Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Tšernobõli samuraid (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse lõikas endale vajaliku ruumi ühe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Kirjandusministeerium (ETV), Outcasts (BBC Entertainment)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille kestel mingist imelikust uitmõttest ajendatult ja täiesti põhjendamata hakkasin lauapealset kultuurkihti läbi sõeluma ja korrastama ja puhastama. Miks ma seda tegin, ei tea, aga igatahes leidsin selle käigus sealt paar raamatut, mis vahepeal on seletamatuid teid pidi mu kätte jõudnud. Kuigi need on juba põgusal vaatlusel väga erapoolikud elik kaldu selgelt ühe, siin nimetamata jääva erakonna poole, siis olgu nad ajaloolise ja eraraamatukogulise tõe huvides siiski ära nimetatud:

• Omavalitsusliidri käsiraamat
• H. Lenk. Lõhutud elud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2011

Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Pärsia prints: ajaliiv (TV3)

Pühabased mõtted

Nii umbes poolenisti tavaline tööpäev, mille sisse mahtus, nagu pühapäeviti tavaliselt, ema külastamine. Mis tähendas seekord taas imehead ja veel paremini maitsvat hakklihakastet ja sinna juurde kõike muud, mis moodustab ühe mehise kõhutäie. Ja ema juurest kaasa veel ka jälle tubli koguse õunamahla, seda imelist nestet, mis nii armsalt maitseb, ahh ... Nagu enamasti, ei jäänud puudu ka korralik peatäis, seda mõistagi ikka ristsõnade kujul, millest poole moodustas täna ristsõnavihik Meistriristik, mis andis päeva täielisusele oma tubli lisa. Kõige muu põneva hulgas sain teada sellise sõnaühendi nagu "Sloani liniment" - nojah, selleni jõudmine võttis ebaproportsionaalselt palju aega, aga hea, et sai teadmisi rikastada.

Tagasiteel koju tegin pisikese kaare ning möödusin elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseinast just selle koha pealt, kus asub pakiautomaat ja kus mind ootas ees üks raamatusaadetis, mille napp sisu olgu ka siin ära mainitud:

• D. Hendy. Müra, heli ja hääled. Inimkonna ajalugu läbi helide ja kuulamise

Poolikumaks muutis (töö)päeva aga asjaolu, et ETV2 oli küll ehk hõimupäeva seisukohalt hilinenult, aga hõimukuu vaatenurgast veel igati ontlikul ajal eetrisse paisanud terve õhtutäie visuaalseid pildikesi peamiselt sugulasrahvastest. Mida ma otsustasin ka enam-vähem püsiva tähelepanuga ära vaadata. Eks ta nii oli, nagu ma ühes viimatises Sirbi ülevaates, milles samuti hõimlastest rohkem juttu oli, mainisin, et teatav masendus tuleb peale, kui idapoolsematest (aga ka lõunapoolsematest) hõimlastest midagi lugeda või vaadata: nende lugu on selgelt hääbumise lugu, vähemalt praegu pole selles paraku mingit kahtlust. Siiski - ja õnneks - mitte allakäigu, vaid just sellise vaikse hääbumise lugu, omamoodi ka nukker-ülev. (Mis muidugi ei tähenda, et see mulle meeldiks, aga mu jõust jääb paraku väheks, et midagi selle juures kuidagi teisiti pöörata - või on ka see üks samuse hääbumistunde kaasnähte? võib-olla ...)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Miks puud enam ei kõnele? (ETV2), Liivi rannal (ETV2), Liivlaste lood (ETV2), Ütsi, ütsi. õeke! (ETV2), Lend (ETV2), Juri Vella maailm (ETV2), Itelmeeni lood (ETV2), Vares ja hiired (ETV2), Nõiutud saar (ETV2), Hääled (ETV2), Harry Potter und die Heiligtümer des Todes, Teil 1( RTL)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mis algas aga ärevalt, võiks lausa öelda, et paanikaga. Või kui veel täpsem olla, siis võõrkeelse väljendiga kernel panic'uga. Teadjad kindlasti juba muigavad lollikese üle, aga olgu siis lahti öeldud, et eile õhtul viimase asjana, täiesti tüdinud põhitööst ja värgist, leidsin, et võiks olla õige aeg arvutis tarkvara uuendada. Mida ma siis innukalt tegingi, sest vahepeal oli olnud tulevase Mageia 4 valmistumise eeltööna tarkvarapakettide lausajakohastamine ja seepärast jagus uuendamistuhinat kohe kauemaks. Mille käigus sai uuendatud ka mõningad paketid, mille järel kargas ette teade, et nüüd oleks mõistlik arvuti taaskäivitada. Ja siis see juhtus, too kernel panic ehk olukord, mille ilmnedes on kuskil midagi nii viltu, et süsteem enam üles ei tule. Mis mõistagi tekitas paanika ka minus. Aga et ma sellega midagi mõistlikku peale hakata ei osanud, läksin hoopis magama, naiivses lootuses, et ehk hommik annab arutust. Aga ei andnud, andis endiselt kernel panic'u. Õnnekombel oli üks hea ja asjatundlik tuttav lausa kenal laubasel leiva-luusse-laskmise-päeval, mis tema väitel tal küll olevat puupungil igasugu ülesandeid täis, nii lahke ja osutas mulle kaugjuhtimisega kiirabiteenust, nii et ei kulunudki väga palju aega, kui võisin taas siiralt õnnelikuna nentida, et kõik on korras, vähemalt praegu. (Nojah, selle isikliku paanika ja närveldamise käigus juhtus ka üks eraeluline äpardus veel otsa, millel ma aga siinkohal pikemalt ega täpsemalt ei peatu.)

Aga lisaks sellele äpardusele, mis arvatavasti on musugusele bleeding edge'i otsateravikul turnivale inimesele aegajalt peagu paratamatu (kuigi Mageia (ja juba varasema Mandrake'i/Mandriva) kiituseks tuleb öelda, et niisuguseid asju esineb haruharva - ma usun, et umbes poolteise aastakümne jooksul oli see mul umbes teine või kolmas kord seista silmitsi asjaga, mis nõuab mu jaoks peagu võimatut, nimelt oskust käsureal tegutseda), sain ma nende tundide või ütleme, kokku umbes poolpäeva jooksul veenduda oma vastse nutitelefoni ja tahvelarvuti näitel, et need on küll muidu toredad asjad, aga ikka puhtalt, kuidas öelda, meelelahutusele ja tarbimisele suunatud. Hädakorral saab nendega muidugi ka midagi tõsisemat teha, aga siis peab tõesti olema hädakord, umbes selline, nagu mul nüüd ette juhtus. Ekraan on ikka selgelt liiga pisike, eriti kui selle peal on lahti virtuaalne klaviatuur - ja isegi tahvelarvutil on sellega vähemalt mul, kes ma olen harjunud kirjutama kõigi kümne sõrmega, väga ebamugav tegutseda. Olgu, tahvelarvutit rõhtasendisse keerates saab ju ka põhimõtteliselt rohkemate sõrmedega majandada, kuigi tuleb leida sobiv asend, mis mu meelest üldjuhul on kehaliselt kurnav, aga sel juhul kahaneb jälle ekraani see osa, kus tulemust näha, imetillukeseks.

Aga jah, hädaolukorras või liikumise pealt käivad nad muidugi asja ette ära, "tarbimiseks" ja suhtlemiseks ja muuks selliseks, selle vastu ei saa midagi öelda. Ent kui tahad "tööd" teha, siis peab ikka olema statsionaarne masin, korralik ekraan ja korralik klaviatuur, vähemalt mõõtmetelt. (Nojah, ma tean küll, et on ka miskiseid hübriide, kus telefon või tahvelarvuti on ainult nõnda-ütelda protsessori rollis, mille külge need teised on ühendatud, ja võib-olla teatavates oludes võiks isegi sel mõtet olla, aga vähemalt minu seisukohalt, kes ma üsna vähemobiilne olen, küll mitte mainimisväärset.)


Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Tartu Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi arvamusküljed olid mingil põhjusel - mis võib, aga ei pruugi olla seotud äsjaste valimistega - kuidagi eriliselt "võitlevad". Peatoimetaja naiivrahvuslikust veerust alates ning Maiste Valle-Steni iseenesest õigele mure-, valu- ja häbikohale tähelepanu juhtiva, aga äärmiselt imelikult, võiks lausa öelda, et võikalt vormistatud sõnavõtu (milline vormistus minu meelest muutis käsitletava olulise teema pigem vähetähtsaks, vaat et naeruväärseks) ja Tedre Tarmo ägeda filmiotsistajatele korruptsioonikurikaga pasunasse andmiseni välja. Nojah, küllap on sügis siis võitluse aeg.

