Laubased mõtted

Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.

Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).

Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.

Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).

Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.

Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...

Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.

Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.

Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.

Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)