolt tolle universaalmagasini välisseina ääres asuva pakiautomaadi juurde astumiseks, mille sees ootas mind ees üks raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• D. Nicolle. Medieval Siege Weapons (1): Western Europe AD 585 - 1385
• P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume One
• P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume Two

Kui juba raamatute peale jutt läks, siis olgu ka ära mainitud üks vahva raamat, mille ma laupäeval Türil kingituseks sain, aga millest suure sahmiga ja suguvõsa kokkutulekust ikka veel elevil läks meelest ära kirjutada:

• T. Pruuli. Poezdom iz Sankt-Peterburga b Tallinn. St. Petersburg to Tallinn by Train

Kui ma õigesti aru sain, siis on see raamatu suhteliselt unikaalne selle poolest, et tellijaks on Türi vallavalitsus ja saadagi vist on ainult sealt - ehkki Türist otseselt seal juttu sugugi pole, küll aga raudteest, mis ju teatavasti Türigi ajaloos ääretult tähtis on.

Jalgpalli EMil algas täna alagrupimängude viimane, otsustav voor. A-alagrupis olid vastakuti senised võidukad Rootsi ja Itaalia ning samuti kaotuskibedust maitsma pidanud Taani ja Soome. Kuigi Eurospordi kommentaatorid elasid kangesti kaasa Itaaliale ja nägid nende esimese poolaja mängus midagi suurepärast, siis minu silm seda hästi ei tabanud ja suutis näha vaid rootslannade tugevat pressi, millele itaallannad suutsid küll vastu seista, aga ise ei olnud võimelised midagi väga edulist üles ehitama. Teise poolaja alguses kõik jätkus pisut aega samamoodi, aga siis tuli läbimurre: rootslannadelt kaks väravat paari minuti sees ja ei jõudnud esimesest veel kümmet minutitki mööduda, kui kolmas otsa. See murdis Itaalia peaaegu lõplikult ning kuigi nad suutsid vahetustega natuke elu enda võistkonnale taas sisse puhuda ja isegi ühe värava lüüa, siis 3:1 tulemus oli minu meelest sellele mängule igati õiglane tulemus (arvaku siis nood Eurospordi kommentaatorid mida tahes).

"Kaotajate" mängus valmistas Taani, kes nii Rootsi kui ka Itaalia vastu oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje, mõningase pettumuse - kuidagi logisema kippus täna neil see mäng. Ja muidugi ei aidanud kaasa ka soomlannad, kes samamoodi eelmiste mängudega üritasid vastast nii visalt kinni hoida, kui vähegi suutsid. Siiski, taanlannade üheväravaline edu olnuks mängupilti arvestades rahuldav tulemus - aga paraku suutsid soomlannad siiski päris lõpuminutitel veel nurgalöögist Taani kaitsjaid ja väravavahti kena peasopsuga üllatada. Nojah, parastavalt võiks ju öelda, et kui taanlannad ei suutnud oma üleolekut nende esimese 85 minuti jooksul kindlamalt maksma panna, siis paras neile - aga kahju on natuke neist siiski, sest minu meelest mängisid nad Rootsi ja Itaaliaga võrreldes üsna samal tasemel. Aga noh, pall on ümmargune, tuleb taas kord tõdeda. Ja tegelikult ei pruugi isegi taanlannade jaoks kõik veel kadunud olla, sest veerandfinaali saab ju kolmest alagrupis kolmandaks jäänust kaks edasi.


Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), jalgpalli EM: Rootsi-Itaalia (Eurosport), jalgpalli EM: Taani-Soome (Eurosport)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tillukese katkestuse tõi ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Nagu eile, nii olid ka täna jalgpalli EMil teise vooru mängud võistkondade tegeliku palge avajad. Kui turniiri algul kõneldi veel inglannadest kui potentsiaalselt tugevast naiskonnast, siis tänane Inglismaa ja Venemaa mäng näitas ikka sama, mida oli näidanud esimenegi kohtumine Hispaaniaga: kui individuaalsete oskustega polegi inglannadel lood kõige halvemad, siis meeskonnatöö logiseb igal tasandil. Venemaa seevastu näitas end pisut paremast küljest, aga nojah, eks inglannad olid ka tõepoolest kergemad vastased kui eelmise vooru prantslannad. Siiski, ka nende mäng logises ja vankus ja vaagus lausa kohutavalt ning oli isegi kerge ime, et just nemad mängus skoori avasid ning seda ka pikka aega hoida suutsid, kuni lõpuks Inglismaa suutis läbi häda 1:1 viigi ikkagi kätte saada. Igatahes mingit head muljet ei jätnud kummagi võistkonna mäng ega ka kohtumine tervikuna.