Märksa põnevamad olid - mõistagi mulle kui ajaloolaseks õppinule -, kuidas öelda, antropoloogialeheküljed oma pikkade intervjuudega. Näiteks Fowleri Chrisiga, kes uurib arheoloogina ilmingut, mida rahvusvahelises teaduskeeles nimetatakse personhood'iks ja mille eestikeelse vaste leidmisega intervjueerijad jännis olid (mul turgatas pähe vana hea "isiksus", mis nagu tunduks seda hästi katvat, aga eks asjatundjad teavad paremini, kui otsustasid üldse vältida igasuguse vaste pakkumistki). Tal oli ja on muidugi vaieldamatult õigus, et seniajani leidub küllaga ajalugu käsitlevaid tekste (ajalugu siinkohal laias tähenduses, hõlmates ka arheoloogiat ja muid minevikuga tegelevaid distsipliine), kus lähtutakse vaikimisi eeldusest, et mineviku inimesed käitusid põhimõtteliselt samamoodi, nagu käitume meie või nagu käituksime meie nende olukorras olles. Aga mu meelest on arusaam, et see ei ole õige ja et minevikku tuleb mõista nii palju kui vähegi võimalik just mineviku- ehk uuritava aja keskselt, juba päris vana. Mis siiski ei tähenda, nagu ei võimaldaks isiksusekesksete uuringute metoodika sissetoomine anda ka arheoloogiale vajalikku interdistsiplinaarsust mineviku paremaks mõistmiseks (hea näide on samuses intervjuus mainitud Fowleri tegevus Mani saare matuste uurimisel).

Vähemalt sama huvitav või isegi veel huvitavam oli intervjuu Youngi Katherine'iga, kes uurib kehapärimus (bodylore). See oli mulle eriti põnev selle poolest, et Young paistab olevat teiselt poolt jõudnud sama asjani, mida minagi olen mõelnud: nimelt sellele, et keha elik mateeria ja vaim elik teadvus pole lahutatavad ja niivõrd kuivõrd neid üldse lahutada saab, on nad nad vaid ühe ja sama asja kaks palet. Ta küll arvab risti vastupidi, et "minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud", samal ajal kui mu arvamuse kohaselt on keha vaimu "kest", materiaalne väljund, aga põhimõtteliselt teeb see mu silmis sama välja, ignoreerides, nagu Young ütleb, "kartesiaanlikku dualismi", mis, ma olen täiesti nõus, oli üks kahetsusväärselt palju tähelepanu saanud eksitee inimmõtte ajaloos.

Päris huvitav oli lugeda ka Kaaristo Maarja pooleldi samasse teemasse, pooleldi raamatuarvustuse-tutvustuse rubriiki kuuluvat kirjutist ühest Eesti esimesest rahvateadlasest Reimani-Neggo Helmist. Tal on kahtlemata õigus, et see nimi on vähetuntud, ehkki vääriks rohkem tuntust - mida loodetavasti tema mälestuskogumik vähemalt natukenegi annab -, aga lugu ise oli võib-olla siiski veidi liiga ülistav: lõppeks suri Reiman-Neggo väga noorelt, kõigest 28-aastasena, sealjuures jäid tema viimaste eluaastate sisse sõja-aastad, mis sugugi mitte teadustööle kaasa aidanud. Küll tasub tähele panna ja ära märkida samasse artiklisse mahutatud, isegi mitte kuigi varjatud sarkasmi seni tugevasti meestekeskse maailma pihta, olgu objektiks siis samuse "Eesti mõtteloo" sarja vähene "naissisaldus" või humanitaaralade nõndanimetatud käärimudel: kui madalamal tasemel on naisi vaat et ülekaalus, siis mida kõrgemale, seda napimaks neid jääb. Eks sel ole palju põhjusi, nagu ju ka mõned uuringud välja on toonud, aga nii ta on, paraku.

Numbri suurim üllatus ja arvatavasti üldse parim kirjutis oli aga tõlge, täpsemalt väga nimeka vene filmilavastaja Kontšalovski Andrei lugu "Millisesse jumalasse usub vene inimene?" (ajalehes oli see pisut lühendatult, veebis nõnda-ütelda täisversioonis). Iseenesest polnud loos muidugi palju uut, vähemalt neile, kes on vähegi tuttavad "vene hinge" aruteludega varasemal ajal ja praegugi, kuigi ka sellest aspektist oli seda hea ja mõnus lugeda. Küll aga väärib esiletõstmist tõlge kui selline - kas või juba sellepärast tasus seda lugeda, et jõuda lauseni "Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda". Nojah, mõned apsakad muidugi olid ka seal, näituseks "Kristuse Päästja katedraal" tavapärasema ja ilmsesti õigema "Lunastaja Kristuse katedraali" asemel või "Kirill ja Mefodi" "Kyrillose ja Methodiose" asemel või ka kohati liiga truuisti (ah, ei saa jätta kasutamata meelde tuletatud head sõna :-) ) kinniolemine venepärases lausejärjes, aga need olid nipe-näpe. Ja otse loomulikult - ma ju ütlesin seda juba, eks? - vääris artikkel ka ise tähelepanu oma sisu poolest: isegi kui seal pole midagi otseselt uut ei faktiliselt ega argumendiliselt, on see ometi kenasti kokku pandud ja eriti Eestis, kus teadmised Venemaast ning sealsetest tõuke- ja mõjuteguritest ning eriti kõigi nende taustast on hirmkähku kahanema kippunud (mitte et neid tingimata ka varem just palju oleks olnud, isegi "vennalikus liidus" elamise aegu), väga tänuväärsed teada.

Samuti huvitavate, aga sootuks muude asjade poolest, rubriiki kuulub kirjanduskülgede avalugu, Kangro Maarja kirjutatud mure- ja emotsioonitihke lugu Balti Assamblee auhindadest. Ma varem väga palju sellest auhinnast ei teadnud (nime olin muidugi kuulnud ja isegi mõned, aga siiski ainult mõned laureaatide nimed kõrvu jõudnud - nojah, pididki olema, kui ma ühe laureaadi, Kasekambi Andrese, teose ise tõlkinud olen :-) ), aga kui tõesti on nii, et žürii peab seni hääletama, kuni igal aastal on kõik riigid auhinna saanud, mitte oma parima äratundmise ja südametunnistuse järgi, siis on midagi selle asja juures mäda - päris niimoodi nagu ei tohiks egalitaaarsuse printsiipi ka rakendada. Igatahes mõtlemapanev lugu tollest kuulsast või lausa kurikuulsast Balti ühtsusest, mille kohta ei tahaks kuidagi pahasti öelda, aga midagi head ka nagu ei oska hästi tingimustes, kus sellest ainult räägitakse, aga teadmised naabermaadest on igal maal neist kolmest nii äärmiselt piiratud, nii äärmiselt kesised ...

Kirjanduskülgedele oli ära mahtunud ka luulekülg ja kuigi ilmselt kõik, kes mind teavad või on pikemalt siinset ajaveebi lugenud, teavad mu vastumeelsust luule suhtes, leidusid seal ometi read, mida tahaks ka siin osundada (pärit Kanguri Mardi sulest), sest kõlavad need otsekui eesti keele manifest (mitte see Kangro Maarja oma, kuigi ka too on igati väärt vähemalt uuesti viitamist (visuaalse ja oraalse kunsti armastajatele looja enda ettekandes)):

eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule

Liivaku Lembitut on sageli mõnus lugeda just sellepärast, et tal on kombeks puistata küll vormiliselt ühele raamatule või teemale keskendudes terve hulk külgnevaid ja kaasnevaid teadmiskilde. Nagu ka tänases loos, mis ametlikult pidanuks olema lugu Barnensi Juliani vastsest eestindusest "Kui on lõpp". Seda raamatut, paistab, Liivak väga kõrgelt ei hinda, mistõttu artikli lõpp, kus ta selleni jõuab, läheb kuidagi kiirustades ja lõpeb kuidagi nagu äralõigatult ( ei saa muidugi ka välistada, et üle on käinud kärpija käsi, kes lugu ajaleheformaadi Prokrustese sängi käänutada on soovinud). Seevastu artikli esimene pool, mis kõneleb ajast ja ajaloost ja muust sellisest üldisemalt ja laiemalt,.oli samavõrra köitvam, isegi kui autor jätab (targu, ma usun) välja ütlemata, milline tema enda arvamus ajast, "ajavoolust" ja muust sellisest on. Jätan midagi, soovitusega siiski lugu lugeda :-)

Teadusküljed olid tänases numbris, ma julgeks öelda, kesiselt esindatud. Kändleri Tiidule oli küll antud tervelt kaks lehekülge kirjutamaks juubelipuhuselt Öpiku Ernstist, aga kuigi selles oli palju teadmisväärilist, ei saa öelda, et Kändleri sulg oleks seekord tavapärase säraga jooksnud, tulemuseks oli lihtsalt hästi kirjutatud juubelilugu, ei midagi enamat. Ka teine teaduslugu, iseenesest intrigeeriva pealkirjaga "Kui programmeeritud on inimene?", osutus rohkem, kuidas öelda, teatavate rakendusteadlaste reklaamtekstiks.


