Ma vist juba uue kujundusega Sirbi tulles mainisin, et üks positiivne nähe on lühikommentaaride või -arvamuste või lihtsalt -mõtiskluste tagasitulek. Tänases Sirbis võis seda taas kogeda, sest head ja mõtlemapanevad lugeda olid mõlemad lühivormid: nii Valgu Veronika valimisteteemaline suur küsimus - kas ei peaks need, kes soovivad end valida lasta, valijatele eelkõige põhjendama, miks on see koht, mida nad valitseda tahavad, nii eriline ja hea ja mõnus, et valijad peaksid tahtma seal elada ja end valitseda lasta? -, millega võib igati nõus olla, kui ka Kareva Dorise ähvardavalt kõlava pealkirjaga nupuke "Milleks ilukirjandus?", mille lõpp oli nii sugestiivne, et väärib ka omaette välja- ja esiletõstmist:
Iga rahvakild säilib senikaua, kuni on lugu, mida temast rääkida, kuni on keel, mis tema häälel küsib: milleks ilukirjandus? Milleks hing?Selle viimase teemaga oli ajalehes seotud õige mitu lugu, aga neist vastavalt sellele, kuidas järg kätte jõuab. Sest kõigepealt tuli edasi otsekui vastukaaluna viimatisele vasakule kallutatud majandusteemalisele jutuvadale pendli käigutee teise otsa lugu Saare Jürilt, kes võttis ette südasuvise Vikerkaare, milles samuti vasakule kalduvat majanduslikku ja ühiskondlik-poliitilist juttu ohtralt sisaldus. Majandusteemadel ma tavaliselt hoidun sõna võtmast, sest see ei ole mulle väga tuttav ega sageli isegi hästi mõistetav elutegevuse valdkond, aga artikli lõpuosaga, alapealkirjaga "Kafkalik õigusriik", võib küll nõus olla: üldjuhul on (ülalt tulev) regulatsioon kurjast, kippudes kangesti end aina uuesti ja uuesti sünnitama ja üha enam piirama inimeste tegevusvabadust. (Hoolimata oma anarhistlikust meelsusest möönan, et eriti praeguse maailmakorra juures on teatav regulatsioon ilmsesti vajalik - ja pole sugugi välistatud, et võib-olla küll mitte ülalt alla, vaid pigem rõhtsuunas regulatsioone võib vaja minna ka tänasest etemas maailmakorras - nagu neid on ju olnud ja kehtinud teadaolevalt aegade algusest peale.)
Ääretult sümpaatne oli lugeda tervelt kaht lugu mõne aja eest ilmunud Montagine'i esseekogumiku kohta, üks Õnnepalu Tõnu ja teine Raudami Toomase sulest. Sümpaatne just selles mõttes, et kumbki ei olnud hakanud õieti kirjutama teosest ega selle tõlkest, vaid lasksid oma mõttel vabalt voolata Montagine'i ja esseistlikkuse rajal - ilmselt just nii, nagu Montaigne ise oleks seda rõõmuga teinud. Naudinguga kirjutatud ja naudinguga loetavad. Kui üldse, siis jäi ainult segaseks, miks üks neist oli ajalehes liigitatud rubriiki "Kultuurilugu" ja teine rubriiki "Kirjandus", aga eks ajakirjanduse teed ole juba kord äraarvamata keerulised mõista.
Sama sümpaatne oli näha hõimupäeva-kuul juba setmendat korda lugusid hõimurahvastest. Konkreetsemalt juba varem Sirbis käistletud Vella Juri viimast intervjuud Prozese Jaagu käe läbi, mis oli ühelt poolt huvitav, aga teiselt poolt ka pisut masendav. Ja masendav mitte niivõrd selles mõttes, et üks suur mees on lahkunud ja tegu oli tema viimase sõnavõtuga, vaid just selles osas, mida ta ütles. Kui meie siin oleme juba (taas) hakanud ära harjuma sõnavabadusega, sellega, et võib öelda enam-vähem vabalt kõike, ilma et üldjuhul sellele järgneks mingeid ametlikke sanktsioone (erandiks muidugi laimamine ja muu selline, mis kohtusse jõudmise korral võib ka sanktsioonid kaasa tuua), siis Vella osav sõnaseade viis otsekui ajas tagasi, sellesse jubeaega, mil pidi äärmise nutikusega sõnu valima, et välja öelda oma mõte, aga teha seda nii, et keegi ei saaks kohe hõlmast ja kraest kinni hakata.
