Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema väisamine. Ilm oli küll jälle nigelaks keeranud, kuidagi ei oska ta olla, juba tunned, et on mõnus, päikest ei ole, tuul puhub, vahel ehk isegi sopsutab kena vihma alla, ja siis tuleb jälle too rõve kollane latakas välja ja kõik on paha ja halb ... Aga noh, kannatusrada läbitud, ootas ees tavapäraselt tubli kõhutäis ja kopsakas peatäis, seda viimast ikka mõistagi ristsõnade kujul, mille seas oli ka Kuma Kange vihik, mis, tuleb tunnistada, andis peamurdmist kohe tükiks ajaks, nagu ikka. Aga too kõhutäis oli täna õige imeline: ema oligi kuidagi salapärane ja õhutas ära arvama, mis ta on valmistanud, mida ma muidugi ei osanud hästi aimata. Ja siis selgus, et ongi hakklihakaste ja kartulipuder! Ah, milline moosinägu mul ees võis olla selle peale! Ema ikka oskab kohe selliseid meeldivaid sürpriise luua! Omlett eelroaks ning kartulipuder hakklihakastega põhiroaks - no mis võiks olla veel etem!

Meeldivatest emotsioonidest täidetuna tõttasin jubeilma trotsides peagi siiski koju, et nautida jalgpalli EMi finaali. Mis küll tekitas ka pisut muremõtteid, sest kuigi Saksamaa oli poolfinaalis Rootsi vastu näidanud imelist jalgpalli, nii et toda kohtumist võinuks eelnevalt lausa finaalivääriliseks pidada, siis Norra oli mängus Taaniga valinud sellise taktika, mis mängust peaaegu igasuguse ilu välja ja maha võttis. Finaali esimesed minutid tundusidki minevat tollesama viimase mängu moodi: Norra alustas tugeva pressinguga, millele ideaalis oleks järgnenud nende esimene värav ja siis ülejäänud mänguaja umbkaitses istumine. Aga õnneks nii siiski ei läinud, sest sakslannad olid siiski pisut teisest puust vastased. Tundus, et Norra küll üritas ka hiljem paaril korral  võib-olla lausa instinktiivselt tõmbuda viimasele kolmandikule umbkaitsesse, aga nähtavasti said nad ka ise aru, et täna pole see päev ja see mäng, kus niisugune taktika ennast õigustaks. Ja nii oli mäng päris elav ja äge, küll üsna kindlalt sakslannade domineeritav. Ei saa muidugi midagi otseselt paha ka norralannade mängu kohta öelda, see oli enam-vähem täpselt selline, nagu võis ette kujutada, ja ohuolukordi suutsid nad vastase värava all üsna palju luua. Lausa isegi nii palju, et nende kasuks määrati kaks penalti. Mille puhul aga Saksa väravavaht end äärmiselt heast küljest näitas ja mõlemad tõrjuda suutis! Mis on nii kõrge tasemega mängu puhul ikka päris haruldane (olgu, alagrupimängus suutis sama Rootsi vastu ka Taani väravavaht, aga tii oli siiski alagrupi-, nüüdne aga finaalmäng). Ja nii jäigi mängu lõpptulemuseks sakslannade teise poolaja algul Norra kaitse tõsist eksimust ära kasutades löödud värava järel 1:0. Mis tähendas seda, et uueks Euroopa meistriks oli - taas ikka seesama Saksamaa, nüüd juba kuuendat korda järjest (ja kokku kaheksandat korda). Lihtsalt see võit neil ei tulnud, küll aga siiski, tagantjäreletarkusena öeldult muidugi, kindlalt. Mille üle võib ühelt poolt rõõmu tunda, sest maailmas on kõik täpselt nii, nagu olema peab, aga teiselt poolt õige pisut siiski nukrust selle üle, et teised võistkonnad pole veel nii stabiilselt heal tasemel, et tõsiselt, väga tõsiselt ise trooni ohustada. Ent nagu sellelgi turniiril näha oli, siis on põhimõtteliselt vanade tuntud Saksamaa-Rootsi-Norra (ainsad, kes on suutnud Euroopa meistriks üldse tulla) kõrval ometi näha ka uusi või uuemaid päris tugevaid tegijaid, eelkõige Prantsusmaad ja Taanit, samuti Hispaaniat, kes võib-olla juba järgmiselt EMil võivad täiesti pretendeerida finaalikoha peale.


Loetud: Horisont 4/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, finaal: Saksamaa-Norra (Eurosport), Langev taevas (Showtime)