Loetud: Sirp, 25.10.2013
Vaadatud: Tuulteoru Nausikaa (Silver Baltic), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Diplomaatia 10/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Juventus (TV6), Vice - tapvad piirid (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: lääne vastutus (Postimees, 23.10.2013)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Üks eile Facebooki tõlkepärlite grupis alanud arutelu, kus kurvastaval kombel oli teemaks mu tõlgitud raamat, oli tänaseks jõudnud juba laiemasse sotsiaalmeediasse, mistõttu pean vajalikuks siinkohal esitada tolles arutelus kõlanud kirjastuse esindaja selgituse:

Uurisin järele ja siin ei ole süüdi ei tõlkija ega toimetaja-korrektor. S.t tekstis on seisnud algusest peale sõna "energiavarud", kuni päris viimaste korrektuuriparanduste sisse viimise käigus on midagi juhtunud. Ausalt öeldes olime ise ka päris imestunud, sest see, et sõna on asendunud mingi suvalise tähekombinatsiooniga, pole ilmselgelt just päris tavapärane viga. Ühesõnaga, see on küljenduse käigus kogemata juhtunud aps, mida tuleb mõnikord ette - ka küljendajad on inimesed. Selle eest palun anonüümselt teemapüstitajalt (ja muidugi teistelt lugejatelt) Varraku nimel vabandust. Ja kui tõesti on raamatus trükivigu "ca igal neljandal leheküljel", siis palun võtke meiega ühendust, leiame kindlasti mingi lahenduse.

Ma muidugi palun andestust ka enda poolt, et selline jama on tekkinud, nii vähe või palju, kui see vabandamine kellegi rikutud lugemiselamust leevendada suudab.

Loetud: Imeline Ajalugu 10/2013
Vaadatud: Saudi Araabia kevad (ETV), Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Milan-Barcelona (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 10/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal12), Elavad surnud (Fox), Jüri Üdi klubi: Setu separatistid ja Suur-Eesti šovinistid (ETV2), Thor (TV3), Haven (Yle2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: vaikne torm (Postimees, 21.10.2013)

Pühabased mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev, põgusate eilse pidutsemise järelnähtudega, mille sisse mahtus siiski ära ka tavapärane külaskäik ema juurde. Mis oli selle poolest eriline, et sinna taarusin kopsaka pudelikoorma all: emale laekus samal hommikul liitrite kaupa õunamahla ning hea ja omakasupüüdliku pojana tarisin ma talle siis anumaid, kuhu valmis keedetud neste mahutada. Mis - see omakasupüüdlik pool - tähendas seda, et tagasi sain juba lõbusalt vantsida, paar liitrit mõnujooki kaasas. Aga otse loomulikult tähendas külastus ka, nagu ikka, toekat kõhutäit ja kopsakat peatäit, seda viimast siis, ka nagu ikka ja täitsa erinevalt eilsest, ristsõnade kujul (milleks oli seekord Kuma Kange vihik, mis on üks päris korralik peatäis).

Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Doctor Who: Planet of the Dead (BBC Entertainment)

Laubased mõtted

Peaaegu oleks tahtnud juba kirjutada "tavaline tööpäev", aga selle sõnapaariga seostub tänases päevas vaid osis "ööpäev", ei midagi muud. Täpsemalt oli tolle ööpäeva sisuks siis ühe väiksema seltskonna kokkusaamine, mis seekord võeti ette Tartus. Diskreetsusest, privaatsusest ja teistest keerulistest võõrsõnadest lähtudes jäägu koosviibimise täpsem sisu siin lahti seletamata, piisab, kui öelda, et see oli igati tore ja vahva.

Lisaks võib mainida tunnustavalt ära kaht Tartus kohatud, hmm, ilmingut, millega ma varem kokku polnud puutunud, aga mida nüüd julgen soovitada soojalt ja tungivalt kõigile, kes sellesse linna satuvad, või ka neile, kes selles linnas või lähikonnas elavad, aga pole varem kokku puutunud. Esimene neist on Tartu mänguasjamuuseum, mille vaatamisväärsustest me kiirkorras saime ülevaate paari-kolme tunniga, aga kus jaguks uudistamist ilma hetkekski pisimatki tüdimust tundmata vähemalt paariks-kolmeks päevaks, seda nii lastele kui ka täiskasvanutele (viimastele nii nostalgiliselt kui ka puhtlõbuliselt). Ausõna, seltskonnas oli see veel lõbusam, kui erinevad mälestused ja vastsed ohhoo-hetked ristusid ja kuhjusid, aga isegi üksi oleks seal äraütlemata mõnus ja vahva.

Ja teine asutus, mida ma külastasin ja kõigile soovitada julgen, on peatänava äärsesse keldrisse õdusa paiga leidnud Õllepood nr 1 (neil on ka väga korralik ajaveeb). Milline valik! Mitte et suuremates universaalmagasinides tingimata väike valik oleks, aga sellest poest leiab hulganisti mitmesugust erilisemat kaupa, mida universaalmagasinid kulude optimeerimise ja tulude maksimeerimise õhinas nähtavasti kunagi naljalt müüki ei võtaks.

Kõigele lisaks rikastas see sõit ja üritus mind kolme Poola sõja- ja vabadusvõitlusteemalise raamatuga, mis olgu samuti siin ära mainitud:

• W. Roszkowski. The Shadow of Yalta. A Report
• N. Davies. Wielka koalicja. Raport / The Grand Coalition. A Report
• The Days of Freedom

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukest vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Ma vist juba uue kujundusega Sirbi tulles mainisin, et üks positiivne nähe on lühikommentaaride või -arvamuste või lihtsalt -mõtiskluste tagasitulek. Tänases Sirbis võis seda taas kogeda, sest head ja mõtlemapanevad lugeda olid mõlemad lühivormid: nii Valgu Veronika valimisteteemaline suur küsimus - kas ei peaks need, kes soovivad end valida lasta, valijatele eelkõige põhjendama, miks on see koht, mida nad valitseda tahavad, nii eriline ja hea ja mõnus, et valijad peaksid tahtma seal elada ja end valitseda lasta? -, millega võib igati nõus olla, kui ka Kareva Dorise ähvardavalt kõlava pealkirjaga nupuke "Milleks ilukirjandus?", mille lõpp oli nii sugestiivne, et väärib ka omaette välja- ja esiletõstmist:

Iga rahvakild säilib senikaua, kuni on lugu, mida temast rääkida, kuni on keel, mis tema häälel küsib: milleks ilukirjandus? Milleks hing?

Selle viimase teemaga oli ajalehes seotud õige mitu lugu, aga neist vastavalt sellele, kuidas järg kätte jõuab. Sest kõigepealt tuli edasi otsekui vastukaaluna viimatisele vasakule kallutatud majandusteemalisele jutuvadale pendli käigutee teise otsa lugu Saare Jürilt, kes võttis ette südasuvise Vikerkaare, milles samuti vasakule kalduvat majanduslikku ja ühiskondlik-poliitilist juttu ohtralt sisaldus. Majandusteemadel ma tavaliselt hoidun sõna võtmast, sest see ei ole mulle väga tuttav ega sageli isegi hästi mõistetav elutegevuse valdkond, aga artikli lõpuosaga, alapealkirjaga "Kafkalik õigusriik", võib küll nõus olla: üldjuhul on (ülalt tulev) regulatsioon kurjast, kippudes kangesti end aina uuesti ja uuesti sünnitama ja üha enam piirama inimeste tegevusvabadust. (Hoolimata oma anarhistlikust meelsusest möönan, et eriti praeguse maailmakorra juures on teatav regulatsioon ilmsesti vajalik - ja pole sugugi välistatud, et võib-olla küll mitte ülalt alla, vaid pigem rõhtsuunas regulatsioone võib vaja minna ka tänasest etemas maailmakorras - nagu neid on ju olnud ja kehtinud teadaolevalt aegade algusest peale.)