Ja loomulikult oli masendava alatooniga ka see pilt, mis joonistus välja nii intervjuust Vellaga kui ka intervjuust Valtoni Arvoga - pilt, milles idapoolsed hõimlased tasakesi, võib-olla õige pisut ka vastu pannes, aga siiski vankumatu kindlusega hääbuvad ja kaovad. Eks seda tunnustatavam ole Valtoni töö ja tegevus nende idasugulaste teadvustamisel tõlkimise läbi: isegi kui see ei peaks võimaldama neil ellu jääda rahvana, võimaldab see neil ellu jääda mälestusena, kivvi raiutud või vähemalt paberisse kuumtrükitud mälestusena. Ja noh, muidugi võis Valtoni intervjuust leida huvitava viite sellele, et soomeugrilaste eeposed (kui see on ikka just õige sõna, aga žanrimääratlusena käib ehk ikka) on loodetavasti peagi eesti keelde jõudmas.
Samamoodi veidi masendava hõnguga oli paarislehekülg, mis pühendatud samuti kaugematele sugulastele, põhja pool elavatele meälastele ja kveenidele, kelle keel on lähemalt sugulane soome keelega. Intervjuu meäkeelsete eestvedaja Pohjaneni Bengtiga küll pakatas optimismist, aga see oli rohkem tingitud tema enda entusiasmist, sest tunnistama pidi temagi, et asi on nii meälaste kui kveenide püsimisega halvasti, isegi väga halvasti. Ka teine intervjuu soomlanna Sulkala Helenaga, kes nende keeltega viimasel ajal ühe üleeuroopalise programmi raames on uurinud, ei süstinud sugugi lootust. Aga noh, võimatu ei ole ju miski ja keelte väljasuremine võtab teatavasti aega, nii et midagi võib ju ka veel muutuda: läks ju liivigi keele väljasuremisega pikalt aega, vaat et ligemale sadakond aastat ja kui see nüüd mõne aasta eest igas mõttes teoks sai, oli ometi tekkinud juba ka seltskond, kes seda keelt ja kultuuri, ise sõna otseses mõttes ehk liivlased olemata, ometi edasi kannab ja viib. Nii et kui lähtuda Pohjoneni lausutust - "Kui sureb keel, siis hukkub ka rahvas!" -, ei pruugi tingimata asjad veel halvasti olla: rahvas võib surra, aga kui elab edasi nende keel, siis on nad ometi kuidagi ikka olemas - ja kunagi ei saa välistada ka tagasitulekut, nagu on näidanud ehk kõige ilmekamalt heebrea keele tagasitulek, aga ka mitme keldi ja indiaani keele ponnistused pinnale püsima jääda või lausa taas pinnale kerkida (ja muidugi on ju alati silme ees ka (klassikalise) ladina ja araabia keele näited, mis elasid ja elavad tänapäevani edasi, kuigi "natiivseid" kõnelejaid pole enam ammu, väga ammu).
Samal teemal ja samamoodi ebarõõmsa tooniga oli Prozese Jaagu lõpuküljelugu, mis esitas ühelt poolt kuivalt masendavaid fakte soomeugrilaste arvulise vähenemise kohta ja teiselt poolt rohkelt küsimusi edasipüsimise kohta, millele vastuseid ei ole - ja pole teada, kas tulebki. Aga vähemalt lõpetas ta hõimupäevale kohaselt positiivses toonis.
Kindlasti on ka poliitikahuvilisele huvitav ja pisut kummastav kogemus lugeda Türgi meeleavaldustest ja sellega seonduvast arhitektuurikülgedel, aga nii see tänases Sirbis on: kaks türklast kirjutavad kodumaa probleemidest, mis lahvatasid ulatuslikeks meeleavaldusteks, just läbi sellise, kuidas öelda, urbanistikaprisma. Väga väärt lugemine, eriti just sellise teistsuguse vaatenurga tõttu.
Tänase Sirbi vahel oli ka kultuurkapitali selle aasta kolmanda rahajaotuse lahtikirjutus, mis, nagu ikka, oli põnev lugemine. Kui otse tõlgete ega originaalloomingu seas midagi hirmus põnevat ei paistnud olevat, siis ometi võis välja lugeda, et juba pikka aega või vaat et lausa ilmumisest peale aastat neljakümne eest rariteetne Shakespeare'i seitsmeköiteline teostekogu on nähtavasti kavas uuesti välja anda. Vähemalt seisis kirjas, et Eesti Keele Instituut on saanud raha Shakespeare'i "Kogutud teoste" 1-7 korrektuuriks. Ja veel võis teada saada, et Luunja kandi meestel on õige suured ambitsioonid muuta enda kodupaik Galaktika keskmeks .- igatahes jagati neile raha "intergalaktilise kirjandusfestivali" korraldamiseks :-) Vaimusilma kerkis pilt, kuidas Kavastusse voorivad aina kokku vogonid ja vorlonid, roomlased ja romulaanid, pärslased ja marslased :-)
Loetud: Sirp, 18.10-2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Teispoolsus - Libahuntide mäss (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
Richard Weitz. Keemiarelvaoht hiilib tagasi (Diplomaatia 10/2013)
Oleg Kašin: Dzeržinski on juba tagasi (Postimees, 18.10.2013)
No comments:
Post a Comment