Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse kõrval, mis hõlmas ühe artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks, traditsioonilise pisut pikema katkestuse ema väisamine. Mis sama traditsiooniliselt tähendas üht korralikku kõhutäit, seekord isegi veel korralikumat ja pidulikumat, sest ema oli otsustanud tagaselja ühtlasi tähistada venna sünnipäeva. Nii et imehea lasanje ja liha ja maasikad aina sulasid suus. Kui lisada sellele veel tubli peatäis lausa mitme ristsõnavihiku kujul, siis pühaba missugune!

Ent head asjad sellega veel ei lõppenud, sest täna olid kavas ka konföderatsioonide karika medalimängud. Esimesena pronksimäng Uruguay ja Itaalia vahel. Algusest peale oli näha, et itaallased olid tulnud platsile väga selge tahtmisega vähemalt siin mitte alla tulla. Ja nende agressiivsus kandis ka vilja - lausa kaks korda läksid nad juhtima. Ent Uruguay suutis end ka tasapisi koguda ning visalt järele tulla ja nii oligi taas võimalus nautida lisaaega kui ka sellele järgnevaid penalte. Viimased ei pakkunud küll niisugust iluetendust nagu itaallased ja hispaanlased mõne päeva eest: Buffon oli seekord tasemel ja püüdis viiest lausa kolm kinni - või siis ei olnud uruguaylased tasemel ja ei suutnud neid sisse lüüa. Ja et itaallased ühe siiski enam suutsid, oligi võit nende päralt.

Oodatult oli mõistagi sama tuline ja isegi tulisem veel finaal Brasiilia ja Hispaania vahel: teisel pool praegused maailmameistrid, ühel pool pidevalt maailma tipus vibelev ja selgi turniiril end väga heast küljest näidanud brasiillased. Ja nad näitasid end edasi: kui mõnes varasemas mängus olid nad andnud vastasele esimesel minutil võimaluse värav lüüa ja kui nood sellega toime ei tulnud, siis ise teisel minutil löönud, siis seekord nad seda võimalust ei andnud, vaid kasutasid teise minuti kohe ise väravaarve avamiseks ära :-) See muidugi hispaanlasi veel rivist välja ei löönud, aga oma mängu nad päris korralikult käima ei saanudki: mitte et nad poleks püüdnud, aga brasiillased suutsid selle neil väga tõhusalt ära rikkuda oma tõsise agressiivsusega. Ja kui ammustel aegadel kippus ikka nii olema, et brasiillaste üks nõrgemaid kohti oli väravavaht, nii et võiduks pidid nad lihtsalt rohkem lööma kui vastane, siis seekord näitas ka nende väravavaht end väga tasemel mängijana, võttes päris paljudel kordadel ära pallid, mille sisseminekus vaat et enam kahtlust polnud. Kui brasiillased teise poolaja teisel minutil trikki kordasid ja teise värava lõid, siis oli juba tunda hispaanlaste poolel musta masenduse algust - mille muutis tõsiasjaks kõigest mõni minut hiljem neile löödud kolmas värav. Ja sellega suurelt osalt mäng lõppeski: hispaanlased veel küll üritasid, aga täna ei olnud kohe mitte nende päev ning mängu mõnel viimasel minutil ei viitsinud keegi õieti isegi enam palli väljakul ringi veeretada.

Igatahes näitasid brasiillased, kes järgmise MMi korraldajana ju ise paraku valikmängudes osaleda ei saa ja sel moel enda võimeid demonstreerida ja samuti oskusi lihvida, et nad on aasta pärast võõrustataval jalgpallisuurpeol tõsised esikohapretendendid. Tõsi, nende mängus oli selgelt tunda seda, et meeskonnatöö kipub ikka veel pisut logisema, aga treener on neil piisavalt asjalik, nii et ehk õnnestub neil ka see vajak selle aja jooksul likvideerida. Muidugi, ainuüksi eilse mängu põhjal ei saa ka hispaanlasi sugugi maha kanda, sest ega nendegi mängul midagi palju viga ei olnud, ainult et just täna ja just selles mängus jäid nad brasiillastele alla (aga lõppeks olid siiski võitnud sugugi mitte nõrku meeskondi teel finaali). Nii et nüüd võib siis südamerahus jääda ootama MMi - enne seda aga muidugi veel juba paari nädala pärast algavaid naiste Euroopa meistrivõistlusi: õnneks jagub suviti ikka seda suure jalgpalli rõõmu igale aastale, mõnele lausa eriliselt palju!


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli konföderatsioonide karika 3. koha mäng: Uruguay-Itaalia (Yle2), jalgpalli konföderatsioonide karika finaal: Brasiilia-Hispaania (ETV), Mutant Chronicles (Pro7)