Ääretult sümpaatne oli lugeda tervelt kaht lugu mõne aja eest ilmunud Montagine'i esseekogumiku kohta, üks Õnnepalu Tõnu ja teine Raudami Toomase sulest. Sümpaatne just selles mõttes, et kumbki ei olnud hakanud õieti kirjutama teosest ega selle tõlkest, vaid lasksid oma mõttel vabalt voolata Montagine'i ja esseistlikkuse rajal - ilmselt just nii, nagu Montaigne ise oleks seda rõõmuga teinud. Naudinguga kirjutatud ja naudinguga loetavad. Kui üldse, siis jäi ainult segaseks, miks üks neist oli ajalehes liigitatud rubriiki "Kultuurilugu" ja teine rubriiki "Kirjandus", aga eks ajakirjanduse teed ole juba kord äraarvamata keerulised mõista.

Sama sümpaatne oli näha hõimupäeva-kuul juba setmendat korda lugusid hõimurahvastest. Konkreetsemalt juba varem Sirbis käistletud Vella Juri viimast intervjuud Prozese Jaagu käe läbi, mis oli ühelt poolt huvitav, aga teiselt poolt ka pisut masendav. Ja masendav mitte niivõrd selles mõttes, et üks suur mees on lahkunud ja tegu oli tema viimase sõnavõtuga, vaid just selles osas, mida ta ütles. Kui meie siin oleme juba (taas) hakanud ära harjuma sõnavabadusega, sellega, et võib öelda enam-vähem vabalt kõike, ilma et üldjuhul sellele järgneks mingeid ametlikke sanktsioone (erandiks muidugi laimamine ja muu selline, mis kohtusse jõudmise korral võib ka sanktsioonid kaasa tuua), siis Vella osav sõnaseade viis otsekui ajas tagasi, sellesse jubeaega, mil pidi äärmise nutikusega sõnu valima, et välja öelda oma mõte, aga teha seda nii, et keegi ei saaks kohe hõlmast ja kraest kinni hakata.

Ja loomulikult oli masendava alatooniga ka see pilt, mis joonistus välja nii intervjuust Vellaga kui ka intervjuust Valtoni Arvoga - pilt, milles idapoolsed hõimlased tasakesi, võib-olla õige pisut ka vastu pannes, aga siiski vankumatu kindlusega hääbuvad ja kaovad. Eks seda tunnustatavam ole Valtoni töö ja tegevus nende idasugulaste teadvustamisel tõlkimise läbi: isegi kui see ei peaks võimaldama neil ellu jääda rahvana, võimaldab see neil ellu jääda mälestusena, kivvi raiutud või vähemalt paberisse kuumtrükitud mälestusena. Ja noh, muidugi võis Valtoni intervjuust leida huvitava viite sellele, et soomeugrilaste eeposed (kui see on ikka just õige sõna, aga žanrimääratlusena käib ehk ikka) on loodetavasti peagi eesti keelde jõudmas.

Samamoodi veidi masendava hõnguga oli paarislehekülg, mis pühendatud samuti kaugematele sugulastele, põhja pool elavatele meälastele ja kveenidele, kelle keel on lähemalt sugulane soome keelega. Intervjuu meäkeelsete eestvedaja Pohjaneni Bengtiga küll pakatas optimismist, aga see oli rohkem tingitud tema enda entusiasmist, sest tunnistama pidi temagi, et asi on nii meälaste kui kveenide püsimisega halvasti, isegi väga halvasti. Ka teine intervjuu soomlanna Sulkala Helenaga, kes nende keeltega viimasel ajal ühe üleeuroopalise programmi raames on uurinud, ei süstinud sugugi lootust. Aga noh, võimatu ei ole ju miski ja keelte väljasuremine võtab teatavasti aega, nii et midagi võib ju ka veel muutuda: läks ju liivigi keele väljasuremisega pikalt aega, vaat et ligemale sadakond aastat ja kui see nüüd mõne aasta eest igas mõttes teoks sai, oli ometi tekkinud juba ka seltskond, kes seda keelt ja kultuuri, ise sõna otseses mõttes ehk liivlased olemata, ometi edasi kannab ja viib. Nii et kui lähtuda Pohjoneni lausutust - "Kui sureb keel, siis hukkub ka rahvas!" -, ei pruugi tingimata asjad veel halvasti olla: rahvas võib surra, aga kui elab edasi nende keel, siis on nad ometi kuidagi ikka olemas - ja kunagi ei saa välistada ka tagasitulekut, nagu on näidanud ehk kõige ilmekamalt heebrea keele tagasitulek, aga ka mitme keldi ja indiaani keele ponnistused pinnale püsima jääda või lausa taas pinnale kerkida (ja muidugi on ju alati silme ees ka (klassikalise) ladina ja araabia keele näited, mis elasid ja elavad tänapäevani edasi, kuigi "natiivseid" kõnelejaid pole enam ammu, väga ammu).

Samal teemal ja samamoodi ebarõõmsa tooniga oli Prozese Jaagu lõpuküljelugu, mis esitas ühelt poolt kuivalt masendavaid fakte soomeugrilaste arvulise vähenemise kohta ja teiselt poolt rohkelt küsimusi edasipüsimise kohta, millele vastuseid ei ole - ja pole teada, kas tulebki. Aga vähemalt lõpetas ta hõimupäevale kohaselt positiivses toonis.

Kindlasti on ka poliitikahuvilisele huvitav ja pisut kummastav kogemus lugeda Türgi meeleavaldustest ja sellega seonduvast arhitektuurikülgedel, aga nii see tänases Sirbis on: kaks türklast kirjutavad kodumaa probleemidest, mis lahvatasid ulatuslikeks meeleavaldusteks, just läbi sellise, kuidas öelda, urbanistikaprisma. Väga väärt lugemine, eriti just sellise teistsuguse vaatenurga tõttu.

Tänase Sirbi vahel oli ka kultuurkapitali selle aasta kolmanda rahajaotuse lahtikirjutus, mis, nagu ikka, oli põnev lugemine. Kui otse tõlgete ega originaalloomingu seas midagi hirmus põnevat ei paistnud olevat, siis ometi võis välja lugeda, et juba pikka aega või vaat et lausa ilmumisest peale aastat neljakümne eest rariteetne Shakespeare'i seitsmeköiteline teostekogu on nähtavasti kavas uuesti välja anda. Vähemalt seisis kirjas, et Eesti Keele Instituut on saanud raha Shakespeare'i "Kogutud teoste" 1-7 korrektuuriks. Ja veel võis teada saada, et Luunja kandi meestel on õige suured ambitsioonid muuta enda kodupaik Galaktika keskmeks .- igatahes jagati neile raha "intergalaktilise kirjandusfestivali" korraldamiseks :-) Vaimusilma kerkis pilt, kuidas Kavastusse voorivad aina kokku vogonid ja vorlonid, roomlased ja romulaanid, pärslased ja marslased :-)


Loetud: Sirp, 18.10-2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Teispoolsus - Libahuntide mäss (Kanal2)