See-eest teine kohtumine Hispaania ja Prantsusmaa vahel oli tõeline maiuspala. Mõlemad olid juba esimeses voorus end võimekana näidanud (ainsatena suutnud võita) ja tänanegi mäng ei valmistanud pettumist. Äärmiselt nauditav oli jälgida mõlema poole kena lühisöödumängu, mille puhul teele lükatud pall leidis peaaegu kindlasti järgmise jala, ehkki mitte alati eeldatud võistkonnakaaslase oma - täiesti erinevalt nii Inglismaa-Venemaa ja veel õige mitmest mängust, kus palli peksti vaat et kuidas juhtub ning sööduks sai lööki vaid seepärast nimetada, et tõepoolest keegi sööstis sellele järele ja sai ka kätte ... Mäng oli üpris tasavägine, aga siiski olid prantslannad selle mingi kübemekese poolest paremad, mis lõpuks tagaski neile 1:0 võidu ja seeläbi kindlustas juba ette edasimineku veerandfinaali. Üldse ei imestaks, kui Prantsusmaa ka finaali jõuab: praeguse seisu järgi võivad nad poolfinaalis ehk kokku minna Saksamaaga, aga võib-olla ka taas Hispaaniaga ja potentsiaali neist mõlemast jagusaamiseks prantslannadel jagub.


Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Inglismaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Hispaania-Prantsusmaa (Eurosport), Ülisalajane (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Nägime küll alles eile rongiga tagasi Tallinna sõites, aga noh, ega siis ei saa pühabasest omletist ja kõigest muust heast-paremast, mida vaid ema käsi ja süda valmistada suudavad, kuidagi loobuda. Nii et korralik kõhutäis ja paras peatäis, seda viimast mõistagi ristsõnade kujul, on kindlalt selja taga ning kõhu ja pea sees. Rääkimata pisukesest muljetamisest eilse suguvõsa kokkutuleku teemal ja ema abistamisest talle ikka veel pisut võõrast sünnipäevakingiks saadud uuest fotoaparaadist piltide arvutisse toimetamisel.

Tänaõhtused jalgpalli EMi mängud olid päris põnevad: nagu sageli, olid ka seekord alagruppide esimesed mängud küllaltki ettevaatlikud, teine voor aga juba palju enamat avav. Esimene mäng Norra ja Hollandi vahel oli äärmiselt võrdvägine ja tulemus võinuks olla ehk ükspuha kumma edu. Aga osutus, et norralannad suutsid oma mänguplaani paremini ellu viia ja nii oli 1:0 nende kasuks igati õiglane, seda enam, et hollandlannadel ei paistnud mingit koherentset mänguplaani tegelikult olevatki ega tekkinud ka mängu käigus - ja kui nad sakslannade vastu suutsid sellise agressiivse lõhkumisega seista ning neid takistada ja tõkestada, siis norralannade visadusele pidid nad ühel hetkel ometi alla vanduma.

Saksamaa ja Islandi mäng oli küllaltki oodatult seevastu päris ühepoolne. Jah, Norra - ka ju naaber ja kunagine isand - vastu olid nad suutnud seista, aga sakslannade vastu ei olnud neil algusest peale mingeid šansse. Nad võitlesid küll enda võimete piires lõpuni välja, aga 0:3 kaotus oli siiski tõsiasi, mille vastu nad kuidagi ei saanud. Ja oleks võinud see kaotus ka suurem olla - selles osas tuleb ühelt poolt tunnustada Islandi väravavahti, aga teiselt poolt heita ka kive Saksamaa koondise kapsaaeda. Noori ja võimekaid mängijaid on neil küllaga, mis on ka nii pikalt Euroopa ja maailma tipus olevalt võistkonnalt lausa loomulik, aga toda stabiilset võimsust, millega juba võis olla ära harjunud, praegusel koosseisul väga hästi välja mängida ei õnnestu. Mis küll ei tähenda, et ükspuha kellel oleks sakslannade vastu kerge kas või viigipunkti välja mängida - aga eks viimases voorus, kui nende vastas seisab Norra, ole näha, kui edukalt nad suudavad oma veidi kahvatumat, aga siiski üpris kindlat domineerimist peale suruda.


Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Holland (Eurosport), jalgpalli EM: Island-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime)

Laubased mõtted

Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.

Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).

Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.

Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).

Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.

Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...

Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.

Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.

Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.

Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli EMil astusid täna tulle viimase, C-alagrupi meeskonnad. Ja kui eelnevate päevadel oli aina üks lakkamatu viigisadu, siis täna tulid juba ka võidud-kaotused. Esimeses mängus Prantsusmaa ja Venemaa vahel oli oodatult esimene favoriit ning 3:1 võit ainult kinnitas seda. Kõigi eelnevate mängudega võrreldes tundusid prantslannad lausa mäekõrguselt üle olevat, aga selles muljes olid küll tugevalt süüdi venelannad, kes olid äärmiselt nõrgad, nii et see mulje ei tähenda veel prantslannadele helget ja muretut tulevikku, sugugi mitte, isegi mitte oma alagrupis, nagu näitas teine mäng. Venelannade kahvatus ja nii kesine mäng oli tegelikult pisut isegi üllatav: kvalifikatsiooniturniiril olid nad ju oma õdesid-slaavlasi ja teisigi väga suure skooriga rõõmsalt klobinud; aga nüüd ei suutnud nad õieti üldse midagi: kaitse oli väga auklik, keskväli puudus peaaegu täiesti ja palli suudeti vastase poolele toimetada üliharvade eranditega vaid pikka palli tagudes. Ühest sellisest sündis ka mängu lõpupoole nende värav, mis rohkem tuleb panna vist küll selle peale, et prantslannad olid selleks ajaks juba mängust tüdinud ja end lubamatult lõdvaks lasknud, kui venelannade oskuste arvele.

Teine mäng Inglismaa ja Hispaania vahel oli üks selliseid, mida ma pingsalt ootasin. Eelkõige seepärast, et mitmel pool kõlas arvamusi, nagu oleksid inglannad selged favoriidid ja hispaanlannadel tulevat tugevasti pingutada, et üldse ellu jääda. Mis natuke erines sellest arvamusest, mis mul oli kujunenud - aga ega ma riski ju asjatundjate väidetele väga vastu rääkida, sest ma olen ikka kõigest asjaarmastajast huviline ega jälgi isegi kõigi koondiste kõiki mänge, rääkimata juba klubijalgpallist ja muust melust. Aga igatahes tänase mänguga näitasid hispaanlannad ennast parimast küljest. See oli selle turniiri seni kindlasti kõige parem mäng üldse, milles oli aktiivset ja väga ilusat mängu ning äärmist dramaatilisust: kui esimesed väravad mõlemalt poolt tulid mängu esimestel minutitel ja viigiseis püsis pikalt, siis tundus, et kui hispaanlannad viis minutit enne ametliku mänguaja lõppu ette läksid, et siis ongi kõik selge. Aga ei, minut enne lõppu suutsid inglannad viigistada - ja siis üleaja viimasel minutil hispaanlannad taas värava, selle neile 3:2 võidu toonud värava lüüa! Ja ei saanud ka mängu põhjal öelda, et Inglismaa oleks silmatorkavalt parem mis tahes elemendis. Mõneti lausa vastupidi: hispaanlannad näitasid, et kuulsat Hispaania kiigutamist oskavad nemadki teha. Nojah, nii hästi ja nii pikalt see neil naljalt ei õnnestunud kui meestel, aga eks meestelgi läheb see tihti raskeks, kui vastas on enam-vähem sama tugev võistkond.

Igatahes tänaste mängude põhjal on üpris selge, et kui just imet ei sünni, on Venemaa selle alagrupi ilmne peksutüdruk, aga millises järjekorras teised lõpuks järjestuvad, ei oska vist küll hästi ennustada. Pigem ehk võiksid prantslannad suuta alagrupi võita, aga kerge see neil küll olema ei saa.


Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud. Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Inglismaa-Hispaania (Eurosport)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli EMil olid täna B-alagrupi esimesed mängud, oodatult mõistagi eelkõige sakslannade etteaste, kes on ju viimased viis korda järjest üliveenvalt Euroopa meistriks tulnud, lisaks veel kahekordsed maailmameistrid ja nii edasi. Ent nagu eilegi, tuli täna taas viigisadu. Mõneti on see EM nagu Põhjamaade siseasi: viis neid riike tavaliselt kokku loetakse ja viis neid ka EMil on. Täna oli siis kord mõõtu võtta Norral ja Islandil. Esimene ei jätnud viimati MMil väga head muljet, teisest ei teadnud ma suurt midagi, mistap mängu oli hea vaadata täiesti nullteadmisega inimese seisukohalt. Väga võrdsete naiskondade jõuvõtmine see oli ja ehkki norralannad olid ehk pisut teravamad, oli 1:1 viik igati õigustatud tulemus. Nojah, islandlannadele oleks muidugi rohkem au teinud, kui nad oleksid suutnud selle ära lüüa puhtast mängust, mitte penaltist, nagu nüüd juhtus, aga kindlasti olid nad viigiväravat täiega väärt.

Saksamaa-Hollandi mäng lõppes samuti viigiga 0:0 ja see oli juba kerge üllatus. Holland pole muidugi nõrkade killast, aga täna paistsid nad andvat endast kõik, et tõestada, et suudavad hüpata ka üle oma varju. Ja suutsidki. Tegelikult oli päris selgelt näha, et sakslannad on enam-vähem igas mänguelemendis, olgu üldtaktikaliselt, meeskondlikult, individuaalselt või kuidas iganes, neist paremad, aga oma ülekaalu neil ei õnnestunudki realiseerida, sedavõrd visa oli hollandlaste vastutegevus. Ma usun siiski, et sakslannadel on head võimalused edasi minna ja ehk isegi uuesti - juba kuuendat korda järjest! - tiitel võita, aga kerge ei saa neil kindlasti olema, niivõrd palju on teised järele tulnud, et nende murdmine nõuab ka sakslannadelt palju rohkem pingutust.


Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), jalgpalli EM: Norra-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Holland (Eurosport)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe tõlke loomine Postimehe hüvanguks.

Täna lisandus ajavähendajate hulka veel tükiks ajaks ka uus tegur: nimelt algasid jalgpalli Euroopa meistrivõistlused. Paraku tuleb taas tõdeda, et ainuke võimalus neid teleri vahendusel jälgida on Eurosport - ETV traditsiooniliselt omistab ka kõige paremal juhul naiste jalgpallile ühelauselise tulemuse teatamise rolli, ei enamat (kuigi, mine tea, äkki muutub sealgi midagi - nii olin näiteks rõõmsalt üllatunud, et nad vähemalt näitasid hiljutise konföderatsioonide karika (mida nad küll mingil pisut arusaamatul põhjusel maailmajagude karikaks nimetasid) poolfinaale ja finaali).

Esimene mäng Itaalia ja Soome vahel oli tegelikult üsna kahvatu. Oodatult olid itaallannad tugevamad ja suur osa mängust käis Soome väljakupoolel. Siiski jagus soomlannadel visadust mängu lõpuni vastu pidada ning itaallannadele nii palju raskusi valmistada oma tiheda kaitse ja aktiivse vastutegevusega, et 0:0 lõpp oli päris loogiline, isegi kui mõlemal poolel, Itaalial mõistagi rohkem, oli ka üksikuid võimalusi skoor enda kasuks kallutada.

Õhtu peanumber ehk mäng korraldajamaa Rootsi ja naabri Taani vahel oli seevastu palju ägedam ja vihasem, aga ka palju ilusam vaadata. Taanist ei teadnud ma kuigi palju, aga igal juhul nad üllatasid väga positiivselt oma kindla ja läbimõeldud mänguga. Tundus lausa, et nad on tublisti eeskuju võtnud Hispaanialt/Barcelonalt ning nende pallikiigutamist oli kena vaadata. Rootslannasid ilmselt pisut kammitses too koduväljaku ja sellest johtuva "võidukohustuse" taak, igatahes polnud nende mängus seda võlu, mis viis nad viimasel MMil kolmandale kohale (sealhulgas võiduga alagrupis juba aastaid kindlalt FIFA edetabelis esikohta hoidva USA üle). Sama visadust ent oli neil siiski ette näidata ja nii oli 1:1 viik sellegi mängu puhul täiesti mõistlik tulemus. Seda isegi hoolimata sellest, et kohtuniku tegevus jättis mitmel korral omajagu soovida, sealhulgas lausa kahe suhteliselt kaheldaval põhjusel penalti määramisel rootslaste kasuks. Ja seda ei juhtu kuigi sageli, et väravavaht tõrjub mõlemad mängus antud penaltid, aga Taani puurivalvur sellega kenasti toime tuli.


Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Soome (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Taani (Eurosport)