Ilmunud tõlked:
Richard Weitz. Keemiarelvaoht hiilib tagasi (Diplomaatia 10/2013)
Oleg Kašin: Dzeržinski on juba tagasi (Postimees, 18.10.2013)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud. Kättemaksukontor (TV3), Turist (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi natuke vaheldust taas kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Pärastlõunal vaatasin meistrite liiga põhiturniiri Wolfsburgi ja Pärnu korduskohtumist. Ega pärast möödunud nädala 14:0 kaotust midagi head oodata ei olnud ja ei tulnud ka - seekordne kaotus oli marginaalselt parem, "vaid" 13:0. Ja see üks värav vähem tuli rohkem sellest, et Wolfsburg võis muretult katsetada väljakul neid naisi, kellele muidu, otsustavates kohtumistes kas üldse mänguaega ei anta või kes paremal juhul vahetusest väljakule saavad. No ja muidugi oli oma osa ka selles, et Pärnul polnud õieti väravavahti: üks neil neid on ja see sai eelmises mängus punase kaardi, nii et tema asemel mängis muidu kaitsemängijana tuntud neiu. Kes tuli piisavalt korralikult toime ja suutis isegi mõned muidu kindlad väravad tõrjuda, aga kui eelmises mängus võis öelda, et väravavahi süüd oli skooris suhteliselt vähe, ehk ühe-kahe värava jagu, siis seekord oli päris selge, et väravas seisab inimene, kes vaid asendab päris-väravavahti. Kui lisada, et kaitse logises nagu eelmiseski mängus, söödumängu korralikult käima ei saadud õieti kordagi ja kõik need muud hädad, on tulemus loomulik. Muidugi tuleb lisada, et Wolfsburg kui üks Euroopa tugevamaid võistkondi (ka eelmise aasta meistrite liiga võitja ikkagi) näitas end kõigis neis elementides väga tugevalt ja avaldas nii võimsat survet, et pärnulannadel polnudki märkimisväärselt võimalusi enda oskusi sellise turmtule all näidata. Siiski võib nende kohta positiivsena välja tuua seda, et pisut nõrgem vastase koosseis laskis neil kergelt hiilata ühes konkreetses valdkonnas, nimelt mängus peaga. See torkas lausa silma, et wolfsburglannad võitsid väga vähe situatsioone, kus pall tuli kõrgelt. Aga noh, et mäng maas, mis on ju jalgpallis siiski olulisem, oli selline nagu oli, siis oli see ka üsna õrnuke lootuskiir. Jääb üle vaid loota, et sel aastal juba mitmendat korda järjest taas Eesti meistriks tulnud pärnulannad ei lase end nii rängast debüüdist liialt masendusse ajada ning suudavad järgmiseks aastaks end jälle nii palju koguda, et meistrite liigas põhiturniirile välja jõuda. (Ja noh, muidugi ootaks ka, et mõni meestegi võistkond suudaks lõpuks sama teha ...)

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: KolmeDok: Eesti narkomuulad (TV3), UEFA meistrite liiga: Wolfsburg-Pärnu (Eurosport), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Vice - Lapsmõrvarid (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille pikkust kärpis mõnevõrra tervelt kahe, aga siiski mitte hirmus suure ja pika artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Õhtupoolikusse tõi pisut ootusärevust Eesti jalgpallikoondise seekordse MM-tsükli viimane mäng, milles vastaseks oli Rumeenia. Et Eesti jaoks sellest mängust enam midagi ei sõltunud, siis võis oodata kas (vähem tõenäolisem) täielikku käegalöömist või (nagu enam-vähem ka juhtus) võimete kohaselt võitluslikku mängu, et "väärikalt lõpetada", nagu toonitasid kõikvõimalikud kommentaatorid juba mitu päeva. Ja suhteliselt väärikas see lõpp ka oli. Eriti esimesel poolajal, mille vältel mõlemad kõvasti ponnistasid - eriti muidugi rumeenlased, kelle edasipääs vähemalt viimasesse valikuringi sõltus nii enda kui ka teiste alagrupikaaslaste mängust. Nagu tihti niisugustes mängudes, juhtuski just nii, et ehkki rumeenlaste surve oli selgelt tugevam, olid paremad väravavõimalused hoopis eestlastel. Kuni selle hetkeni, mil rumeenlaste kasuks määrati penalti, mille nad kindlalt realiseerisid. Aga õieti kogu poolaja lõpuni ja pisut edasigi. Kuid teine poolaeg tervikuna oli siiski märksa sumbuursem, teleka taga vaadates kippus tukkki peale tulema, eriti veel pärast seda, kui rumeenlastel õnnestus lüüa teinegi värav, pärast mida juba veeretati üsna tujutult palli mängu lõpuni. Eks ta ole, ega mingeid väga selgeid puudusi ja eksimusi ei saa Eesti meeskonnale ette heita, vastane oli lihtsalt seekord samuti mitte palju, aga siiski selgelt tugevam - ja ilmselt ka motiveeritum. Jääb loota vaid, et meeskonnal läheb paremini järgmises, Euroopa meistrivõistluste valikseerias (tolles on ka senise 16 asemel 24 võistkonnale pääs finaalturniirile tagatud, nii et lootust on rohkem) - ja et aasta pärast, kui loosimine tollesse sarja toimub, oleks vahepealsete sõprus- ja muude mängudega suudetud taas pisut enesekindlust koguda ja võib-olla ka värsket verd juurde saadud (mida paistab hädasti vaja olevat, aga mida küll kahjuks ka Eesti enda liigamängude põhjal just väga ei paista võtta olevat, paraku ...).

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Pussy Riot: punkpalve (ETV), Outcasts (BBC Entertainment), jalgpalli MMi valikmäng: Rumeenia-Eesti (ETV2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Palgasõdurid 2 (TV3)

Pühabased mõtted

Mida kõike üks inimene oma lähedaste heaks ära ei tee! Tõuseb kas või enne kõiki kukkesid ja koitusid üles, et veel keset sügavat ööd, hirmvarakult kella kümne paiku kohtuda pealinna väisava vennaga. Milline kohtumine ühtlasi ühitas tavapärase pühapäevase jalutuskäigu ema juurde ning seal sama tavapäraselt järgnenud korraliku kõhutäie ja mõningase peatäie, seda viimast siis ikka ristsõnade kujul. Aga eks vahel olegi kasuks selliseid üliinimlikke pingutusi teha, sest muidu, eelmainitu kõrval, oli ju täna - ikka seesama tavaline tööpäev ja ei midagi muud.

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Green Lantern (RTL)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut elevust Tallinnasse saabunud vend, kes ka mind külastas. Tõsi, mitte kuigi pikalt, vaid selleks, et anda üle viimased jupid veel Kunglasse jäänud raamatukogust. Muidu rien.

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi: Kultuuriharidus on pehmodele? (ETV), Eesti jalgpalli Premium liiga: Kuressaare - Tallinna Kalev (TV6), Ärapanija (Kanal2), Red Faction. Die Rebellen (RTL2), Süvahavva (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kuidas paljastada viimast intelligenti (Postimees, 12.10.2013)

Mageia 4 Alpha 3 väljas

Ma pean taas vabandama, et alles nii suure hilinemisega kajastan Mageia arendustegevuse käiku, aga paraku see nii on - kolmas alfaväljaanne nägi ilmavalgust juba kümne päeva eest, mina aga jõudsin selle järeleproovimiseni ja sellest kirjutamiseni allees nüüd. Osaliselt vabandab seda ehk see, et Mageia alfaväljaanded tavaliselt ei sisalda märkimisväärselt palju uut - uuendused hakkavad rohkemalt sisse tilkuma alles beetaväljaannetes -, aga eks piinlik ole ikka.

Eelkõige seepärast, et selles alfaväljaandes on siiski ka vähemalt üks uus silmatorkav asi. See kannab ametlikku nimetust MageiaWelcome ja nagu vähegi inglise keelt oskav inimene võib juba nimetusest aru saada, on mõeldud põhimõtteliselt esimeseks asjaks, mida vastne Mageia kasutaja peaks nägema. Sõnaga, nii-ütelda tervitusekraan, millel on terve hulk eriti uustulnukale vajalikke asju: viidad dokumentatsioonile ja muudele vajalikele veebilehekülgedele, põnevamale tarkvarale (koos võimalusega kohe paigaldada) ja nii edasi.

MageiaWelcome'i avavaade

MageiaWelcome'i rakendustevaade

Nagu eespool esitatud piltidelt näha, on esialgu kõik veel ingliskeelne. Selle taga seisab lisaks kõigile neile asjaoludele, mis on mind takistanud viimastel kuudel tarkvara tõlkimisega tegelemast, ka see, et rakendus ise pole veel tõlgitavaks muudetud. Aga see on mõistagi kavas, võimalik, et juba järgmises beetaväljaandes - iseküsimus, kas see selleks ajaks ka eestikeelsena olemas on.

Iseenesest peaks see edaspidi ilmuma automaatselt vähemalt juhul, kui tegu on Mageia süsteemi esmapaigaldusega. Minu järele proovitud variantides KDE LiveDVD peal oli MageiaWelcome küll olemas, aga siiski ei ilmunud automaatselt, vaid tuli eraldi käivitada. PaigaldusDVD puhul, kui valisin LXDE töölaua (nii katsetamishuvist kui ka seetõttu, et selle, suhteliselt väiksemahulise töölaua paigaldamine läheb kiiremini kui KDE või GNOME paigaldamine), ei olnud seda üldse kaasa pandud ja tuli täiendavalt paigaldada. Arvata on, et lõppväljalaske ajaks muutub ka selles osas midagi.

Muud tähelepanuväärset ja siin märkimist vajavat selles väljalaskes mu meelest polnud (kui jätta välja paraku endiselt kehtiv hoiatus, et paigaldamise korral tuleks etapil, mil pakutakse võimalust tarkvara uuendada, valida sellest loobumine, sest nõustumise korral paigaldus lihtsalt hangub), sestap piirdun tarkvara uuemate versioonide loetlemisega:

• kernel 3.11.2
• KDE 4.11.1
• GNOME 3.10.0
• LibreOffice 4.1.2.3
• Firefox 24.0

Väljalasketeadaanne
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita.  Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...

Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).

Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.

Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)

Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.

Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.

Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)

Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.

Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.

Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.

Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.

Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest mõningase osa lõikas ära muidu iga kuu esimesel neljapäeval, aga seekord asjaosaliste ajagraafiku tõttu sootuks tänasele lükkunud Mageia sõprade koosviibimine. Mis toimus ikka nüüd juba traditsiooniliseks saanud Kamikadze pubis (head toidud (TM) ja piisavalt hea õhkkond - aga seda ma olen juba varem öelnud) ja tavalise kolme inimese asemel lausa nelja osavõtul. Midagi väga põhjapanevat me ei rääkinud, küll aga avaldas üks ja sama inimene pisut kurvastust, et arvutimaailm paistab olevat nii valmis saanud, et ka tulevane Mageia 4 ei too nähtavasti midagi uut ja huvitavat kaasa, ning pistis erutunult kilkama, kui nägi Mageia 4 koosseisu kuuluma hakkavat nõnda-ütelda tervitusekraani (ingliskeelse nimega MageiaWelcome). Mis ei ole õieti isegi Mageia ajalugu arvestades just päris uus asi: sarnane peamiselt algajatele süsteemis orienteerumiseks mõeldud aknake ilmus ka kunagi Mandriva (või oli see veel Mandrake?) aegadel, aga lendas vahepeal paraku välja.

Nii et selles mõttes võib tal õigus olla, et Mageia 4 millegi radikaalselt uuega välja ei tule (arvatavasti, aga siiski peaaegu kindlalt) - ja eks võib-olla olegi põhjalikumad uuendused rohkem suurema rahakotiga firmade ja kogukondade teha, kel jagub aega ja vahendeid paisata ka sinna, kust lõpuks mingit tulu ei tulegi. Erinevalt Mageiast, mis esialgse hoo ja innu järel on hakanud panustama rohkem stabiilsusele, ehkki üritab seda võimalust mööda miksida vähemalt võimalikult uue tarkvaraga. Mis võib-olla tänapäeva lakkamatust püsimatusest ning uute asjade ja võimaluste järele tormamisest küll endiselt huvituvas, aga siiski juba kergelt tüdinevas ja seetõttu pigem pisut konservatiivsusse kalduvas maailmas polegi ehk nii halb.


Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Haven (Yle2), Mehed, kes jõllitasid kitsesid (TNT Film)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest teatava osa lõikas ära ja maha teiseks ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja esiteks väljaskäik sihiga osaleda ühel raamatuesitlusel. Täpsemalt oli tegu end Eesti ajakirjandusse sisse murdnud ja kindla niši leidnud "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare viimase vestekogu "Tantramees ja teised lood" esitlusega Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. See oli natuke harukordne selle poolest, et tavaliselt õnnestub mul kenasti püsida tagumises reas või nii enam-vähem ilma kellegi märkamata, aga seekord öeldi mu nimi kohe täitsa avalikult maha - mis selles mõttes oli muidugi ka õigustatud, et lõppeks olen ma ju raamatusse märgitud tõlkijana ja nagu ajaveebi hoolikamad jälgijad teavad, siis seda ma tõepoolest ka teinud olen. Ma kardan, et see äramärkimine võis tingida ka mu jäädvustumise mõnele fotole, aga eks peab sellega leppima, kui juba avalikus kohas käid ja pealegi veel sind avalikult nimetatakse, et igasugu koledaid asju võib juhtuda. Üritus ise oli päris vahva, tavalistest raamatuesitlustest mõneti erinev, vähemalt selle poolest, et mingit pikka juttu ei tehtud, küll aga mängis elav muusika (Nõgisto Jaanuse ja mandoliini kujul), pakuti tublisti joogi- ja söögipoolist ning oli ohtralt võimalusi seltskondlikuks suhtlemiseks, selmet istuda ja kuulata, kuidas autori või kellegagi aina raamatust jahutakse. Kena, niisiis.

Kenaduse ootust ja mõnevõrra ka saabumist oli täna veelgi, kuigi mitte päris nii, nagu arvata võiks. Nimelt sai mõne aja eest Pärnu jalgpallinaiskond hakkama Eesti jalgpalli kohta suursaavutusega, jõudes Euroopa meistrite liigas 32 parema sekka põhiturniirile. Mis oli omajagu ime, rõõmustav ime, sest üldiselt on Eesti naiskond olnud ikka Euroopas suhteliselt viletsamate seas, palju kehvemate tulemustega kui meeste oma. Mis on, õigustatult, peab ütlema, kajastunud ka meediatähelepanus: kui meeste jalgpallist räägitakse küllaltki palju ja mängegi näidatakse nii koondise kui ka mõningaid klubide omasid (Eesti kõrgliiga nagunii, aga ka mõningaid neist vähestest Euroopa tasandi mängudest, mida neil on õnnestunud välja võidelda). Aga siiski, meeste klubijalgpall pole suutnud end nii kaugele läbi murda kui naised sel aastal - ja ometi jäi meediatähelepanu ikkagi kesiseks ja napiks (kui ma ei eksi, siis mainiti seda kindlasti, aga vähegi pikemaid lugusid, analüüse ja muud sellist vähemalt "peavoolumeediasse" ei jõudnud ega tekkinud).

32 parema hulka jõudmine oli kena küll, aga võiks lausa öelda, et loositud vastasega ei vedanud kohe mitte põrmugi: selleks sai Wolfsburgi naiskond, eelmise aasta meistrite liiga ja Saksa kõrgliiga võitja, mille koosseisust tubli hulk (viis või kuus) mängib ka Saksamaa koondises - ja see tähendab, võib julgelt öelda, maailma absoluutset tippu. Rääkimata siis Euroopast. Mida oli mängus ka selgelt näha. Klassivahe oli algusest peale ilmne ja kui öelda, et Wolfsburgi võit oli mäekõrgune või et Pärnust sõideti kui teerulliga üle, oleks see vähe öeldud. 14:0 tulemus räägib muidugi enda eest. Ma päris arvet ei pidanud, aga vist oli ainult kaks või äärmisel juhul kolm korda, kus pärnulannad üldse jõudsid vastase värava lähedusse, ja ainult üks kord, kus suudeti ka väravale peale lüüa. Ülejäänud aja käis mäng puhtalt sellel väljakukolmandikul või isegi -veerandikul, mille juures asus parajasti pärnulannade värav. Ja Pärnu mäng tervikuna jättis samuti tugevasti soovida: kui väravavahti ei olegi suuremas osas sisselöödud väravates eriliselt põhjust süüdistada, sest need olid löödud talle püüdmatult (umbes kolm oleks ta siiski võinud parema õnne või oskuste puhul ehk kätte saada), siis peamiselt seepärast, et kaitse logises igast kandist ja nurgast. Ka muud elemendid (söödumäng, üldse koostöö ja nii edasi) olid tagasihoidlikult öeldes üpris puudulikud. Päris mängu lõpus lisas niigi enam kui kibedasse karikasse viimase piisa veel väravavahile antud punane kaart, mis, tõsi küll, oli üsna kahtlasevõitu ja jääb rohkem kohtuniku südametunnistusele (või kui teisiti öelda, siis viga oli, nii et karistust võis muidugi määrata, aga vähemalt kordusest tundus küll päris selgelt, et see oli tahtmatu viga, selline, mida õieti ei saa vältida juba seepärast, et Newton sõnastas kunagi inertsiseaduse :-) aga noh, kohtunikul on teatavasti alati õigus).

Ei tundu ka olevat märkimisväärset lootust, et Pärnu suudaks Wolfsburgi vastu midagi nädala pärast peetavas korduskohtumises, siis juba viimase kodustaadionil. Eriti kui arvestada (põhi9väravavahi kaotust. Millest on juba ette pisut kahju, aga eks vähemalt kogemusi selle kohta, kuidas mängitakse päris maailmatasemel, nad vähemalt omandasid ja on seegi suur asi, edasiseks kindlasti.


Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pärnu - Wolfsburg (Eurosport)

Teisibased mõtted

Veidi tavalise tööpäeva moodi, millesse siiski lõid tõsise mõra ja kärpisid oluliselt kaks sündmust, millest üks oli ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ning teine järjekordne osalemine Nõmme mälumängus. Kui eelmine kord suutsime olla napilt esikolmiku kannul, siis seekord läks, nagu ikka vahel läheb, mõnevõrra nigelamalt ja kohaks jäi kümnes. Aga noh, läks nagu läks, küsimused olid küllaltki huvitavad ja pisut sai ka teadmisi juurde, nii et asi seegi.

Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud: Outcasts (BBV Entertainment), Vice - Eraklik Põhja-Korea (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: [digi] oktoober 2013
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kahel pool Süüria rindejoont (ETV), Haven (Yle2)

Pühabased mõtted

Et eile läks sujuvalt üle tänaseks hommikuks ja päevaks, siis oli selge, et erilisest tööpäevast midagi välja ei tule, ja suur osa ajas kuluski (tagasi)magamiseks. Aga selle vahele mahtus mõistagi ikka ära ka traditsiooniline pühabane tegevus elik ema külastamine. Mis, nagu ikka, tähendas korralikku kõhutäit ja niivõrd, kui ma selleks üldse võimeline olin, ka põgusat peatäit, seda viimast siis - ja erinevalt tollest eilsest õhtust - ristsõna kujul.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Last Resort (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpu otsustasin pühendada aja pisukesele mahavõtmisele meeldivas seltskonnas. Millest privaatsus- ja diskreetsuskaalutlusil siin rohkem juttu ei tule.

Loetud: TM Kodu ja ehitus 10/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Flora (TV6), Ärapanija (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: ümberkehastuja (Postimees, 05.10.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära üks väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini, et teiseks täiendada koduseid toiduvarusid ja esiteks kätte saada samuse universaalmagasini välisseina vastu asetatud pakiautomaadist raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Houston. Shady Characters: Ampersands, Interrobangs and other Typographical Curiosities

Tänase Sirbi avalugu (minu jaoks siis, leheküljeti on kindlasti kellegi jaoks enne sedagi midagi lugeda) oli Maasika Matti sulest sugestiivse jõuga kirjutatud mõttearendus Paavolaineni Olavi mõne aja eest ilmunud päevikutõlkest, millele artikli autor oli  intrigeeriva pealkirja "Käinuks Ristikivi ilmasõjas ..." Aga mitte ainult hea arenduse ja sõnavaliku tõttu ei olnud seda mõnus lugeda, vaid ka sisalduvate mõtete tõttu - teatavasti parimad mõtted on need, mis annavad ainest edasisteks mõteteks. Üks asi, mis oli kindlasti hea, oli tõlkija töö tunnustamine - millega mõistagi, nagu tavaks, liitus pisuke kriitika. Mille üks osa oli see, mis pani mind pisut mõtlema ja kahtlema. Kirjutab ta nii: "Ala inimeste vahel on kaua vaieldud mõiste "torppari" eesti vaste üle. Popsikohast pärit "pops" on ajalooliselt lähedane ja lugejale ka arusaadavam kui "torpar"." Mis ei ole kindlasti vale (Maasika Matti kui ajaloolase haridusega inimene kahtlemata seda ka teab, ehkki ma pole päris kindel, mis oli tema kitsam spetsialiseerumine ülikoolis), aga nii palju või pigem küll vähe, kui ma tean, ka mitte päris õige. Popsil ja torparil on igasuguse kahtluseta sarnasusi, eriti teataval ajal ja teatavas rollis. Nii näiteks käivad popside alla ka saunikud ja isegi (osaliselt rändlevad) käsitöölised, keda mu meelest torparite alla pole kunagi liigitatud. Muidugi, sõltuvalt sellest, kui palju ja kui põhjalikult neist just juttu tehakse, võib olla ka õigustatud torpari asemel popsi kasutamine, just selle mõistetavuse huvides, aga tuleks meeles hoida siiski, et samastada ja veel enam tõlkevasteks pidada ükspuha kummal suunal neid siiski ei tohiks.

Veel üks fraas, mis mitu korda Maasika lugu lugedes meelde ja pähe kargas, oli elevandiluust torn. Umbes just sellise mulje ta Paavolainenist kui päevikupidajast jätab. Mis võib kindlasti olla ka päris õige, kuigi ma tugevasti kahtleksin, kas seda annab kirjutada nüüd "vanaaegse vaimuaristokraatia" arvele, nagu artikli autor seda püüab. Pigem oli see otse vastupidi: tema "kõrgumine" seisnes pigem enda asetamises kõrgemale ja selle aluseks oli looski mainitud orienteerumine Euroopale, üldse "modernsusele", mille puhul Paavolaineni arvates mitmeski mõttes maha jäänud Soomet tuligi ülalt vaadata, et näidata teed tulevikku. Üsna samasugust positsioneerumist võib leida ju ka kaasaegses Eestis, olgu näiteks Semper või Gailit või Tuglas või minugi pärast, küll juba veidi teise suunitlusega, Vares või Andresen. "Vanaaegsed vaimuaristokraadid", jah, mu meelest olid nad Teise maailmasõja ajaks juba teisele poole ära läinud, vähemalt Eestis ...

Veel üks huvitav mõte oli pealkirjaga haakuv arvamus, et kui "Ristikivi oleks ilmasõjas käinud ja hoolega päevikut pidanud, ehk poleks meil "Sünget monoloogi" oma keeles tarviski?" Kui lähtuda sellest, mida autor Paavolaineni kohta on arvanud - rahvuslikust piiratusest üle olev tippintellektuaal, "vanaaegne vaimuaristokraat" -, siis tundub see pigem kaheldavana. Jah, Ristikivi pärastsõjaaegne looming loksub küll ehk sellele rajale, aga mu meelest jäi see murrang just kuskile sõja aega ja pigem selle lõppu: nii sõjaeelne kui ka vähene sõjaaegne looming on mu arusaamist mööda palju rahvuslikum kui väidetavalt Paavolainenil. Aga ma pean muidugi ka ütlema, et Paavolainenist ei tea ma palju ja ka Ristikiviga pole ma nii põhjalikult tegelnud, et eelmise lause arvamust täie tõe pähe pakkuda - mulje on selline, kindlamat põhja ent sel pole.

Intrigeeriva pealkirjaga oli veel Müürsepa Peetri lugu "Kas Marxil oli õigus?", kuid sellesse süvenedes selgus, et tegu on ülevaatega viimasest filosoofia maailmakongressist, milles õieti pealkirjaga haakuvast oli vähe juttu. Kuigi seal esines lause "... vägisi tuleb meelde marksistlik mõte, et vaimsed väärtused ei suuda kõhutühjusest tingitud ebamugavustunnet korvata", mis mulle tundus veidi kunstlikult marksismile külgepoogituna. Mitte et marksistid poleks seda mõtet väljendanud, aga iseenesest läheb see otse elu põhiväärtuste juurde välja ja on ilmselge, et kui mõned eriti äärmuslikud olukorrad välja arvata, on kõht ehk eluspüsimine selgelt tähtsamal kohal kui ideest, olgu see nii hea kui tahes, kinnipidamine.

Väga huvitav oli seevastu kirjanduskülgedelt lugeda Müürsepa Mare pikemat ülevaadet lastekirjanduse uurijate maailmakongressist, milles jagus mõtteid ja arvamusi nii digitaalse meedia, sealhulgas e-raamatute, kui ka üldse lastele suunatud kirjanduse suunitluse kohta. Tasub kindlasti lugeda.

Lisaks oli juttu Siugja Sulepea kirjandusauhinnast, mille pälvis sel aastal Kallaste Helen. Mulle täiesti tundmatu nimi - aga nojah, kuivõrd auhind olevatki "aasta jooksul kahe uusimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata," nagu selgitas üks žürii liige, siis on see vist ka loomulik. Seda vahvam on, et on olemas niisugune auhind, mis ongi mõeldud "teise riiuli" kirjandusele - "teise riiuli" siis mitte kvaliteedi, vaid rohkem reklaami mõttes.

Kareva Doris oli kirjutanud pikalt PEN-klubi aastakonverentsist, iseendastki mõista, nagu sellele klubile peagu loomulik, küllaltki murelikes nootides: on ju see organisatsioon omamoodi üleilmne kirjanike ametiühing ja kirjanikud, paraku, kipuvad nii mõnigi kord olema vaenatud või muud moodi tõrjutud. Millest suurem osa lugu kõneleski. Muidu heas, omajagu emotsionaalses ja kohati vägagi põhjalikus ülevaates olid siiski vaid paari sõnaga ära mainitud PENi keelealased otsused, millest üks, mis puudutas portugali keelt, äratas mu tähelepanu ja pisut imestustki. Nimelt hakkas portugali keeles pikkade vaidluste järel mõne aja eest kehtima juba 1990. aastal kokku lepitud otsus standardida keel, peamiselt sihiks ühtlustada üksteisemõistmist maailma laiali pillatud portugalikeelsete riikide ja kogukondade vahel. Aga paistab, et need vaidlused pole kaugeltki lõppenud - isegi kui reform puudutab väidetavalt vähem kui 2 protsenti Euroopa portugali ja umbes 0,5 protsenti Brasiilia portugali keele sõnu .- ning Portugali PEN ning nende järel nüüd ka nende kaaslased mujal maailmas on end positsioneerinud reformivastaste sekka. Ma ei oska muidugi päris hästi siin seisukohta võtta, aga kangesti tundub, nagu oleks see vaid teatava osa vaimueliidi jonniajamine. Umbes midagi samasugust on käinud ka saksa keeles, kus samamoodi ortograafiareformil (õigemini isegi reformidel, sest ega see viimane ju esimene polnud) on olnud häälekaid vastaseid, kes ei ole jätnud kasutamata võimalust enda arvamust ka rahvusvahelisel areenil teatavaks teha. Või noh, ka eesti keele kohta käivad otsused, mida üldjuhul langetab Emakeele Selts, leiavad ju ikka ja jälle vastuseisu, olgu siit pervelt või sealt ja olgu nad siis kitsendavad ja konkretiseerivad või hoopis laiendavad ja lubavad ... Aga võib muidugi ka olla, et ma olen valesti aru saanud ja portugali keele standardimine ongi nii halb, nagu võib lugeda näituseks siis PENi selleaastasest otsusest.

Kuigi Kangro Maarja muljetis ühel Hiina luulefestivalil käimisest oli juba varem ilmunud Varraku raamatublogis, juures ka hulk pilte (ja märkus, et Sirp polevat tahtnud seda avaldada), oli kena lugeda selle tublisti lühendatud varianti ka Sirbist. Ta kohe oskab hästi kirjutada, segada "erialase" jutu sekka nii elavat uudishimu kui ka vajadusel sarkasmi.

Aga lõpetuseks ka pisut nukramal noodil. Ma tavaliselt loen ikka meediakommentaari, kirjutagu seda kes tahes, sest enamasti on see vähemalt vaimukas. Eriti siis, kui sule on antud nädalal enda kätte haaranud Märka Veiko. Vaimukusest ei jäänud puudu seegi kord, sest poliitika on juba peagu loomu poolest valdkond, mille üle saab küll ja rohkemgi irvitada. Ent nukruse põhjuseks on seekord asjaolu, et üks kandvaid mõtteid selles loos on lihtsalt vale ja näitab vaid seda, et kirjutajaga on juhtunud nagu mitmele Eesti kohale omistatavas vanasõnas: "enne ütles ja pärast ka ei mõelnud". Mu tähelepanu köitis sõnake "anarhia", mis esines järgmises lõigus:

Mida edukamad on meil lokaalsed valimisliidud, seda mõttetum on riigikogu oma üle-eestiliste erakondadega, mille kohapealsed osakonnad sel juhul ju üha nõrgenevad. Aga kui riigi ja omavalitsuste tasandil on võimul täiesti erinevad jõud ja seda mitte poliitilistelt vaadetelt, vaid olemuslikult, siis on sellel olukorral ainult üks nimi: anarhia. Eeskujuks võib tuua kõige efektiivsemad ja auväärsemad demokraatiamaad Inglismaa ja USA, kus kohalikel valimistel saadakse suurepäraselt läbi ilma sadade valimisliitudeta.

Nojah, esiteks muidugi seda, et anarhia on see ainult ülekantud tähenduses, mitte poliitilises mõttes. Aga see selleks, palju tähtsam on see, et viimane väide, nagu Inglismaa ja USA saaksid läbi ilma "sadade valimisliitudeta" ja vaid kahe parteiga (nagu kohe seejärel väidetakse), on puhtalt ja läbinisti vale. Esiteks ja seda võiks teada ka täpsema uurimiseta, on nii USAs kui ka Suurbritannias lisaks vastavalt kahele või kolmele parteile, mida riigi kui terviku seisukohalt võib pidada valitsevaks selles mõttes, et nad jagavad omavahel kohad parlamendis ja on jõuliselt esindatud ka kohalikes omavalitsustes, veel kümneid ja kümneid parteisid ning veel rohkem poliitikas osalevaid kodanikuühendusi, meie mõistes siis valimisliite (kuigi meie valimisliidud annavad endast teada valdavalt vaid valimiskampaania ajal, USAs ja Suurbritannias tegutsevad nad sageli ka valimistevahelisel ajal mujalgi kui ainult volikogudes). Süsteemid on küll neil maadel pisut erinevad, nagu ma olen aru saanud. USAs on kohalike omavalitsuste valimistel ligikaudu kolmveerandil juhul otsustatud üldse, et valimissedelitel on ainult isikute nimi, aga mitte nende erakondlik kuuluvus (millisel seisukohal on tuliseid poolehoidjaid ja sama tuliseid vastuseisjaid). Statistilised andmed, mida ma olen näinud, erinevad mõnevõrra, aga üldjoontes võib öelda, et USA kohalikes volikogudes on ligikaudu kolmandik kohtadest demokraatide, kolmandik vabariiklaste ja ülejäänud kolmandik nõndanimetatud sõltumatute käes, kes võivad, aga ei pruugi olla mõne partei või poliitilise ühenduse liikmed. Suurbritannias mu teada on valimissedelitel erakond märgitud, aga pilt on ikka sama: kohalikes volikogudes on rohkelt "valimisliitude" ja mitmesuguste parteide esindajaid, keda üleriigilisel tasandil, see tähendab parlamendis ei kohta (vt nt Wikipedia vastavat artiklit arvandmetega). Aga nojah, ilma selle (väär)väiteta kukuks paraku peagu kogu "meediakommentaar" kokku ...

Loetud: Sirp, 04.10.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Neljabased mõtted

Veel päeva alguses oli mõte veeta osa sellet väljaspool kodu, aga et päeva peale tähtsaim välissündmus ehk too iga kuu esimese neljapäeva kokkusaamine nädala võrra edasi lükkus, siis langes ka motivatsioon teisele üritusele minna ja nii tuligi, nagu ikka, välja tavaline tööpäev. Sõnaga, rien.

Loetud: Tehnikamaailm 10/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Helden - Wenn dein Land dich braucht (RTL)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra lühendas üle tõlke tegemine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Tehnikamaailm 10/2013
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Donetski Šahtar - Manchesteri United (TV6)

Ilmunud tõlked: Irina Tokareva: kas Narvas valitakse "võõrad"? (Postimees, 02.10.2013)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse üks äärmiselt kiirelt saada soovitud ja vastavalt siis ka äärmiselt kiirelt valminud tõlge Postimehe hüvanguks.

Veel enne seda aga juhtus midagi üsna erakorralist ja rõõmustavat. Milleks oli isa külaskäik. Eks see suhtlemine temaga ole olnud nagu on: paarkümmend aastat oli täiesti vaikust, siis nüüd viimased kümmekond või nii aastat oleme sünnipäeviti ja jõuluti helistanud ja õnnitlenud, korra on ta ka siin mul külas käinud, ikka sünnipäeva puhul. Nüüdki oli õieti sünnipäevaga seotud: õnnitlemise kõrval andis ta teada oma tohutust õunasaagist, mis lausa nii suur olla olnud, et paaril puul oksadki katki murdnud, ja pakkus mullegi, mille üle ma loomulikult äraütlemata õnnelik ja rõõmsal meelel valmis vastu võtma olin. Täna siis jõudiski kopsakas õunalaadung - suur kast ja veel kilekotitäis pealegi -, lisaks veel hulk tomateid ja veidi kurke koos temaga mu juurde. Aga eks mõistagi juttu elust ja olust ja kodukülast ja asjadest jagus pikemalt. Mitte küll hirmus pikalt, sest isal oli vaja mujalegi jõuda selle Tallinnas-käigu ajal, aga siiski piisavalt pikalt, et suur osa vahepealsete aastate elust ja asjadest ära rääkida, kas või poole sõnaga. Ja nüüd ma siis mõtlen ja rõõmustan, et isegi musugune õunalemb on kohe tükiks ajaks varustatud :-)


Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Marseille' Olympique (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud. Välisilm (ETV)